Читать книгу Anna Karenina - Лев Толстой - Страница 8

Kella nelja paiku astus Levin peksleva südamega Zooloogia-aia juures voorimehe troskast maha ning hakkas mööda teerada mägede ja liuvälja poole minema, teades nüüd juba, et kohtab seal kindlasti Kittyt, sest ta oli värava ees Štšerbatskite tõlda näinud.

Oli külm ja selge ilm. Värava ees seisis ridamisi tõldu, saane, voorimehi ja sandarmeid. Kübarad päikese käes läikimas, kihas peenemat rahvast küll värava juures, küll roogitud teedel vanavene stiilis nikerdustega majade vahel; aia vanad kaharad kased, kõik oksad lumeraskusest longus, olid endile nagu uue piduliku rüü üll tõmmanud.

Levin läks mööda teed liuvälja poole, rääkides endamisi: „Ei maksa erutuda, peab rahulik olema. Mis sul on? Mis sa teed? Jää vakka, rumal!“ ütles ta oma südamele. Ja mida rohkem ta püüdis end rahule sundida, seda suuremaks muutus ängistus rinnus. Üks tuttav tuli vastu ja hõikas teda, aga tema ei märganud sedagi, kes see oli. Ta jõudis mäkke, kus rägisesid allalastavate ja ülestõstetavate kelkude ketid, krigisesid liuglevad kelgud ja kaikusid rõõmsad hääled. Ta astus veel mõne sammu ja tema ees avanes liuväli, ning kohe tundis ta teiste uisutajate hulgast Kitty ära.

Juba sellest rõõmust ja kartusest, mis ta südant valdas, tundis ta, et Kitty on seal. Neiu seisis liuvälja teises otsas ja kõneles ühe daamiga. Õieti polnud ta riietuses ega poosis midagi erilist, kuid Levinil oli teda niisama kerge rahva hulgast ära tunda nagu roosiõit nõgeste seast. Temast kiirgas ümberringi valgust. Ta oli naeratus, millest helendas kogu ümbrus. „Kas ma tõesti võin minna sinna jääle, astuda tema juurde?“ mõtles Levin. Koht, kus viibis Kitty, tundus talle ligipääsmatu pühapaigana, ja oli silmapilk, kus ta oleks äärepealt ära läinud: nii suur hirm oli tal. Ta pidi endast võitu saama ja enesele selgeks tegema, et Kitty ümber liigub igasugust rahvast, et ka tema, Levin, võib sinna uisutama minna. Ta läks alla ja hoidus neiut pikka aega vaatamast nii nagu päikest, kuid nägi teda nagu päikest ilma vaatamatagi.

Jääle kogunes sel nädalapäeval ja kellaajal teatava ringkonna inimesi, kes kõik olid omavahel tuttavad. Siin oli oma kunstiga edvistavaid uisutamismeistreid, oli kartlikke ja kohmakate liigutustega algajaid leenkelkude taga, oli nii poisikesi kui ka vanu, tervislikel põhjustel uisutavaid inimesi; kõik nad tundusid Levinile valitud õnnelastena, sest nad olid seal, Kitty läheduses. Ja kõik nad uisutasid ilmselt täiesti ükskõikselt tema ees ja taga, kui nad ka temaga rääkisid või temast täiesti sõltumata lõbutsesid, tundes rõõmu suurepärasest jääst ja ilusast ilmast.

Lühikeses kuues ja kitsastes pükstes Nikolai Štšerbatski, Kitty nõbu, istus pingil, uisud all, ja hüüdis Levinit nähes:

„Hei, vene esiuisutaja! Kas olete juba kaua siin? Suurepärane jää, pange aga uisud alla!“

