Читать книгу Anna Karenina - Лев Толстой - Страница 19

XX

Kogu selle päeva veetis Anna kodus, see tähendab Oblonskite juures, ega võtnud kedagi vastu, sest mõned tema tuttavatest olid ta saabumisest teada saanud ja tulid juba samal päeval teda külastama. Ta veetis kogu ennelõuna Dolly ja lastega. Ainult vennale saatis ta kirja, et see kindlasti kodus lõunastaks. „Tule koju, jumal on armuline,“ kirjutas ta.

Oblonski lõunastas kodus; jutt oli üldine, ja naine rääkis temaga, öeldes talle „sina“, mida ta vahepeal ei teinud. Võõrdumus abielupaari vahel kestis, kuid lahkuminekust polnud enam juttu, nii et Stepan Arkaditš nägi juba võimalust selgitavaks kõneluseks ja leppimiseks.

Kohe pärast lõunat saabus Kitty. Ta tundis Anna Arkadjevnat, aga väga pealiskaudselt, ja nüüd tuli ta õe juurde väikese kartusega südames, teadmata, kuidas see Peterburi suurilmadaam, keda kõik lausa ülistavad, teda vastu võtab. Aga ta meeldis Anna Arkadjevnale, seda nägi ta kohe. Anna imetles silmanähtavalt tema ilu ja noorust, ja enne kui Kitty arugi sai, oli ta juba täiesti Anna mõju all ja koguni temasse armunud, nii nagu noored tüdrukud üldse on võimelised armuma vanematesse abielus daamidesse. Anna ei sarnanenud suurilmadaamiga ega kaheksa-aastase poja emaga; oma liigutuste nõtkuse, ilme värskuse ja näol püsiva elavusega, mis kord naeratuses, kord pilgus välja lõi, oleks ta sarnanenud pigem kahekümneaastase tüdrukuga, kui poleks olnud seda silmade tõsist, ajuti kurba vaadet, mis Kittyt üllatas ja kütkestas. Kitty tundis, et Anna on nii lihtne ja vahetult loomulik, aga ometi on see üks teine, kõrgem, temale kättesaamatute huvide maailm, luuleline ja komplitseeritud.

Pärast lõunasööki, kui Dolly oli oma tuppa läinud, tõusis Anna kiiresti diivanilt ja astus venna juurde, kes sigarit süütas.

„Stiiva,“ ütles ta kelmikalt silma pilgutades, venda ristimärgiga õnnistades ja silmadega ukse poole viidates, „mine nüüd, ja jumal aidaku sind!“

Vend sai aru, pani sigari ära ja kadus ukse taha.

Kui Stepan Arkaditš oli läinud, tuli Anna jälle diivani juurde, kus ta laste keskel oli istunud. Kas sellepärast, et lapsed nägid, kuidas ema seda tädi armastab, või sellepärast, et nad tundsid ise mingit erilist veetlust, igatahes olid kaks vanemat ja nende järel ka nooremad, nagu see lastega ikka on, juba enne lõunat uuest tädist võlutud ega jäänud temast enam sammugi maha. Ja nende vahel käis midagi mängutaolist, mis seisis selles, et tädile nii lähedale istuda, kui saab, teda puudutada, tema väikesest käest kinni hoida, teda suudelda, ta sõrmusega mängida või vähemalt ta kleidi krookäärist puudutada.

„Nonoh, kuidas me enne istusime,“ ütles Anna Arkadjevna oma kohale istudes.

Ja Griša pistis jälle pea tädi kaenla alla, surus põse ta kleidi vastu ning säras rõõmust ja uhkusest.

„Millal siin siis ball on?“ küsis Anna Kittylt.

„Tuleval nädalal, ja väga tore ball. Niisugune ball, kus on alati lõbus.“

„Kas on siis niisuguseid balle, kus on alati lõbus?“ küsis Anna õrna muigega.

„Imelik küll, aga on. Bobrištševite juures on alati lõbus, Nikitinite juures ka, aga Mežkovide juures on alati igav. Kas teie pole seda märganud?“

„Ei, mu kallis, minu jaoks pole enam selliseid balle, kus oleks lõbus,“ ütles Anna ja Kitty nägi ta silmis seda iseäralist maailma, mis oli talle suletud. „On ainult niisuguseid, kus on vähem raske ja vähem igav…“

„Kuidas t e i l võib ballil igav olla?“

„Miks siis m i n u l ei või ballil igav olla?“ küsis Anna.

Kitty taipas, et Anna teab ette, milline vastus järgneb.

„Sellepärast, et teie olete alati kõige ilusam.“

Anna oli veel võimeline punastama. Ta punastaski ja ütles:

„Esiteks pole see nii; teiseks, kui see ka nii oleks, siis mis mul sellest on?“

„Kas te sellele ballile tulete?“ küsis Kitty.

