Читать книгу Anna Karenina - Лев Толстой - Страница 6

VI

Kui Oblonski Levinilt küsis, miks ta õieti linna oli tulnud, punastas Levin ja vihastas enda peale, et oli punastanud, sest ta ei saanud talle vastata: „Ma tulin sinu käli kätt paluma,“ kuigi oli tulnud just ainult selle pärast. Levinid ja Štšerbatskid olid vanad Moskva aadlisuguvõsad ning alati olnud lähedastes ja sõbralikes suhetes. Need suhted süvenesid veelgi Levini ülikooliajal. Tema ja noor vürst Štšerbatski, Dolly ja Kitty vend, õppisid koos sisseastumiseksamiteks ja astusid koos ülikooli. Sel ajal käis Levin tihti Štšerbatskite juures ja armus Štšerbatskite kodusse. Nii imelik, kui see ongi, oli Konstantin Levin armunud just kodusse, perekonda, eriti perekonna naisliikmetesse. Oma ema Levin ei mäletanud ja ta ainuke õde oli temast vanem, nii et Štšerbatskite kodus nägi ta esimest korda seda vana ausa haritud aadlipere miljööd, mis tal endal isa ja ema surma tõttu puudus. Kõiki selle perekonna liikmeid, eriti naisi, looritas tema silmis mingi salapära, mingi luulelisus ja nii ei näinud ta neil ühtki puudust, vaid kujutles veel selle luuleloori taha, mis neid varjas, kõige ülevamaid tundeid ja kõikmõeldavat täiuslikkust. Miks pidid need kolm neidu rääkima ühel päeval prantsuse ja teisel inglise keelt; miks pidid nad kindlatel kellaaegadel vaheldumisi mängima klaverit, mille helid kostsid ka üles venna tuppa, kus üliõpilased õppisid; milleks käisid seal need prantsuse kirjanduse, muusika-, joonistuse- ja tantsuõpetajad; milleks sõitsid kõik kolm neidu iga päev kindlal kellaajal koos mademoiselle Linoniga tõllas Tveri bulvarile, atlasskasukad seljas – Dollyl pikk, Nataliel poolpikk, Kittyl päris lühike –, nii et paistsid ta saledad jalad tihedasti liibuvates punastes sukkades; miks oli neil tarvis kuldkokardiga teenri saatel Tveri bulvaril jalutada – kõigest sellest ja paljust muustki, mis nende salapärases maailmas toimus, ei saanud Levin aru, kuid teadis, et kõik, mis seal toimus, oli ilus, ja just nende toimingute salapärasusse oli ta armunud.

Ülikooliajal oleks ta äärepealt armunud kõige vanemasse, Dollysse, kuid see pandi varsti Oblonskile mehele. Siis oli ta armumas teise. Ta lihtsalt tundis, et ühte neist õdedest peab ta armuma, aga ei suutnud selgusele jõuda, missuguse ta valib. Kuid ka Natalie abiellus diplomaat Lvoviga, niipea kui ta seltskonda viidi. Kitty oli veel laps, kui Levin ülikoolist lahkus. Noor Štšerbatski oli astunud mereväkke ja hukkunud Balti merel; ning vaatamata Levini sõprusele Oblonskiga, muutus tema läbikäimine Štšerbatskitega harvemaks. Aga kui ta tänavu talve algul pärast maal elatud aastat Moskvasse tuli ja Stšerbatskeid kohtas, teadis ta, kellesse neist kolmest ta pidi tõeliselt armuma.

Näis, et pole midagi lihtsamat kui see, et tema, heast suguvõsast kolmekümne kahe aastane mees, ennem rikas kui vaene, teeb vürstitar Štšerbatskajale abieluettepaneku; tõenäoliselt olekski teda ilma pikemata heaks partiiks peetud. Kuid Levin oli armunud ja seepärast tundus talle, et Kitty on igas suhtes nii täiuslik, nii kõrge ja ebamaine, tema ise aga nii maine ja madal, et ei maksa mõteldagi sellele, et teised või Kitty ise teda enese vääriliseks tunnistaksid.