„Mul polegi uiske,“ vastas Levin, imestades seda julgust ja sundimatust Kitty juuresolekul, keda ta ei lasknud korrakski silmist, kuigi ta tema poole ei vaadanud. Ta tundis päikest lähenemas. Kitty hakkas abitult oma ahtaid kõrgetes saabastes jalgu rööbiti seades ja ilmselt veidi kartes liuvälja nurgast Levini poole uisutama. Üks vene rahvarõivais poisike ajas hullupööra kätega vehkides ja maani kummardudes temast mööda. Kitty ei uisutanud kuigi kindlalt; käed väikesest muhvist välja võtnud, hoidis ta nendega tasakaalu, lastes muhvil nööri otsas rippuda, ja vaadates Levini poole, kelle ta oli ära tundnud, naeratas ta ühtaegu temale ja oma arguse üle. Käänakul tõukas ta veel kord nõtkelt jalaga, liugles otseteed Štšerbatski juurde, ja haaranud temast kinni, noogutas naeratades Levinile. Kitty oli veel kaunim, kui Levin teda oli kujutlenud.

Temast mõeldes võis Levin teda endale elavalt silme ette manada, eriti tema blondi peakese ilu, mis nii enesestmõistetavalt sobitus tema saledatele neiuõlgadele, ning tema lapseliku puhtuse ja headuse ilmet. Just näoilme lapselikkuse ja kehakuju peene ilu ühendus andis Kittyle erilise võlu, mida Levin nii hästi mäletas; kuid ootamatusena üllatas teda alati Kitty silmavaade, tasane, rahulik ja aval, ning veelgi rohkem tema naeratus, mis Levini alati võlumaailma viis, kus ta end nii heldinu ja härdununa tundis, nagu ta võis end mäletada mõnest harvast varase lapsepõlve silmapilgust.

„Kas olete juba ammu siin?“ küsis Kitty Levinile kätt andes. „Olge tänatud,“ lisas ta, kui Levin tema muhvist maha kukkunud taskuräti üles tõstis.

„Mina? Ei ole ammu, eile… see tähendab täna… jõudsin siia,“ vastas Levin, kes ei saanud erutuse tõttu kohe küsimusest aru. „Ma tahtsin teile tulla,“ ütles ta ning sattus samas segadusse ja punastas, niipea kui tal meelde turgatas, millise kavatsusega ta oli Kittyt otsinud. „Ma ei teadnud, et te uisutate, ja veel nii hästi.“

Kitty vaatas talle tähelepanelikult otsa, just nagu püüdes teada saada tema punastamise põhjust.

„Teie kiitust peab hindama. Teil on siin seniajani parima uisutaja kuulsus,“ ütles Kitty, pühkides väikese mustas kindas käega muhvilt härmatisenõelu maha.

„Jah, ma olin kunagi kirglik uisutaja; tahtsin täiuslikkust saavutada.“

„Teie teete vist kõike kirglikult,“ ütles Kitty naeratades. „Ma tahaksin nii väga näha, kuidas te uisutate. Pange uisud alla ja uisutame seltsis!“

„Seltsis! Kas see on tõesti võimalik?“ mõtles Levin talle otsa vaadates.

„Kohe panen,“ ütles ta.

Ja läks uiske alla panema.

„Härra pole tükil ajal meil käinud,“ ütles liuväljavaht, kes Levini jalga õhus hoides kontsakruvi kinni keeras. „Pärast teid pole ükski härra meistriks saanud. Kas nüüd on hästi?“ küsis ta rihma pingutades.

„On, on, palun ainult rutemini,“ vastas Levin, hoides vaevu tagasi õnnemuhelust, mis vägisi ta näole kippus. „Jah,“ mõtles ta, „see on alles elu, see on alles õnn! S e l t s i s, ütles ta, u i s u t a m e s e l t s i s. Kas ütlen talle nüüd? Aga sellepärast ma just kardan öelda, et praegu olen ma õnnelik, õnnelik vähemasti oma lootuseski… Aga siis?… Aga ma pean, pean, pean! Maha argus!“

Levin tõusis püsti, võttis palitu seljast, ja saanud majakese juurest üle krobelise jää joostes hoo sisse, jõudis ta siledale jääle, kus ta pingutamata liuglema hakkas, just nagu ainult oma vastava sooviga kiirust lisades või vähendades ja suunda muutes. Ta uisutas kõheldes Kitty juurde, kuid jälle rahustas teda neiu naeratus.