„Ma kardan, et ei sobi tulemata jääda. Nii, võta siis,“ ütles ta Tanjale, kes kiskus kergesti äratulevat sõrmust tema valgest, otsa poole ahenevast sõrmest.

„Ma oleksin väga rõõmus, kui te tulete. Ma tahaksin teid kangesti ballil näha.“

„Igatahes, kui ma tulen, lohutan ma ennast mõttega, et see teile rõõmu teeb… Griša, palun ära tiri, nad on mul niikuinii sassis,“ ütles ta, kohendades üht esiletükkivat juuksekiharat, millega Griša mängis.

„Ma kujutlen teid lillas ballikleidis.“

„Miks just tingimata lillas?“ küsis Anna naeratades. „Nii, lapsed, minge, minge nüüd! Kas kuulete, miss Hull kutsub teid teed jooma,“ ütles ta end lastest vabastades ja neid söögituppa saates.

„Ma tean, miks te mind ballile kutsute. Teie ise ootate palju sellest ballist ja tahaksite siis, et kõik seal oleksid, kõik sellest osa võtaksid.“

„Jaa! Kuidas te seda teate?“

„Oh, kui ilus on teie iga,“ jätkas Anna. „Ma tean ja mäletan seda sinendavat uduvinet, samasugust, nagu on Šveitsi mägedes. Sellesse uduvinesse on mähitud kõik selles õndsas eas, kus lapsepõlv on just alles lõppenud ja kus su tee sellest hiiglasuurest lõbusast ja rõõmsast ringist välja viies läheb üha kitsamaks ja kitsamaks, ja tore ja jube on hakata läbi selle tubade rea minema, kuigi seal on nii valge ja ilus… Kes ei oleks sealt läbi tulnud?“

Kitty naeratas ainult. „Kuidas tema ise sealt läbi tuli? Küll ma tahaksin kogu tema romaani teada,“ mõtles ta, mõeldes Anna mehe Aleksei Aleksandrovitši ebaromantilisele välimusele.

„Ma tean ühte kui teist. Stiiva rääkis mulle, ja ma õnnitlen teid, ta meeldib mulle väga,“ jätkas Anna, „ma kohtasin Vronskit jaamas.“

„Ah ta oli seal?“ küsis Kitty punastades. „Mida see Stiiva teile rääkis?“

„Ta paristas mulle kõik ette. Ja ma oleksin selle üle tõesti rõõmus. Ma sõitsin eile Vronski emaga koos,“ jätkas ta, „ka tema rääkis mulle lakkamatult oma pojast, sest see on ta armsam poeg; ma tean, kui erapoolikud on emad, aga…“

„Mida siis ema teile rääkis?“

„Oh, nii palju! Ja ehk ma küll tean, et ta on ema lemmiklaps, on siiski ilmne, et ta on rüütel… Ema rääkis näiteks, et ta tahtis kogu oma varanduse vennale anda, et ta tegi juba poisikesena erakordse teo, päästis ühe naise uppumissurmast. Ühe sõnaga, kangelane,“ ütles Anna naeratades ja Vronski jaamas annetatud kahesajale rublale mõeldes.

Kuid ta ei rääkinud kahesajast rublast. Millegipärast oli tal piinlik seda meelde tuletada. Ta tundis, et selles oli midagi teda puudutavat, midagi säärast, mida ei oleks pidanud olema.

„Ta ema palus mind tingimata külla tulla,“ jätkas Anna, „ja ma tahaksin ise ka väga vanaprouat näha, nii et ma lähen juba homme. Jumal tänatud, Stiiva jääb Dollyga kauaks kahekesi,“ lisas ta kõneainet muutes ja millegipärast veidi tujutuna, nagu Kittyle näis, diivanilt üles tõustes.

„Ei, mina enne! Ei, mina!“ hüüdsid lapsed, kes tulid teelauast ja jooksid tädi Anna juurde.

„Kõik korraga!“ ütles Anna ja jooksis neile naerdes vastu, haaras nad oma käte vahele ning lükkas kogu selle rabeleva ja rõõmu pärast kiljuva lastepuntra pikali maha.

XXI

Täiskasvanute teejoomise ajaks tuli Dolly oma toast välja. Stepan Arkaditš ei tulnud. Ta oli nähtavasti tagaukse kaudu naise toast lahkunud.

„Ma kardan, et sul hakkab üleval külm,“ ütles Dolly Annale. „Ma tooksin su hea meelega alla, siis oleksime teineteisele lähemal.“

„Oi, palun ära minu pärast muretse,“ vastas Anna Dollyle otsa vaadates ja aimata püüdes, kas leppimine toimus või ei.

„Siin on sul valgem,“ ütles vennanaine.

„Ma räägin sulle, et ma magan igal pool ja alati nagu surnu.“

„Millest on jutt?“ küsis Stepan Arkaditš kabinetist tulles ja naise poole pöördudes.

Tema toonist taipasid nii Kitty kui Anna kohe, et leppimine on toimunud.

