Читать книгу Anna Karenina - Лев Толстой - Страница 12

Kittyl oli pärast lõunat kuni õhtuni säärane tunne, nagu võiks olla noorukil lahingu eel. Ta süda peksis ja mõtted ei jäänud millelegi püsima.

Ta tundis, et tänane õhtu, kus mõlemad mehed esimest korda kohtuvad, peab tema saatuse otsustama. Ja ta kujutles lakkamatult kord kumbagi meest eraldi, kord mõlemaid koos. Kui ta mõtles minevikule, mäletas ta rõõmu ja õrnusega oma suhteid Leviniga. Mälestused lapsepõlvest ja Levini sõprusest tema surnud vennaga andsid neile suhetele mingi luulelise varjundi. Levini armastus, milles ta oli kindel, meelitas ja rõõmustas teda. Ja tal oli kerge Levinile mõtelda. Mälestustesse Vronskist aga segunes midagi piinlikku, olgugi et Vronski oli ülimal määral seltskondlik ja tasakaalukas inimene; tundus, nagu oleks miski võlts, mitte Vronski – tema oli väga lihtne ja kena –, vaid Kitty ise, samal ajal kui ta Leviniga koos tundis end täiesti vaba ja rahulikuna. Kui ta seevastu hakkas mõtlema oma tulevikule Vronskiga, kerkis ta ette hiilgav õnneperspektiiv; aga Leviniga oli tulevik selgusetu.

Kui ta ülakorrusele õhtuks riietuma läks ja peeglisse vaatas, märkas ta rõõmuga, et see on üks ta häid päevi ja et ta valitseb täiesti kõiki oma jõude; seda aga oli tal väga vaja selleks, mis teda ootas; ta tunnetas enda välist rahulikkust ja liigutuste vaba graatsiat.

Pool kaheksa, just siis, kui ta oli alla võõrastetuppa tulnud, teatas teener: „Konstantin Dmitritš Levin.“ Vürstinna oli veel oma toas. Ka vürsti polnud saalis. „Nõnda see ongi,“ mõtles Kitty ja veri voogas tal südamesse. Ta vaatas peeglisse ja ehmus oma kahvatuse pärast.

Nüüd teadis ta kindlalt, et Levin tuli sellepärast varem, et teda üksi eest leida ja talle abieluettepanekut teha. Ja alles nüüd paistis kogu asi talle esimest korda hoopis teises, uues valguses. Alles nüüd taipas ta, et see küsimus ei puuduta ainuüksi teda – kellega ta õnnelikuks saab ja keda ta armastab –, vaid et ta peab nüüd kohe haavama inimest, keda ta armastab. Ja julmalt haavama… Mille eest? Selle eest, et see kena inimene armastab teda, on temasse armunud. Aga pole parata, seda tuleb teha, nii peab olema.

„Mu jumal, kas ma pean tõesti ise talle seda ütlema?“ mõtles ta. „Mida ma talle ütlen? Kas ma tõesti ütlen, et ma teda ei armasta? See pole ju õige. Mida ma siis ütlen? Ütlen, et ma armastan teist? Ei, see on võimatu. Ma lähen ära, ma lähen ära.“

Ta oli juba ukse juures, kui kuulis Levini samme. „Ei! See poleks aus. Mida ma kardan? Ma pole midagi paha teinud. Mis tuleb, see tuleb! Ma ütlen tõtt. Tema seltsis ei tunne ju kunagi piinlikkust. Nüüd on ta siin,“ ütles ta endamisi, nähes Levini tugevat ja arglikku kogu ning temale suunatud säravat pilku. Ta vaatas Levinile otse silma, just nagu armu paludes, ja andis talle kätt.

„Ma ei tulnud õigel ajal, vist on liiga vara,“ ütles Levin tühjas võõrastetoas ringi vaadates. Kui ta nägi, et ta ootused olid täide läinud, et miski ei keela tal rääkida, läks ta nägu äkki pilve.

„Oh ei,“ vastas Kitty ja istus laua äärde.

„Aga seda ma just tahtsingi, et te oleksite üksi,“ alustas Levin istet võtmata ja Kittyle otsa vaatamata, et mitte julgust kaotada.

„Mamma tuleb kohe. Eilne päev väsitas teda väga. Eile…“

Kitty rääkis, ilma et ta ise oleks teadnud, mida ta huuled räägivad, ja ilma et ta oleks oma paluvat ning paitavat pilku Levinilt pööranud.

Levin vaatas talle otsa; Kitty punastas ja jäi vait.

„Ma ütlesin teile, et ma ei tea, kui kauaks ma linna jään… et see oleneb teist…“

Kitty laskis pea ikka madalamale vajuda, leidmata vastust sellele, mis oli tulemas.

„Et see oleneb teist,“ kordas Levin. „Ma tahtsin ütelda… ma tahtsin ütelda… Ma tulin selleks… et… te saaksite minu naiseks!“ ütles ta, teadmata ise, mida ta räägib; kuid tundes, et kõige hirmsam on öeldud, jäi ta vait ja vaatas Kittyle otsa.

Kitty hingas raskelt ega vaadanud tema poole. Ta tundis joovastust. Ta süda paisus õnnest. Ta polnud üldse oodanud, et Levini sõnadeks saanud armastus avaldab talle nii sügavat mõju. Kuid see kestis ainult silmapilgu. Vronski tuli talle meelde. Ta tõstis oma selged, avalad silmad, ja nähes Levini ahastavat nägu, vastas ta kiiresti:

„See on võimatu… andke mulle andeks…“

Kuis oli Kitty alles nüüdsama Levinile nii lähedane olnud, nii tähtis tema elus! Ja kuis ta korraga talle võõraks ja kaugeks muutus!

„See ei võinud teisiti ollagi,“ ütles Levin, Kittyle otsa vaatamata.

Ta kummardas ja tahtis ära minna.