Читать книгу Anna Karenina - Лев Толстой - Страница 11

Vürstitar Kitty Štšerbatskaja oli kaheksateistkümneaastane. Ballidel käis ta esimest talve. Tema menu seltskonnas oli suurem kui kahel vanemal õel, isegi suurem, kui vürstinna oli oodanud. Vähe sellest, et peaaegu kõik noorukid, kes Moskva ballidel tantsisid, olid Kittysse armunud; juba esimesel talvel kerkis esile kaks tõsist partiid: Levin ja kohe pärast tema ärasõitu krahv Vronski.

Levini seltskonda saabumine talve algul, tema sagedased külaskäigud ja ilmne armastus Kitty vastu andis Kitty vanematele põhjust esimesteks tõsisemateks kõnelusteks tütre tulevikust ning tülideks vürsti ja vürstinna vahel. Vürst oli Levini poolt, ütles, et ta ei teaks Kittyle midagi paremat soovida. Vürstinna aga rääkis, naistele omasel kombel küsimusest mööda hiilides, et Kitty on veel liiga noor, et Levin pole mingil viisil ilmutanud, et tal on tõsised kavatsused, et Kitty ei ole temasse kiindunud, ja tõi muidki põhjendusi, kuid ei öelnud peamist – seda, et ta ootab tütrele paremat partiid, et Levin ei ole talle sümpaatne ja et ta ei mõista teda. Kui Levin äkki ära sõitis, oli vürstinna rõõmus ja ütles mehele võidukalt: „Näed nüüd, mul oli õigus.“ Kui aga ilmus Vronski, oli ta veelgi rõõmsam, leides kinnitust oma arvamisele, et Kitty peab tegema mitte ainult hea, vaid hiilgava partii.

Ema meelest ei saanud Vronskit ja Levinit üldse võrreldagi. Emale ei meeldinud Levini imelikud ja järsud mõtteavaldused, tema kohmakas käitumine seltskonnas, mille põhjuseks oli uhkus, nagu ta oletas, ega tema metsik elu maal, nagu see oli vürstinna ettekujutuses, tegelemine kariloomade ja talupoegadega. Ei meeldinud talle sugugi ka see, et Levin, kes oli tema tütresse armunud, käis poolteist kuud neil külas, just nagu midagi oodates, uurides, just nagu kartes, et kas see pole ehk liiga suur au, kui ta ettepaneku teeb, seejuures taipamata, et kui käiakse majas, kus tütar on pruudieas, peavad asjad selgeks saama. Ja siis sõitis ta korraga ilma midagi selgitamata ära. „Hea veel, et ta on nii väheütlev kuju, et Kitty temasse ei armunud,“ mõtles ema.

Vronski aga rahuldas kõik ema nõuded. Ta oli rikas, tark, kuulsast suguvõsast, teel hiilgava sõjaväelise ja õukondliku karjääri poole ning lausa võluv mees. Midagi paremat ei võinud soovida.

Ballidel kurameeris Vronski ilmselt Kittyga, tantsis temaga ja käis külas, järelikult polnud põhjust kahelda tema kavatsuste tõsiduses. Kuid sellest hoolimata oli ema kogu talve kangesti hirmul ja mures.

Vürstinna ise oli kolmekümne aasta eest tädi vaheltsobitusel mehele läinud. Peigmees, kellest kõik oli juba ette teada, sõitis kohale, vaatas pruudi üle, ja ka tema ise vaadati üle. Kosjasobitaja tädi kaudu vahetati vastastikku muljeid; muljed olid head; kindlaks määratud päeval sai siis vanematelt kätt palutud ja oodatud ettepanek vastu võetud. Kõik läks väga kergelt ja lihtsalt. Vähemalt vürstinna arvates. Kuid oma tütarde puhul pidi ta kogema, et see nii tavalisena näiv asi, tütarde mehelepanek, pole ei kerge ega lihtne. Kui palju hirme sai läbi elatud, kui palju mõtteid mõeldud, kui palju raha raisatud, kui palju kokkupõrkeid oli mehega olnud juba kaht vanemat tütart, Darjat ja Nataljat, mehele pannes! Nüüd, noorimat seltskonda viies, tuli läbi elada samasuguseid hirme, samasuguseid kahtlusi ja veel suuremaid tülisid mehega kui vanemate tütarde puhul. Nagu kõik isad, oli vana vürst üpris noriv oma tütarde au ja hea kuulsuse suhtes; ta oli mõistmatult armukade oma tütarde pärast, eriti Kitty pärast, kes oli tema lemmiklaps, ja tegi vürstinnale igal sammul etteheiteid, et see tütart kompromiteerib. Vürstinna oli sellega juba vanemate tütarde puhul harjunud, aga nüüd tundis ta, et vürstil on norimiseks rohkem alust. Ta nägi, et viimasel ajal oli seltskondlikes kommetes mõndagi muutunud, et emakohustused olid veelgi raskemad täita. Ta nägi, et Kitty eakaaslased asutasid mingisuguseid ühinguid, käisid mingisugustel kursustel, kohtlesid mehi vabalt, sõitsid tänaval ilma saatjata, paljud ei teinud enam reveranssi, ja mis peaasi – nad leidsid enesekindlalt, et mehe valimine on nende, mitte vanemate asi. „Praegu ei minda enam nii mehele nagu vanasti,“ mõtlesid ja rääkisid kõik need noored tüdrukud ja isegi kõik vanad inimesed. Kuidas aga siis nüüd, tänapäeval, mehele minnakse, seda ei saanud vürstinna kelleltki teada. Prantsuse kommet – lasta vanematel laste saatust otsustada – ei kiidetud heaks, see mõisteti hukka. Inglise kommet – anda tütrele täielik vabadus – ei kiidetud samuti heaks ega peetud vene seltskonnas mõeldavaks. Vene kosimiskommet peeti päris veidraks, seda naersid kõik, vürstinna ise ka. Aga kuidas siis mehele minna ja mehele panna, seda ei teadnud keegi. Kõik, kellega vürstinnal sellest juttu oli, ütlesid ühtviisi: „Kuulge, oleks juba aeg need vanad kombed maha jätta. Abielluvad ju noored, mitte nende vanemad; järelikult peab laskma noortel ise oma asju korraldada, nii nagu nad oskavad.“ Aga hea oli nõnda rääkida neil, kellel tütreid polnud. Vürstinna teadis, et lähemalt tutvudes võib tütar armuda, ja armuda sellesse, kes ei tahagi abielluda, või sellesse, kes meheks ei kõlba. Ja ükskõik, kuidas vürstinnat ka keelitati, et kaasajal peavad noored ise oma saatust korraldama, ei suutnud ta seda uskuda, nagu ta poleks suutnud uskuda ka seda, et laetud püstolid võiksid mis tahes ajajärgul olla viieaastastele lastele kõige sobivamad mänguasjad. Ja seetõttu muretses vürstinna Kitty pärast rohkem kui vanemate tütarde pärast.