„Ma tahan Anna alla tuua, aga siis tuleb kardinad siia üles panna. Keegi seda korralikult ei tee, peab ise panema,“ vastas talle Dolly.

„Jumal teab, kas ongi täiesti leppinud?“ mõtles Anna, kuuldes ta külma ja rahulikku häält.

„Ah, Dolly, ikka pead sina rassima,“ ütles mees. „Tahad, ma teen ise ära…“

„Jah, vist on leppinud,“ mõtles Anna.

„Ma tean küll, kuidas sina ise teed,“ vastas Dolly, „käsid Matveil teha, mida ta tehtud ei saa, sõidad ise minema, ja tema pusserdab siis teab mismoodi,“ ning tavaline pilkav muie kibrutas Dolly suunurki, kui ta seda ütles.

„Täielik, täielik leppimine, täielik,“ mõtles Anna, „jumalale tänu!“ – ja heast meelest, et tema oli sellega toime tulnud, läks ta Dolly juurde ning suudles teda.

„Aga ei, miks sa meist Matveiga nii pahasti arvad?“ ütles Stepan Arkaditš õige vargsi muheldes ja siis naise poole pöördudes.

Kogu õhtu kohtles Dolly oma meest veidi irooniliselt nagu alati. Stepan Arkaditš aga oli rahul ja heas tujus, seda küll ainult niipalju, et ei paistaks, nagu oleks ta oma andeks saadud süü juba unustanud.

Kella poole kümne ajal segas Oblonskite erakordselt õdusat ja meeldivat õhtust perekondlikku teelauavestlust pealtnäha kõige loomulikum vahejuhtum, aga see loomulik vahejuhtum paistis millegipärast kõigile imelik. Keset kõnelust ühistest Peterburi tuttavatest tõusis Anna äkki püsti.

„Tema pilt on mul albumis,“ ütles ta, „ja ühtlasi näitan ma teile ka oma Serjožat,“ lisas ta uhke emanaeratusega.

Kella kümne paiku, kui ta harilikult oma pojale head ööd soovis ja enne ballile sõitmist sageli teda ise magama pani, läks ta meel kurvaks, et ta on praegu pojast nii kaugel; ja millest ka iganes ei kõneldud, pöördusid ta mõtted ikka jälle käharpäise Serjoža juurde. Ta tahtis tema ülesvõtet vaadata ja temast rääkida. Esimest ettekäänet kasutades tõusis ta lauast ja läks oma kergel, kindlal kõnnakul albumit tooma. Ülemise korra trepp, mis tema tuppa viis, algas soojast fuajeest, suure ühekäigulise peatrepi mademelt.

Just siis, kui Anna võõrastetoast välja astus, kostis eeskojast uksekella helin.

„Kes see võiks olla?“ küsis Dolly.

„Minule järele tulekuks vara, visiidiks hilja,“ ütles Kitty.

„Vist ametipaberid,“ lisas Stepan Arkaditš, ja kui Anna peatrepist möödus, jooksis teener üles võõra tulekust teatama, võõras ise aga seisis lambi kõrval. Anna, kes alla vaatas, tundis kohe Vronski ära, ning imelik heameele ja hirmu vahepealne tunne tuigatas millegipärast ta südames. Vronski seisis, palitu seljas, ja otsis midagi taskust. Just siis, kui Anna peatrepiga kohakuti jõudis, lõi Vronski silmad üles, nägi Annat ja ta ilme muutus kuidagi kartlikuks ja häbelikuks. Pea kergelt kumaras, läks Anna mööda, kohe seejärel kostis Stepan Arkaditši vali hääl, mis palus Vronskit edasi astuda, ning keelduva Vronski vaikne, pehme ja rahulik hääl.

Kui Anna albumiga tagasi tuli, oli Vronski juba läinud, ja Stepan Arkaditš rääkis, et ta tulnud teateid saama lõunasöögi kohta, mille nad pidid saabunud kuulsusele homme korraldama. „Ta ei tahtnud mingi hinna eest sisse tulla. Küll ta on imelik,“ lisas Stepan Arkaditš.

Kitty punastas. Ta mõtles, et tema üksi sai aru, miks Vronski siia sõitis ja miks ta sisse ei tulnud. „Ta käis meil,“ mõtles Kitty, „ei leidnud mind kodunt ja arvas, et ma olen siin; aga sisse ei tulnud, sest leidis, et aeg on hiline, ja Anna on ka siin.“

Kõik vahetasid omavahel pilke, kuid ei öelnud midagi ja hakkasid Anna albumit vaatama.

See polnud ju midagi imelikku ega iseäralikku, et keegi sõitis poole kümne ajal sõbra juurde pärima kavatsetava lõunasöögi üksikasju ja ei tulnud sisse; ometi tundus see kõigile imelik. Iseäranis oli see imelik ja halb Anna meelest.