Читать книгу Anna Karenina - Лев Толстой - Страница 4

Hommikujaki väel, hõredaks jäänud juuksed, kunagi nii paksud ja ilusad, patsidena üles kuklasse kinnitatud, palged sisse langenud ja suured, näo kõhnuse tõttu veelgi suurematena paistvad silmad kohkvel, seisis Darja Aleksandrovna toas laialipillutud asjade keskel ja otsis midagi avatud kummutist. Mehe samme kuuldes jäi ta seisma ning katsus ukse poole vaadates tagajärjetult oma näole karmi ja põlglikku ilmet anda. Ta tundis, et kardab oma meest, kardab eelseisvat kohtumist. Parajasti katsus ta teha seda, mida oli selle kolme päeva jooksul juba kümme korda teha katsunud: panna oma ja laste asjad kokku ning viia need ema juurde – kuid ikka ei suutnud ta seda teoks teha; nii nüüd kui ka eelmistel kordadel ütles ta endale, et nii ei või see jääda, et ta peab midagi ette võtma, meest karistama, sundima teda häbenema, talle kätte maksma kas või väikese osagi selle valu eest, mida mees oli talle teinud. Ta kordas ikka veel, et ta läheb mehe juurest ära, kuid tundis samal ajal, et see on võimatu; ja võimatu oli see sellepärast, et ta ei suutnud olla teda oma meheks pidamata ja armastamata. Pealegi tundis ta, et kui ta siin, omas kodus saab vaevu viie lapsega hakkama, siis on seal, kuhu ta nendega sõidab, hoopiski raskem. Nagunii oli kõige noorem selle kolme päeva jooksul haigeks jäänud, sest talle anti halba puljongit, ja teised oleksid eile peaaegu ilma lõunata jäetud. Ta tundis, et võimatu on ära sõita; kuid iseennast pettes korjas ta siiski oma asju kokku ja teeskles, et sõidab ära.

Meest nähes pistis ta käe kummutisahtlisse, nagu otsiks sealt midagi, ja vaatas alles siis mehe poole, kui too oli juba päris tema juures. Aga nägu, millele Darja oli tahtnud anda karmi ja otsustavat ilmet, väljendas nõutust ja kannatust.

„Dolly!“ ütles mees tasa ja arglikult. Ta tõmbas pea õlgade vahele ning püüdis alandlik ja haletsusväärne välja näha, kuid õhetas seejuures tervisest ja värskusest.

Naine mõõtis kiire pilguga tema tervisest ja värskusest pakatavat kuju. „Jah, ta on õnnelik ja rahul,“ mõtles ta, „aga mina?!… Ja see vastik headus, mille pärast kõik teda kiidavad ja armastavad, ma vihkan teda selle headuse pärast,“ mõtles ta. Ta pigistas huuled kramplikult kokku, kahvatus närvilises näos tuksatas parema põse lihas.

„Mida te tahate?“ ütles ta kiiresti võõra, madala häälega.

„Dolly!“ kordas mees väriseval häälel. „Anna jõuab täna siia.“

„Mis see minusse puutub? Ma ei saa teda vastu võtta!“ karjatas naine.

„Aga peab ju ometi, Dolly…“

„Minge ära, minge ära, minge ära!“ karjus Dolly mehele otsa vaatamata, nagu oleks füüsiline valu teda karjuma sundinud.

Stepan Arkaditš võis oma naisele mõeldes rahulik olla, võis lootma jääda, et kõik „õgveneb“, nagu Matvei oli öelnud, ta võis rahulikult ajalehte lugeda ja kohvi juua; aga kui ta nägi naise piinatud, kannatavat nägu ja kuulis seda häält, alistuvat ja ahastavat, jäi tal hing kinni, midagi pakitses kurgus ja silmis läikisid pisarad.

„Mu jumal, mis ma olen teinud! Dolly! Jumala pärast!… Sest…“ Ta ei saanud jätkata, tal oli nutt kurgus.

Dolly lükkas sahtli kinni ja vaatas mehele otsa.

