Читать книгу Anna Karenina - Лев Толстой - Страница 18

Kui Anna sisse astus, istus Dolly väiksemas võõrastetoas koos valgepäise priske poisiga, kes oli juba nüüd oma isa sarnane, ja kuulas ta prantsuse keele lugemispala. Poiss luges ja näppis ripnevat kuuenööpi, püüdes seda ära tõmmata. Ema oli juba mitu korda ta käe ära võtnud, kuid priske käeke kippus ikka nööbi kallale. Ema tõmbas nööbi eest ära ja pistis taskusse.

„Hoia käed rahul, Griša,“ ütles ta ning asus jälle oma lapseteki, ammu alatud töö juurde, mille ta ikka rasketel silmapilkudel kätte võttis ja mida ta nüüd närviliselt heegeldas, sõrmega lõnga ette andes ja silmi lugedes. Kuigi ta oli eile lasknud mehele öelda, et see ei puutu temasse, kas meheõde saabub või mitte, oli ta siiski teinud kõik ettevalmistused nao vastuvõtuks ja ootas ärevalt tema saabumist.

Ta oli oma murest masendatud, ta oli täiesti selle võimuses. Aga ta teadis ka, et nadu Anna on ühe Peterburi tähtsama isiku naine ja Peterburi grande dame. Tänu sellele asjaolule ei viinud ta oma ähvardust täide, see tähendab, ei unustanud, et meheõde saabub. „Jah, lõpuks pole Anna ju milleski süüdi,“ mõtles ta. „Temast ei tea ma muud kui ainult head, ja ka minu enda suhtes olen ma näinud ainult lahkust ja sõprust tema poolt.“ Tõsi küll, selle mulje põhjal, mis tal oli Kareninite kodust Peterburis, ei meeldinud talle nende kodune elu: kogu nende perekondlik olustik oli oma laadilt kuidagi võlts. „Aga miks ei peaks ma teda vastu võtma? Kui ta ainult mind lohutama ei hakkaks!“ mõtles Dolly. „Kõik lohutused, manitsused ja kristlikud andeksandmised – kõik on mul juba tuhat korda läbi kaalutud, ja kõik see ei kõlba.“

Kõik need päevad oli Dolly ainult lastega kokku saanud. Oma murest ta rääkida ei tahtnud, aga selle murega südames ei saanud ta ka muust rääkida. Ta teadis, et nii või teisiti jutustab ta Annale kõik ära, ja kord tegi see mõte, et saab kõik ära rääkida, talle head meelt, kord jälle tegi viha see sundus rääkida meheõele oma alandusest ja kuulata tema varem valmis mõeldud manitsus- ja lohutussõnu.

Nagu see sageli juhtub, vaatas Dolly nao saabumist oodates iga minut kella, kuid laskis mööda just selle minuti, kui külaline tuli, nii et ta ei kuulnud kõlistamistki.

Kuuldes nüüd ukse juurest riiete kahinat ja kergeid samme, vaatas ta sinnapoole, ja tahtmatult ilmus ta piinatud näole kui mitte just rõõm, siis üllatus. Ta tõusis istumast ja kaisutas nadu.

„Noo, sa oled juba siin?“ ütles ta teda suudeldes.

„Dolly, ma olen nii rõõmus, et ma sind jälle näen!“

„Mina samuti,“ ütles Dolly vaevaliselt naeratades ning püüdes Anna näoilmest välja lugeda, kas ta juba teab. „Kindlasti teab,“ mõtles ta, märgates Anna näol kaastunnet. „Nii, lähme, ma saadan su sinu tuppa,“ lisas ta, püüdes pihtimist edasi lükata niikauaks kui võimalik.

„Kas see on Griša? Jumal, nii suureks kasvanud!“ ütles Anna ja suudles poisikest, ise Dollyt silmas pidades, siis jäi ta seisma ja punastas. „Ei, luba, et ma ei lähe kuskile.“

Ta võttis rätiku peast, siis kübara, ja kui see tema üleni kiharduvate mustade juuste ühe salgu külge kinni jäi, päästis ta juuksed pearaputusega lahti.