Kui ta oli kaks kuud nagu joobumuses Moskvas viibinud, saades peaaegu iga päev Kittyga seltskonnas kokku, kus ta oli käima hakanud, et neidu kohata, leidis ta korraga, et see on mõeldamatu, ja sõitis tagasi maale.

Tema otsus, et see on mõeldamatu, põhines teadmisel, et omaste silmis pole ta ilusale Kittyle küllalt kasulik ega väärikas partii ja et Kitty ise ei või teda armastada. Omaste silmis puudub tal ettenähtud kindel tegevusala ja seltskondlik positsioon, samal ajal kui ta sõbrad on nüüd juba, kus ta on kolmkümmend kaks aastat vana, kas polkovnikud ja tiibadjutandid, või professorid, või raudteede või panga direktorid, või mõne asutuse juhatajad nagu Oblonski; tema aga (ta teadis väga hästi, mida teised võiksid temast arvata) on mõisnik, kes tegeleb piimakarjakasvatusega, käib kurvitsajahil, ehitab midagi, ühe sõnaga – andetu mehike, kellest pole midagi saanud ja kes seltskonna arvates teeb seda, mida teevad üksnes need, kes kuhugi ei kõlba.

Salapärane võluv Kitty aga ei võinud ju armastada nii inetut meest, nagu Levin enda teada oli, liiatigi säärast lihtsat, mitte millegi poolest silmapaistvat meest. Peale selle pidas ta oma senist vahekorda Kittyga – täiskasvanu vahekorda lapsega, mis kujunes ta vennaga tekkinud sõpruse mõjul – veel üheks takistuseks armastusele. Inetut ja hea südamega inimest, nagu ta enda teada oli, võib armastada kui sõpra, arvas ta, aga et saada niisuguse armastuse osaliseks, nagu on tema armastus Kitty vastu, selleks peab olema ilus mees, ja mis peaasi – harudane inimene.

Ta oli küll kuulnud, et naised nii mõnigi kord armastavad inetuid, lihtsaid mehi, kuid ei uskunud seda, sest ta otsustas enda järgi: tema ise võis armastada ainult ilusat, salapärast ja haruldast naist.

Aga kui ta oli kaks kuud üksinda maal viibinud, jõudis ta selgusele, et see pole niisugune armumine, nagu tal neid oli olnud varases nooruses; et see tunne ei anna talle enam üldse asu; et ta ei või edasi elada, kindlalt teadmata, kas Kitty tuleb talle naiseks või ei tule; ja et ta ahastus on tingitud ainult tema enda kujutlustest, sest tal pole mingeid tõendusi, et ta ettepanek tagasi lükatakse. Ja nüüd sõitis ta Moskvasse kindla otsusega teha Kittyle ettepanek ja abielluda, kui ta vastu võetakse. Või… ta ei suutnud mõteldagi, mis temast siis saab, kui talle ära öeldakse.

VII

Levin jõudis hommikuse rongiga Moskvasse ja peatus oma poolvenna Koznõševi pool; ümber riietunud, läks ta venna kabinetti, kavatsedes talle kohe ära rääkida, milleks ta on linna tulnud, ning temalt nõu küsida; kuid vend polnud üksi. Tema juures istus tuntud filosoofiaprofessor, kes oli just selleks Harkovist kohale sõitnud, et arutada nendevahelisi lahkarvamusi, mis olid tekkinud ühes üpris tähtsas filosoofilises küsimuses. Professor pidas ägedat poleemikat materialistide vastu; Sergei Koznõšev oli seda poleemikat huviga jälginud ja pärast professori viimase artikli lugemist talle kirjas oma vastuväited esitanud; ta heitis professorile ette liiga suurt järeleandmist materialistidele. Ja professor oli seepeale kohale sõitnud, et kokkuleppele jõuda. Jutt oli päevakajalisest küsimusest: kas inimese tegevuse puhul on psüühiliste ja füsioloogiliste nähtuste vahel mingi piir olemas ja kus see piir asub?