„Dolly, mida on mul öelda?… Ainult ühte: andesta, anna andeks… Tuleta meelde, kas siis üheksa aastat elu ei suuda hüvitada silmapilgu, silmapilgu…“

Dolly seisis ja kuulas, silmad maas, oodates, mida mees ütleb, otsekui anudes meest, et see tema teadmise mingil viisil olematuks muudaks.

„Silmapilgu… silmapilgu-kiindumust…“ ütles mees ja tahtis jätkata, kuid viimase sõna puhul pigistas Dolly jälle huuled kokku nagu füüsilisest valust ja parema põse lihas hakkas jälle tukslema.

„Minge ära, minge minema,“ hüüdis ta veel kimedama häälega, „ja ärge tulge mulle oma kiindumustest ja jõledustest rääkima!“

Ta tahtis ise lahkuda, kuid lõi vaaruma ja haaras toolikorjust kinni, et tuge leida. Mehe nägu vajus loppi, huuled punsusid, silmad valgusid vett täis.

„Dolly!“ ütles ta nüüd nuuksudes. „Jumala pärast, mõtle laste peale, nemad pole süüdi. Mina olen süüdi, karista mind, lase mul oma süüd lunastada! Mida ma iganes suudan, seda ma teen! Ma olen süüdi, ei oska kohe öelda, kui väga ma süüdi olen! Aga anna andeks, Dolly!“

Dolly istus. Mees kuulis ta rasket valju hingamist ning tal oli temast ütlemata kahju. Naine katsus mitu korda rääkima hakata, kuid ei suutnud. Mees ootas.

„Sulle tulevad lapsed meelde, et nendega hullata, aga minul on nad aina meeles, ja ma tean, et nad nüüd hukkuvad,“ ütles Dolly nähtavasti ühe neist lausetest, mida ta kolme päeva kestel oli endamisi korranud.

Ta sinatas meest ja Stepan Arkaditš vaatas talle tänulikult otsa, astus lähemale, et naise kätt haarata, kuid Dolly tõmbus vastikust tundes eemale.

„Mul on lapsed meeles ja seepärast teeksin ma kõik, mis võimalik, et neid päästa; aga ma ei tea isegi, kuidas ma nad päästan: kas sel teel, et ma nad isa juurest ära viin, või sel teel, et ma nad liiderliku isa juurde jätan – jah, liiderliku isa juurde… No ütelge, kuidas saab pärast seda… mis oli, veel koos elada? Kuidas saab? Ütelge ometi, kuidas?“ kordas ta häält tõstes. „Pärast seda, kui minu mees, minu laste isa, soetab armuvahekorra oma laste kasvatajaga…“

„Aga mis nüüd… mis teha?“ ütles mees haleda häälega, märkamata, mida ta õieti räägib, ja lastes oma pea ikka madalamale norgu.

„Te olete jäle ja mulle vastik!“ hüüdis naine ikka enam ägestudes. „Teie pisarad on vesi! Te pole mind kunagi armastanud, teil pole südant ega suuremeelsust! Te olete ilge, mulle vastik ja võõras, jah, täiesti võõras,“ rõhutas ta valu ja vihaga seda iseendalegi õudset sõna – „võõras“.

Stepan Arkaditš vaatas oma naist, kelle näol väljenduv viha kohutas ja üllatas teda. Ta ei taibanud, et tema kaastunne vihastab naist. Naine nägi ainult tema haletsust, aga mitte armastust. „Ei, ta vihkab mind. Ta ei anna andeks,“ mõtles Stepan Arkaditš.

„See on kohutav! Kohutav!“ ütles ta.

Samal ajal hakkas kõrvaltoas laps nutma, vist oli ta kukkunud; Darja Aleksandrovna kuulatas, ja ta ilme mahenes silmapilkselt. Nähtavasti pidi ta mõne sekundi toibuma, et päriselt taibata, kus ta on ja mida peab tegema, siis tõusis ta kiiresti püsti ning läks ukse poole.

„Ta armastab ometi minu last,“ mõtles Stepan Arkaditš, märgates naise ilmemuutust lapse nutu puhul, „minu last; kuidas võib ta siis mind põlata?“

„Dolly, üksainus sõna veel,“ ütles ta naisele järele minnes.

