Читать книгу Anna Karenina - Лев Толстой - Страница 3

Pärast riietumist piserdas Stepan Arkaditš ennast lõhnaõliga, tõmbas särgikäised sirgu, pistis harjunud liigutusega taskutesse paberossid, rahakoti, tikud, kahekordse keti ja ripatsitega uuri, ning raputanud ninaräti lahti, tundes ennast puhta, lõhnava, terve ja oma õnnetusest hoolimata elurõõmsana, läks igal sammul kergelt nõksatledes söögituppa, kus teda juba ootas kohv, kohvi kõrval aga kirjad ja ametipaberid.

Ta luges kirjad läbi. Üks oli väga ebameeldiv – kaupmehelt, kes pidi ta naise mõisast metsa ostma. Seda metsa oli vaja hädasti müüa, aga nüüd ei võinud sellest juttugi olla, enne kui naisega oli ära lepitud. Kõige halvem selle asja juures oli aga see, et sel kombel tulid eelseisva leppimise puhul mängu rahalised huvid. Ja mõte, et ta laseb ennast nendest huvidest mõjutada, et ta otsib selle metsa müümise pärast naisega lepitust – see mõte alandas teda.

Kirjade lugemise järel nihutas Stepan Arkaditš ametipaberid lähemale, lehitses kiiruga läbi kaks toimikut, tegi neisse jämeda pliiatsiga mõned märkused, lükkas siis toimikud kõrvale ja asus kohvi jooma; kohvi juues lõi ta alles niiske hommikulehe lahti ning hakkas lugema.

Stepan Arkaditš tellis ja luges liberaalset ajalehte, mitte äärmuslikku, vaid sellesuunalist, mida pooldas enamus. Ja kuigi teadus, kunst ja poliitika teda õieti ei huvitanudki, pooldas ta kõigis neis asjus kindlalt neid vaateid, mida pooldasid enamus ja tema ajaleht, ning muutis neid vaateid alles siis, kui enamus neid muutis, või ütleme parem – ta ei muutnud neid, vaid need muutusid märkamatult ise.

Stepan Arkaditš ei valinud suunda ega vaateid, vaid need suunad ja vaated tulid talle ise kätte, just niisamuti, nagu ta ei valinud kübara ega saterkuue moodi, vaid võttis need, mida kanti. Ning omada vaateid vastavas seltskonnas, kus ta elas, ja selles küpses eas, kus tekib tavaliselt tarvidus teatavaks mõttetegevuseks, oli niisama kohustuslik kui kanda kübarat. Kui oligi põhjus, miks ta pidas liberaalset suunda paremaks kui konservatiivset, mida pooldasid samuti paljud tema ringkonnast, siis ei tulenenud see mitte sellest, et ta oleks liberaalset suunda mõistlikumaks pidanud, vaid sellest, et see vastas paremini tema elulaadile. Liberaalne erakond rääkis, et Venemaal on kõik halvasti, ja tõepoolest, Stepan Arkaditš oli suurtes võlgades, rahast ei tahtnud kuidagi jätkuda. Liberaalne erakond rääkis, et abielu on iganenud institutsioon ja et see tuleb ümber korraldada, ja tõepoolest, perekonnaelu valmistas Stepan Arkaditšile vähe rõõmu, sundis teda valetama ja teesklema, mis oli tema loomusele nii vastumeelt. Liberaalne erakond rääkis või õigemini sai asjast nii aru, et usk on ainult harimata rahva ohjes hoidmiseks, ja tõepoolest, Stepan Arkaditš ei suutnud lühikestki jumalateenistust välja kannatada valu pärast jalgades ega mõistnud üldse, milleks kõik need kohutavad ja ülespuhutud sõnad teisest ilmast, kui siinilmaski on küllalt tore elada. Ühtlasi meeldis Stepan Arkaditšile, kes armastas head nalja, teinekord mõnda rahumeelset inimest segadusse ajada väitega, et kui juba uhkustada oma suguvõsaga, siis ei maksa Rjurikul peatuma jääda ega oma vanimat esiisa, ahvi, maha salata. Niisiis, liberaalne suund oli Stepan Arkaditšile sisse harjunud ja ta armastas oma ajalehte nagu sigarit pärast lõunat – selle kerge uima pärast, mida see tema peas tekitas. Ta luges juhtkirja läbi, kus selgitati, et praegusel ajal tõstetakse täitsa ilmaaegu kisa selle pärast, et radikalism ähvardab kõik konservatiivsed elemendid alla neelata ja et valitsus peaks kõik abinõud tarvitusele võtma selle revolutsioonilohe mahasurumiseks, et vastupidi, „meie arvates ei seisa hädaoht mitte kujutletud revolutsioonilohes, vaid traditsioonilise mõtlemise jäikuses, mis pidurdab progressi“ jne. Ta luges läbi ka teise, finantsküsimusi käsitleva artikli, milles nimetati Benthamit ja Milli ning tehti õrnu vihjeid ministeeriumi aadressil. Oma kiire taibuga mõistis ta iga vihje tähendust: kelle poolt, kelle kohta ja mis puhul seda tehti, ja see pakkus talle nagu tavaliselt teatavat lõbu. Kuid täna rikkus seda lõbu Matrjona Filimonovna nõuannete ja selle meeles olek, et kodus on kõik nii korrast ära. Ta luges veel, et krahv Beust on kuuldavasti sõitnud Wiesbadenisse ja et hallid juuksed ei ole enam probleem, siis veel kerge tõlla müügining ühe noore naisterahva kosjakuulutust; aga need teated ei valmistanud talle salamisi iroonilist lõbu nagu siiani.

