Читать книгу Anna Karenina - Лев Толстой - Страница 16

Järgmisel päeval kell üksteist hommikul sõitis Vronski raudteejaama, Peterburist saabuvale emale vastu, ja esimene inimene, keda ta suurel trepil kohtas, oli Oblonski, kes sama rongiga saabuvat õde ootas.

„Oo! Teie hiilgus!“ hüüdis Oblonski. „Keda sina ootad?“

„Oma ema,“ vastas Vronski, naeratades nagu kõik teisedki, kui nad Oblonskit kohtasid, surus tal kätt ja läks temaga koos trepist üles. „Ta peab täna Peterburi rongiga saabuma.“

„Aga mina ootasin sind eile kella kaheni. Kuhu sa siis Štšerbatskite juurest läksid?“

„Koju,“ vastas Vronski. „Peab tunnistama, mul oli Štšerbatskite juurest ära tulles nii hea olla, et ma ei tahtnud enam kuhugi minna.“

„Küllap tunnen tulist ratsut mõningaist ta märkidest, noore mehe armumise ära näen ta silmadest“,“ deklameeris Stepan Arkaditš täpselt niisamuti nagu eile Levinile.

Vronski muheles sellise näoga, nagu poleks tal mõtteski seda salata, kuid pööras jutu kohe teisale.

„Ja keda sina ootad?“ küsis ta.

„Mina? Ilusat naist,“ vastas Oblonski.

„Kas sa kuuled!“

„Honni soit qui mal y pense!¹⁷Õde Annat.“

„Ah nii, Kareninat!“ ütles Vronski.

„Sa muidugi tunned teda?“

„Vist küll. Aga võib-olla ka mitte… Tõesti ei mäleta,“ vastas Vronski hajameelselt, kujutledes Karenina nime puhul ähmaselt midagi peent ja igavat.

„Kuid Aleksei Aleksandrovitši, minu kuulsat õemeest, tunned sa kindlasti. Teda tunneb kogu maailm.“

„Nojah, tunnen nägu- ja nimepidi. Tean, et ta on tark, haritud, midagi pooljumala taolist… Aga tead isegi, see pole minu… not in my line¹⁸,“ ütles Vronski.

„Jaa, ta on väga silmapaistev inimene, pisut konservatiivne, aga muidu tubli mees,“ tähendas Stepan Arkaditš, „väga tubli mees.“

„Noh, seda parem talle,“ ütles Vronski muiates. „Ahaa, sa oled siin,“ pöördus ta pikakasvulise vanamehe, ema teenri poole, kes seisis ukse juures, „tule sisse!“

Viimasel ajal tundis Vronski peale tavalise sümpaatia, mida Stepan Arkaditš üldiselt kõigis äratas, tema vastu veel erilist kiindumust, sest oma kujutluses ühendas ta teda Kittyga.

„Nõndaks, kas anname siis pühapäeval diivale õhtusöögi?“ küsis ta Oblonskilt muheldes ja võttis tal käe alt kinni.

„Tingimata. Ma teen korjanduse. Ah jaa, kas sa eile tutvusid minu sõbra Leviniga?“ küsis Stepan Arkaditš.

„Muidugi, aga ta läks millegipärast varsti ära.“

„Ta on tore poiss,“ jätkas Oblonski. „Eks ole?“

„Ma ei tea,“ vastas Vronski, „miks on kõik moskvalased, välja arvatud muidugi see, kellega ma räägin,“ lisas ta naljatoonil, „nii käredad. Kogu aeg nad muudkui perutavad, vihastavad, nagu tahaksid nad kogu aeg sulle midagi tunda anda…“

„Seda küll, jah, tõepoolest…“ ütles Stepan Arkaditš lõbusalt naerdes.

„Kas tuleb juba?“ pöördus Vronski ühe raudteeametniku poole.

„Sõitis välja,“ vastas ametnik.