„Kui te mul järel käite, kutsun teenijad ja lapsed siia! Las saavad kõik teada, milline lurjus te olete! Ma sõidan täna ära, elage siis siin oma armukesega!“

Ja naine lahkus, lüües ukse paukudes kinni.

Stepan Arkaditš ohkas, pühkis nägu ja hakkas tasakesi toast välja minema. „Matvei ütleb, et kõik õgveneb, aga kuidas? Ma ei näe mingit võimalust. Oi, oi, kui hirmus! Ja kui labaselt ta karjus,“ arutles ta endamisi, tuletades naise karjumist ja sõnu meelde: lurjus ja armuke. „Võib-olla tüdrukud kuulsid! Kohutavalt labane, õudne.“ Stepan Arkaditš seisatas korraks, pühkis silmi, ohkas ja läks siis rinda ette ajades toast välja.

Oli reede ja söögitoas keeras kellassepp kella üles. Stepan Arkaditšile tuli meelde ta oma nali selle pedantselt korraliku kiilaspäise sakslase kohta – et „sakslane on ise eluajaks üles keeratud kelli üles keerama“ – ja ta muheles. Stepan Arkaditš armastas head nalja.

„Aga võib-olla siiski õgveneb! Tore sõna: õgveneb,“ mõtles ta. „Seda peaks kellelegi rääkima.“

„Matvei!“ hüüdis ta. „Seadke siis Marjaga sohvatuba Anna Arkadjevna jaoks korda,“ ütles ta kohale ilmunud Matveile.

„Kuulen.“

Stepan Arkaditš pani kasuka selga ja läks välja trepile.

„Kas te täna kodus ei söö?“ küsis teda saatma tulnud Matvei.

„Eks näis. Võta see kuludeks,“ ütles ta ja ulatas rahataskust kümme rubla. „Kas sellest jätkub?“

„Jätkub või ei, aga ju peab läbi saama,“ vastas Matvei, lõi tõllaukse kinni ja astus trepile tagasi.

Darja Aleksandrovna oli vahepeal suutnud lapse vaigistada, ja kui ta tõllamürina järgi taipas, et mees sõitis ära, läks ta magamistuppa tagasi. See oli ta ainus pelgupaik koduste murede eest, mis teda kohe sisse piirasid, niipea kui ta sealt väljus. Juba nüüdki, selle lühikese aja jooksul, mis ta lastetoas viibis, olid inglanna ja Matrjona Filimonovna jõudnud talle mitu küsimust esitada, mida ei saanud edasi lükata ja millele ainult tema üksi võis vastata. Mida lastele jalutuskäiguks selga panna? Kas anda neile piima? Kas ei tuleks teist kokka kuulama minna?

„Ah, jätke, jätke mind rahule!“ ütles ta, läks magamistuppa ja istus jälle samasse kohta, kus ta oli mehega rääkinud, surus vastamisi oma kõhetunud kondised sõrmed, kust sõrmused vabalt alla libisesid, ja hakkas mõttes arutama kogu äsjast kõnelust mehega. „Sõitis ära! Aga mis kombel ta lõpetas oma vahekorra t e m a g a ?“ mõtles ta. „Kas nad ikka veel kohtuvad? Miks ma seda temalt ei küsinud? Ei, ei, leppimine on võimatu. Me oleme teineteisele võõrad, kui me ka ühte majja elama jääme. Igaveseks võõrad!“ kordas ta jälle erilise rõhuga seda nii kohutavat sõna. „Ja kuidas ma armastasin, oh issand, kuidas ma teda armastasin!… Kui väga ma armastasin! Ja kas ma siis praegu ei armasta? Kas ei armasta ma teda veel rohkemgi kui enne? See just ongi hirmus, et…“ alustas ta, kuid ei jõudnud oma mõtet lõpuni mõtelda, sest Matrjona Filimonovna vaatas ukse vahelt sisse.

„Laske mu vend siia kutsuda,“ ütles ta, „ta valmistaks ometi lõunagi. Muidu jäävad lapsed kella kuueni söömata nagu eile.“

„No hea küll, ma tulen kohe ja korraldan. Kas keegi läks uut piima tooma?“

Ja Darja Aleksandrovna sukeldus päevamuredesse, uputades neisse mõneks ajaks oma kurvastuse.