„Sina muudkui särad rõõmust ja tervisest!“ ütles Dolly peaaegu kadedalt.

„Mina?… Jah,“ ütles Anna. „Jumaluke, Tanja! Ta on ju minu Serjoža vanune,“ lisas ta, pöördudes tuppa jooksva tütarlapse poole. Ta võttis lapse sülle ja suudles teda. „Kui kena tüdruk, imekena! Näita mulle neid kõiki!“

Ta nimetas kõigi nimed ning teadis peale nimede veel laste sünniaastaid ja -kuid, nende iseloomujooni ja põetud haigusi, ja Dolly ei saanud seda hindamata jätta.

„Nõndaks, lähme siis laste juurde,“ ütles ta. „Kahju, et Vasja praegu magab.“

Kui lapsed olid üle vaadatud, istusid nad kahekesi võõrastetuppa kohvi jooma. Anna võttis kandiku, kuid lükkas selle jälle eemale.

„Dolly,“ ütles ta, „ta rääkis mulle.“

Dolly vaatas Annale külmalt otsa. Ta ootas nüüd teeseldult kaastundlikke viisakuslauseid, kuid Anna ei öelnud ühtegi neist.

„Dolly, kullake!“ ütles ta. „Ma ei taha teda sinu ees kaitsma hakata ega sind lohutada; see on võimatu. Aga, kallis, mul on lihtsalt sinust kahju, kogu südamest!“

Ta säravatesse silmadesse tihedate ripsmete vahel valgusid äkki pisarad. Ta istus vennanaisele lähemale ja võttis ta käe oma väiksesse energilisse kätte. Dolly ei tõmmanud kätt ära, kuid ta näoilme jäi kinniseks. Ta ütles:

„Lohutada mind ei saa. Pärast seda, mis juhtus, on kõik läbi. Kõik on otsas!“

Aga niipea kui ta seda sai öelnud, muutus ta ilme lahedamaks.

Anna tõstis Dolly kõhna, kuivetu käe oma huulte juurde, suudles seda ja ütles:

„Aga, Dolly, mida nüüd teha, mida teha? Kuidas oleks selles hirmsas olukorras kõige õigem toimida? – sellele peab nüüd mõtlema.“

„Kõik on otsas, muud midagi,“ ütles Dolly. „Ja kõige hullem on see, mõistad sa, et ma ei saa teda ju maha jätta – lapsed, ma olen nende tõttu seotud. Aga elada ma temaga ei saa, mul on piin teda näha.“

„Dolly, kullake, ta rääkis mulle, aga ma tahan sinu enda käest kuulda, räägi mulle!“

Dolly vaatas talle küsivalt otsa. Teesklematu armastus ja osavõtt peegeldusid Anna näol.

„Hea küll,“ ütles Dolly äkki. „Aga ma räägin sulle siis juba algusest peale. Sa tead, kuidas ma abiellusin. Maman’i kasvatuse tõttu olin ma süütu ja rumal pealegi. Ma ei teadnud mitte kui midagi. Ma tean, ma olen kuulnud, et mehed jutustavad naistele oma varasemast elust, aga Stiiva…“ – ta parandas – „Stepan Arkaditš pole mulle midagi rääkinud. Sa ei usu, aga mina mõtlesin siiamaani, et ma olen ainus naine, keda ta on tundnud. Ja nii olen ma kaheksa aastat elanud. Sa võid siis isegi arvata, et ma ei aimanud tema truudusetust, ma pidasin seda võimatuks, ja nüüd, kujutad sa ette, niisuguse arusaamisega elust äkki teada saada kõike seda õudust, seda jõledust… Katsu mind mõista! Olla nii kindel oma õnnes, ja äkki…“ jätkas Dolly nuukseid tagasi hoides, „ja leida kiri… tema kiri oma armukesele, minu guvernandile. Jah, see on liiga hirmus!“ Ta võttis kiiresti taskuräti ning peitis oma näo sellesse. „Juhuslikust kiindumusest ma saan veel aru,“ jätkas ta mõne aja pärast, „aga läbimõeldult, kavalalt mind petta… ja veel kellega?… Olla samal ajal ikka edasi minu mees… see on hirmus! Sa ei või seda mõista…“

„Oh, ma mõistan! Mõistan, kallis Dolly, ma mõistan,“ ütles Anna tema kätt pigistades.