Ikka märgatavamalt ilmutas rongi lähenemist ettevalmistuste elavnemine jaamas, pakikandjate sagimine, sandarmite ja ametnike väljailmumine ning vastutulijate kohalesaabumine. Läbi pakaseauru võis näha pihtkasukate ja tallutamata viltidega töömehi pöörangul üle rööbaste minemas. Kaugelt rööbasteelt kostis aurukatla vilet ja mingi raske koorma lähemale liikumist.

„Jaa,“ ütles Stepan Arkaditš, kes tahtis kangesti Vronskile rääkida Levini kavatsustest Kitty suhtes. „Aga sa ei hinda minu Levinit päris õigesti. Ta on väga närviline ja vahel vastumeelt, seda küll, aga selle-eest on ta vahel jälle väga sümpaatne. Loomult on ta läbini aus ja õiglane, ja tal on kuldne süda. Eile olid erilised põhjused,“ jätkas ta tähendusrikka naeratusega, unustades täiesti oma ausa osavõtlikkuse, mida ta oli eile sõbra suhtes ilmutanud ja mida ta ilmutas tänagi, ainult et Vronski suhtes. „Jah, oli põhjus, miks ta võis olla kas erakordselt õnnelik või erakordselt õnnetu.“

Vronski jäi seisma ja küsis otsekoheselt:

„Mida see tähendab? Kas ta tegi siis eile sinu belle-soeur’ile¹⁹ ettepaneku?…“

„Võib-olla küll,“ vastas Stepan Arkaditš. „Midagi sellist võis eile aimata. Ja kui ta vara ära läks ja veel halvas tujus oli, siis oligi see nõnda… Ta on juba nii kaua armunud, ja mul on temast väga kahju.“

„Ah nii!… Ma arvan, muuseas, et Kitty võiks teha parema partii,“ ütles Vronski ja hakkas rinda ette ajades jälle edasi-tagasi kõndima. „Ega ma küll ei tunne Levinit,“ lisas ta. „Jaa, see on raske olukord! Sellepärast peavadki paljud paremaks Klaaradega käia. Läbikukkumine seal ei näita muud kui seda, et sul ei olnud küllalt raha, aga siin on kaalul su eneseväärikus. Nii, rong juba tulebki.“

Tõepoolest, eemal vilistas vedur. Mõne minuti pärast hakkas laudplatvorm vabisema ja külma ilma tõttu mahavajuvat auru pahvides veeres mööda vedur keskmise ratta aeglases ja kindlas rütmis üles-alla käiva tiisliga ning paksult riidesse mähitud ja härmas pead noogutava vedurijuhiga; ikka aeglasemalt ja tugevamini platvormi vappuma pannes möödus tendri järel pagasivagun, milles kiunus üks koer; viimaks veeresid ette reisivagunid ning jäid nõksatades seisma.

Rühikas konduktor andis sõidul vilet ja hüppas maha, ning tema järel hakkasid ükshaaval maha tulema kärsitud reisijad: sirge rühiga, käskivalt ringivaatav kaardiväeohvitser; rõõmsalt muhelev ja kehklev kaupmees reisipaunaga; talumees, kott õlal.

Vronski, kes seisis Oblonski kõrval ning silmitses vaguneid ja väljatulijaid, oli oma ema sootuks unustanud. See, mida ta praegu oli Kittyst kuulnud, erutas ja rõõmustas teda. Ta rind paisus tahtmatult ja silmad särasid. Ta tundis end võitjana.

„Krahvinna Vronskaja on seal kupees,“ ütles rühikas konduktor Vronski juurde astudes.

Konduktori sõnad äratasid Vronski mõttest ning tuletasid talle meelde ema ja eelseisvat kohtumist temaga. Ta ei austanud oma südames ema ja, ise sellest endale aru andmata, ei armastanud teda, kuigi ta oma ringkonna vaadete kohaselt ja oma kasvatuse tõttu ei osanud kujutledagi teistsugust suhtumist temasse kui suurimat aupaklikkust ja kuulekust, ja väliselt seda suuremat aupaklikkust ja kuulekust, mida vähem ta teda oma südames austas ja armastas.