Nüüd kartis ta, et Vronski piirdub ainult tema tütre austaja rolliga. Ta nägi, et tütar on juba temasse armunud, kuid lohutas end sellega, et Vronski on aumees ja ei saa niiviisi talitada. Aga ta teadis ühtlasi, kui kerge on praeguse käitumisvabaduse juures tütarlapsel pead segi ajada ja kui kergelt mehed üldiselt säärast süütegu võtavad. Möödunud nädalal oli Kitty emale rääkinud Vronskiga toimunud jutuajamisest masurka ajal. See jutt rahustas vürstinnat mõnevõrra; kuid päris rahulik ei saanud ta olla. Vronski oli Kittyle öelnud, et tema ja ta vend on mõlemad harjunud igas asjas oma ema kuulda võtma, nii et nad ei otsusta kunagi midagi tähtsat ilma emalt nõu küsimata. „Ja nüüd ootan ma ema siiasõitu nagu erakordset õnne,“ ütles ta.

Seda jutustades ei omistanud Kitty neile sõnadele mingit tähtsust. Kuid ema mõistis neid teisiti. Ta teadis, et vanaprouat päevast päeva Peterburist siia oodatakse, teadis, et vanaproua poja valiku üle rõõmustaks, ja talle tundus imelik, et poeg ema pahandamise kartusel ettepanekut ei tee; kuid ta soovis nii väga seda abielu ja veel rohkem oma muredest vabanemist, et uskus sellesse. Kui raske tal ka polnud praegu näha oma vanema tütre Dolly õnnetust, kes kavatses mehe maha jätta, hoidis ärevus noorema tütre saatuse pärast kõiki ta meeli vangis. Tänane päev tõi Levini saabumisega veel uut muret juurde. Ema kartis, et tütar, kes oli tema arvates üksvahe Levinist sisse võetud, keeldub oma liialdatud aususe tõttu Vronskile minemast ning et Levini siiasõit üldse viivitab ja segab asja, mille lõplik otsustamine on juba nii lähedal.

„See Levin, millal ta siia jõudis?“ küsis vürstinna tütrelt, kui nad koju jõudsid.

„Täna, maman.“

„Ma tahtsin ainult ühte ütelda…“ alustas vürstinna, ja ta tõsiselt erutunud ilmest aimas Kitty, millest on jutt.

„Mamma,“ ütles ta punastades ja kiiresti ema poole pöördudes, „palun, palun, ärge sellest rääkige. Ma tean, ma tean kõik.“

Ta tahtis sedasama, mida emagi, kuid ema motiivid alandasid teda.

„Ma tahan ainult ütelda, et kui antakse ühele lootust…“

„Mamma, kallis, ärge rääkige, jumala pärast! Nii hirmus on sellest rääkida.“

„Ei räägi, ei räägi,“ ütles ema, nähes tütre silmis pisaraid. „Aga ühte pea meeles, mu kallis: sa lubasid mulle, et sa minu eest midagi ei varja. Ega ei varja?“

„Ei, mamma, mitte kunagi,“ vastas Kitty punastades ja emale otse silma vaadates. „Ainult et mul pole praegu midagi rääkida. Mina… ma… kui ma ka tahaksin, ma ei tea, mida rääkida ja kuidas… ma ei tea…“

„Ei, valetada need silmad ei saa,“ mõtles ema, muiates tütre erutuse ja õnne üle. Vürstinna muigas selle üle, kui suur ja kui tähtis tundub talle vaesekesele see, mis praegu ta hinges sünnib.