Leht loetud, teine tass kohvi joodud ja võiga rõngassai söödud, tõusis ta püsti, pühkis saiapuru vestilt ja muheles rinda ette ajades rõõmsalt – mitte et ta hingel oleks hakanud millegipärast erakordselt kerge, vaid rõõmsa naeratuse kutsus esile hea seedimine.

Kuid see rõõmus muhelus tuletas talle kohe kõike jälle meelde ning ta muutus tõsiseks.

Ukse tagant kostis kahe lapse hääli (Stepan Arkaditš tundis ära noorema, poja Griša, ja vanema, tütre Tanja hääle). Nad vedasid midagi ja pillasid maha.

„Ma ütlesin, et katusele ei tohi reisijaid istuma panna,“ hüüdis tüdruk inglise keeles. „Korja nüüd ise üles!“

„Kõik on sassis,“ mõtles Stepan Arkaditš, „näe, lapsed jooksevad omapead ringi.“ Ta astus ukse juurde ja hõikas neid. Lapsed jätsid laeka, millega nad rongi mängisid, sinnapaika ja tulid isa juurde.

Tüdruk, isa lemmik, jooksis julgesti sisse, hakkas isal kaelast kinni ja jäi naerdes sinna rippuma, tundes nagu ikka head meelt tuttavast lõhnaõliaroomist, mida isa põskhabemest levis. Suudelnud viimaks isa kummargil oleku tõttu punetavat ning õrnusest säravat nägu, laskis tüdruk tal kaelast lahti ja tahtis minema lipata; aga isa ei lasknud.

„Mis ema teeb?“ küsis ta, paitades tütre õblukest siledat kaela. „Tere,“ ütles ta siis tervitavale poisile naeratades.

Ta teadis, et armastab poissi vähem, ja püüdis alati mõlema vastu ühesugune olla. Kuid poiss tundis seda ega vastanud isa jahedale naeratusele.

„Ema või? Tõusis üles,“ vastas tüdruk.

Stepan Arkaditš ohkas. „Siis ta täna öösel jälle ei maganud,“ mõtles ta.

„Nii, ja on ta heas tujus?“

Tüdruk teadis, et ema ja isa on tülis ja et ema ei saa heas tujus olla, ja et ka isa peab seda teadma ja et ta teeskleb, kui ta seda nii kergel toonil küsib. Ning ta punastas isa pärast. Isa sai sellest kohe aru ja punastas samuti.

„Ei tea. Ta ei käskinud meil õppida, käskis meil miss Hulliga vanaema juurde jalutada.“

„No mine siis, Tanjake! Ah jaa, oota,“ ütles ta teda veel kord kinni pidades ja ta habrast käekest silitades.

Ta võttis kompvekikarbi kaminasimsilt, kuhu ta selle eile oli pannud, ja valis sealt kaks tütre lemmikkompvekki – šokolaadi- ja siirupikommi.

„Grišale?“ küsis tütarlaps, näidates šokolaadikompvekki.

„Jajah.“ Silitanud veel kord tütre õlga, suudles isa teda kuklale ja kaelale ning laskis tal minna.

„Tõld on ees,“ teatas Matvei. „Ja üks naisterahvas ootab,“ lisas ta juurde.

„Kas kaua juba?“ küsis Stepan Arkaditš.

„Oma pool tundi.“

„Mitu korda ma olen sul käskinud kohe teatada!“

„Kohvi peaksite ikka saama juua,“ vastas Matvei sellise südamlikult kareda tooniga, mille peale oli võimatu vihastada.

„Nii, palu kohe sisse,“ ütles Oblonski tusaselt kulmu kortsutades.

Jutulesoovija, staabikapteni proua Kalinina, palus mõeldamatut ja mõttetut; aga Stepan Arkaditš pani ta omaksvõetud viisakusega istuma, kuulas ta jutu tähelepanelikult ja vahele segamata ära ning andis üksikasjalikku nõu, kuidas ja kelle poole pöörduda, kirjutas veel nobedasti ja ladusalt oma suure, laiutava, ilusa ja selge käekirjaga soovituse sellele isikule, kes võis asjale kasuks tulla. Kui ta oli staabikapteni proua ära saatnud, võttis ta kübara ja seisatas, tuletades meelde, kas ta pole midagi unustanud. Selgus, et ta polnud midagi unustanud peale selle, mida ta tahtis unustada – peale oma naise.

„Ah jaa!“ Ta pea vajus norgu ning tema ilus nägu võttis mureliku ilme. „Kas minna või mitte minna?“ küsis ta endalt. Sisehääl ütles talle, et pole mõtet minna, et muud sellest ei tule kui teesklust, et nende vahekorda pole võimalik parandada ega paigata, sest et võimatu on muuta naist uuesti veetlevaks ja armastust äratavaks või muutuda ise raugaks, kes pole võimeline armastama. Peale vale ja teeskluse ei võinud sellest enam midagi tulla; aga vale ja teesklus hakkasid tema loomusele vastu.

„Kunagi peab see ometi sündima, niiviisi see ju jääda ei või,“ ütles ta, katsudes endale julgust sisendada. Ta hingas sügavalt sisse, võttis paberossi, pani põlema, tõmbas paar mahvi, viskas selle siis tuhatoosiks olevasse merikarpi, läks kiirel sammul läbi pimeda võõrastetoa ja avas ukse, mis viis naise magamistuppa.