Читать книгу Anna Karenina - Лев Толстой - Страница 14

Kui õhtu oli lõppenud, jutustas Kitty emale kõnelusest Leviniga, ja hoolimata kogu oma kaastundest Levini vastu, rõõmustas teda mõte, et talle oli tehtud a b i e l u e t t e p a n e k. Ta ei kahelnud selles, et oli käitunud nii, nagu pidi. Kuid voodis ei saanud ta kaua uinuda. Üks mulje jälgis teda lakkamatult: Levini kortsus kulmudega nägu ja nende kulmude alt vaatavate heade silmade valusalt raske pilk, kui ta seisis, isa juttu kuulas ning Kittyt ja Vronskit silmitses. Ja tal hakkas Levinist nii kahju, et tal tulid pisarad silma. Kuid kohe mõtles ta sellele, kelle vastu ta Levini oli vahetanud. Ta kujutles elavalt seda mehist, kindlat nägu, seda väärikat rahu ja kõigile vastukumavat headust; ta mõtles selle mehe armastusele, keda ta ise armastas, ning ta südamesse asus jälle rõõm; õnnelik naeratus huultel, surus ta põse vastu patja. „Kahju, kahju, aga mis teha? Ma ei ole süüdi,“ ütles ta endale; kuid seesmine hääl rääkis talle midagi muud. Kas ta kahetses, et ta oli Levinit võrgutanud või et ta Levini tagasi lükkas, seda ta ei teadnud. Kuid ta õnne mürgitasid kaksipidised mõtted. „Issand, halasta, issand, halasta, issand, halasta!“ kordas ta endamisi, kuni uinus. Samal ajal toimus all, vürsti väikeses kabinetis, vanemate vahel üks neid alatasa korduvaid stseene armastatud tütre pärast.

„Mida, mida?“ karjus vürst kätega vehkides ja siis jälle oma oravanahkse öökuue hõlmu vaheliti visates. „Seda, et teil pole uhkust ega väärikust, et te häbistate ja rikute tütart selle alatu ja rumala kosjasobitamisega!“

„Jumala pärast, palun sind, vürst, mida ma olen siis teinud?“ ütles vürstinna, juba nutt kurgus.

Ta oli pärast tütrega kõnelemist tulnud õnneliku ja rahulolevana vürsti juurde kombekohaselt head ööd ütlema, ja kuigi ta ei mõtelnudki vürstile Levini ettepanekust ja Kitty korviandmisest rääkida, andis ta talle ometi mõista, et tema meelest on Vronski asi juba päris kindel ja et see selgub niipea, kui Vronski ema kohale jõuab. Nende sõnade peale läks vürst äkki marru ja hakkas sündsusetuid sõnu karjuma.

„Mida te olete teinud? Esiteks seda, et meelitate peigmehe majja ja kogu Moskva hakkab sellest kõnelema, ja põhjusega. Kui te külalisi kutsute, siis kutsuge kõiki, aga mitte ainult valitud peigmehi. Kutsuge kokku kõik need jõudikud (nii nimetas vürst Moskva noori mehi), kutsuge klaveriklimberdaja, ja las nad siis tantsivad, aga mitte nii nagu täna – ainult peigmehed, ja kohe muudkui paari. Mul on vastik vaadata, vastik; ja nüüd te siis saite oma tahtmise: ajasite tüdrukul pea segi. Levin on tuhat korda parem inimene. Aga see Peterburi dändi, see on masinakaup, kõik nad on ühte masti ja ühesugune rämps. Ja kui ta oleks ka ehtne prints, minu tütrel pole ei teda ega teisi vaja!“

„Aga mida ma siis kurja olen teinud?“

„Just seda…“ hüüdis vürst vihaga.

„See on ju teada, kui sind kuulata,“ katkestas teda vürstinna, „siis ei saa meie tütar iialgi mehele. Siis peab lihtsalt ära maale sõitma.“

„Ja olekski parem.“

„Kuule ometi! Kas mina olen kedagi meelitanud? Ma pole kedagi meelitanud. Aga noormees, ja väga korralik noormees, on armunud, ja Kitty ka, nagu mulle näib…“

„Jah, teile näib! Aga kui tüdruk tõepoolest armub ja noormees mõtleb niisama vähe naisevõtu peale kui mina?… Oh, et mu silmad seda nägema peavad!… „Ah, spiritism, ah, Nizza, ah, ballil…““ Ja vürst tegi iga sõna juures reveransi, kujutades enda teada oma naist. „Aga kui me Katenka õnnetuks teeme, kui ta võtab endale tõepoolest pähe…“

„Miks sa seda arvad?“

„Ma ei arva, ma tean; meil meestel on ju silmad peas, mitte nagu teil. Ma näen inimest, kellel on tõsised kavatsused: see on Levin; ja ma näen kukekest nagu see kehkenpüks, kes tahab ainult lõbutseda.“

„Sa võtad ka endale pähe…“

„Küll sa tuletad seda veel meelde, ainult et hilja, nii nagu läks Dašenkaga.“

„Noh, hea küll, hea küll, jätame selle jutu,“ peatas teda vürstinna nüüd, kus talle õnnetu Dolly meelde tuli.

„Väga kena, ja head ööd!“

Teinud vastastikku ristimärgi ja suudelnud teineteist, tundes ometi, et kumbki on jäänud oma arvamise juurde, läksid abikaasad lahku.

Vürstinna oli esialgu kindlam kui kindel, et tänane õhtu otsustas Kitty saatuse ja et Vronski kavatsuste suhtes ei saa mingeid kahtlusi olla; kuid mehe sõnad viisid ta segadusse. Ja oma tuppa jõudnud, kordas ta endamisi nagu Kittygi, hirmul tundmatu tuleviku ees: „Issand, halasta, issand, halasta, issand, halasta!“