„Ja kas sa arvad, et tema mõistab minu olukorra täit õudust?“ jätkas Dolly. „Mitte sugugi! Ta on rahul ja õnnelik!“

„Oh ei!“ ütles Anna kiiresti vahele. „Ta on haletsusväärne, ta on kahetsusest murtud…“

„On ta üldse võimeline kahetsema?“ küsis Dolly ja vaatas kahtlevalt naole otsa.

„Jah on, ma tunnen teda. Mul oli lihtsalt hale teda vaadata. Me tunneme teda ju mõlemad. Ta on hea, ta on uhke ja nüüd nii alandatud. Mis mind kõige rohkem liigutas (ja Anna aimas õigesti, mis võiks Dollyt kõige rohkem liigutada)… teda piinavad kaks asja: see, et tal on laste ees häbi, ja see, et ta sind armastades… jah, jah, armastades sind üle kõige maailmas,“ ütles ta kiiresti, enne kui Dolly jõudis vastu vaidlema hakata, „tegi sinule haiget, murdis su südame. „Ei, ei, ta ei anna mulle andeks,“ kordab ta kogu aeg.“

Dolly vaatas teda kuulates mõtlikult mujale.

„Jah, ma saan aru, et ta olukord on hirmus: süüdlasel on raskem kui süütul,“ ütles ta, „eriti kui ta tunneb, et õnnetus on tulnud tema süü pärast. Aga kuidas ma annan talle andeks, kuidas ma saan selle teise järel jälle tema naine olla? Temaga elada oleks mulle nüüd piin, just sellepärast, et ma teda niimoodi armastasin, nagu ma armastasin, ja armastan ikka veel oma endist armastust tema vastu…“

Ja nuuksumine katkestas ta sõnad.

Nagu meelega hakkas ta iga kord, kui ta härdus, jälle rääkima sellest, mis teda ärritas.

„Guvernant on ju noor, ta on ilus,“ jätkas ta. „Tead sa, Anna, kes on minult võtnud minu nooruse ja ilu? Stiiva ja ta lapsed. Ma olen teda kogu aja teeninud, ja selle teenimisega on kõik ära kulunud, mis oli, ja nüüd meeldib see värske labane olend talle loomulikult rohkem. Nad on kindlasti kahekesi minust rääkinud, või mis veel hullem – lihtsalt vaikinud… saad aru?“ Jälle süttis ta silmades viha. „Ja pärast seda hakkab ta mulle rääkima… Ja mina peaksin teda veel uskuma? Mitte iialgi. Ei, kõik on lõppenud, kõik, mis oli lohutuseks, vaeva ja kannatuste tasuks… Ma õpetasin praegu Grišat; varem oli see mulle rõõmuks; usu mind, nüüd on piinaks. Milleks ma end pingutan ja vaeva näen? Milleks veel lapsed? See on õudne, et mu hinges on äkki kõik pahupidi – armastuse ja õrnuse asemel tunnen ma tema vastu ainult viha, jah, just viha. Ma tapaksin ta ja…“

„Dolly, kullake, ma saan sinust aru, aga ära piina ennast. Sulle on nii haiget tehtud, sa oled nii ärritatud, et sa ei näe kõike õige pilguga.“

Dolly vaikis ja kumbki ei rääkinud paar minutit.