Sergei Ivanovitš võttis noorema venna vastu tavalise jahedalt lahke viisakusnaeratusega, tutvustas teda professorile ning jätkas kõnelust.

Kollaka näo, prillide ja pikliku otsaesisega mehike katkestas korraks jutu, et tere öelda, ja kõneles siis edasi, pööramata enam Levinile tähelepanu. Levin jäi ootama, kunas professor lahkub, kuid hakkas varsti vestlusteema vastu huvi tundma.

Ta oli ajakirjades märganud artikleid, millest oli praegu jutt, ja neid ka lugenud, tundes huvi omaaegsest loodusteaduse stuudiumist tuntud põhitõdede edasiarenduse vastu, aga ta polnud neid teaduse järeldusi inimese loomalikust päritolust, refleksidest, bioloogiast ja sotsioloogiast kunagi kokku viinud probleemidega elu ja surma tähendusest talle endale, mis tal viimasel ajal ikka sagedamini meeles mõlkusid.

Kuulates venna ja professori jutuajamist, märkas ta, et nad seostasid teaduslikke küsimusi talle südamelähedaste teemadega, jõudsid mitmel korral üsna nende küsimuste lähedale, aga iga kord, kui nad tema arvates just kõige tähtsamani olid jõudnud, eemaldusid nad sellest kohe kiiresti ja süvenesid jälle peente alajaotuste, reservatsioonide, tsitaatide, vihjamiste ja viitamiste valdkonda, nii et ta vaevu taipas, millest on jutt.

„Ma ei tunnista seda,“ ütles Sergei Ivanovitš talle omase väljendustäpsuse ja selgusega ning hiilgava diktsiooniga, „ma ei saa mingil tingimusel nõustuda Keissiga selles osas, et kogu minu ettekujutus välismaailmast tuleneks ainult muljetest. O l e m a s o l u põhitunnetust pole ma saanud aistingute kaudu, sest pole olemaski erilist meeleorganit, mis seda vahendaks.“

„Jah, kuid nemad – Wurst, Knaust ja Pripassov – vastavad teile, et olemasolu teadvus tuleneb kõigi aistingute kompleksist, et see olemasolu teadvus on aistingute resultaat. Wurst ütleb ju otseselt, et niipea kui lakkavad aistingud, lakkab ka olemasolu tunnetus.“

„Mina ütlen vastupidi…“ alustas Sergei Ivanovitš.

Nüüd tundus Levinile taas, et nad on just jõudnud kõige olulisema juurde, kuid hakkavad jälle eemalduma, ning otsustas professorile ühe küsimuse esitada.

„Järelikult, kui minu meelte tegevus on lõppenud, kui minu keha on surnud, siis ei saa enam mingit olemasolu olla?“ küsis ta.

Pahaselt ja otsekui hingeliselt kannatades vahelesegamise pärast silmitses professor veidrat küsijat, kes sarnanes pigem lodjavedaja kui filosoofiga, ja pööras siis pilgu Sergei Ivanovitšile, just nagu öeldes: mis siin rääkida? Sergei Ivanovitš aga, kes ei kõnelnud kaugeltki nii kitsalt ega pingutatult kui professor ja kelle küllaldane mõtteavarus lubas niihästi vastata professorile kui ka mõista seda lihtsat ja loomulikku vaatepunkti, millest küsimus oli lähtunud, muigas ja ütles:

„Meil ei ole veel õigust seda küsimust lahendada…“

„Meil puuduvad andmed,“ kinnitas professor ja jätkas oma põhjendusi. „Jah,“ ütles ta, „ma juhin tähelepanu sellele, et kui taju aluseks ongi aistingud, nagu Pripassov otseselt väidab, siis tuleb meil nende kahe asja vahel selget vahet teha.“

Levin ei kuulanud enam ja ootas, kunas professor lahkub.