„Mida teha, Anna, aita, anna nõu! Ma olen kõik läbi mõtelnud, aga ma ei näe mingit lahendust.“

Anna ei osanud mingit nõu leida, kuid vennanaise iga sõna, iga ilme läks talle südamesse.

„Ma ütlen ainult ühte,“ alustas ta. „Ma olen tema õde, ma tunnen ta iseloomu, seda võimet kõike, kõike unustada (ta saatis seda vastava žestiga), ta võimet ülepeakaela kiinduda, kuid ka südamepõhjast kahetseda. Ta ei usu, ta ei saa praegu aru, kuidas ta võis seda teha, mida ta tegi.“

„Ei, ta saab aru, ta sai aru!“ segas Dolly vahele. „Aga mina… sa unustad minu… kas minul on kergem?“

„Oota. Ma pean tunnistama, et kui tema mulle rääkis, ei mõistnud ma veel sinu olukorra täit õudust. Ma nägin ainult teda ja seda, et perekond on purustatud; mul oli siis temast kahju, aga nüüd, sinuga rääkides näen ma kui naine hoopis muud: ma näen sinu kannatusi ja mul on, ma ei oska sulle üteldagi, kui kahju mul sinust on! Dolly, kullake, ma mõistan täiesti sinu kannatusi, aga ma ei tea ainult ühte: ma ei tea… ma ei tea, kui palju on veel sinu südames armastust. Seda tead sa ise – kas on nii palju, et sa suudaksid andestada. Kui on, siis andesta!“

„Ei,“ alustas Dolly, kuid Anna ei lasknud tal edasi rääkida ja suudles jälle ta kätt.

„Ma tunnen seltskonnaelu paremini kui sina,“ ütles ta. „Ma tunnen sääraseid mehi nagu Stiiva ja tean, kuidas nad selliste asjade peale vaatavad. Sa ütled, et ta on selle naisega sinust rääkinud. Seda küll ei ole olnud. Need mehed murravad truudust, kuid oma kodukolle ja naine – see on neile pühadus. Need teised naised jäävad nende silmis ikkagi nagu põlatuks ja ei sega perekonnaelu. Nad tõmbavad mingi ülepääsmatu joone nende ja perekonna vahele. Ma ei mõista seda, aga nii see on.“

„Jah, aga ta on teda suudelnud…“

„Dolly, kuula nüüd, kullake! Ma nägin Stiivat, kui ta oli sinusse armunud. Ma mäletan seda aega, kui ta tuli minu juurde ja nuttis, rääkides sinust; ma mäletan, millist luulet, millist paleust ta sinus nägi, ja tean, et mida kauem ta on sinuga koos elanud, seda paleuslikumaks oled sa tema silmis muutunud. Me veel naersime vahel tema üle, et ta iga sõna peale ütles: „Dolly on imeline naine.“ Sina oled talle alati olnud ja jäänudki jumaluseks, see teine pole ta hinge kiindumus…“

„Aga kui see kiindumus kordub?“

„See pole võimalik, nagu ma aru saan…“

„Aga kas sina annaksid andeks?“

„Ei tea. Ei saa otsustada… Ei, saan,“ ütles Anna järele mõeldes; fikseerinud mõttes olukorra tervikuna ja kaalunud seda veel sisemistel kaaludel, lisas ta: „Jah, saan, saan, saan! Jah, ma annaksin andeks. Ma ei oleks enam endine, jaa, aga ma annaksin andeks, ja annaksin nii andeks, nagu poleks seda olnudki, poleks üldse olnud…“

„Jah, muidugi,“ ütles Dolly kiiresti, nagu räägiks ta seda, mida on juba mitu korda mõtelnud, „muidu see polekski ju andeksandmine. Kui andestada, siis juba täiesti, täielikult. Nõndaks, lähme nüüd, ma saadan su sinu tuppa,“ ütles ta tõustes ja võttis teel Anna ümbert kinni. „Kallis, mul on nii hea meel, et sa tulid. Mul on nüüd kergem, palju kergem.“