Kitty ulatas talle käe ja nad hakkasid hoogu andes kõrvuti minema, ja mida kiiremini nad uisutasid, seda tugevamini pigistas Kitty tema kätt.

„Teiega koos oleksin ma selle rutemini selgeks õppinud, teiega on mul millegipärast kindel tunne,“ ütles Kitty talle.

„Ka mina olen endas kindel, kui teie minu vastu toetute,“ ütles Levin, kuid kohkus kohe oma sõnadest ja punastas. Ja tõepoolest, niipea kui ta need sõnad oli öelnud, oleks nagu päike äkki pilve taha läinud: Kitty näost kadus igasugune sõbralikkus ja Levin nägi talle tuttavat ilmemuutust, mis tähendas pingelist mõtlemist: neiu siledale otsaesisele tekkis kortsuke.

„On teil midagi pahasti? Mul pole küll õigust küsida,“ ütles Levin kähku.

„Miks?… Ei, mul pole midagi pahasti,“ vastas Kitty külmalt ja lisas kohe: „Ega te pole mademoiselle Linoni näinud?“

„Ei ole veel.“

„Minge ta juurde, ta armastab teid nii väga.“

„Mis see tähendab? Ma tegin talle haiget. Issand, aita mind!“ mõtles Levin ja uisutas vana, hallide lokkidega prantslanna juurde, kes pingil istus. Naeratades ja oma kunsthambaid näidates võttis prantslanna teda vastu nagu vana sõpra.

„Näete, kuidas me kasvame,“ ütles ta Levinile, osutades pilguga Kittyt, „ja vananeme. Tiny bear⁶ on juba suureks kasvanud!“ jätkas prantslanna naerdes ja tuletas Levinile meelde tema nalja kolme neiu kohta, keda ta inglise muinasjutu järgi oli kutsunud kolmeks karuks. „Kas mäletate, te ütlesite vahel nõnda?“

Levin ei mäletanud seda enam üldse, kuid prantslanna pidas seda heaks naljaks ja oli juba kümme aastat selle üle naernud.

„Noh, minge nüüd, minge uisutama! Eks ole, meie Kitty on hästi uisutama hakanud?“

Kui Levin jälle Kitty juurde jõudis, ei olnud neiu ilme enam nii karm, ka pilk oli aval ja sõbralik, aga Levinile tundus, et sellel sõbralikkusel on eriline, tahtlikult talitsetud toon. Ja Levini meel läks nukraks. Kitty rääkis natuke oma vanast guvernandist ja tema veidrustest ning päris siis Levini käekäigu järele.

„Kas teil talviti maal tõesti igav ei ole?“ küsis ta.

„Ei ole igav, mul on palju tegemist,“ ütles Levin, tundes, et Kitty alistab teda oma talitsetud toonile, millest tema pole võimeline jagu saama, nii nagu see oli talve algulgi.

„Kas tulite kauaks?“ küsis talt Kitty.

„Ma ei tea,“ vastas Levin, mõtlemata sellele, mida ta räägib. Tal käis peast läbi mõte, et kui ta Kitty rahuliku sõpruse toonile alistub, siis sõidab ta jälle midagi lahendamata ära, ja ta otsustas selle vastu mässu tõsta.

„Kuidas te ei tea?“

„Ei tea, see oleneb teist,“ ütles Levin ja kohkus kohe oma sõnadest.

Kas Kitty ei kuulnud neid sõnu või ei tahtnud kuulda, igatahes ta tegi, nagu oleks ta komistanud, tõukas siis paar korda jalaga ja liugles Levinist kiiresti eemale. Ta sõitis mademoiselle Linoni juurde, ütles talle midagi ja läks majakesse, kus daamid uiske alt ära võtsid.

„Mu jumal, mis ma tegin! Issand jumal, aita mind, õpeta mind!“ palus Levin, tundes ühtlasi suurt liikumistarvet, ning hakkas rataskaari jooksma, joonistades jääle kaheksaid.

Samal ajal tuli üks nooruk, uutest uisutajatest parim, pabeross suus, uiskudel kohvikust välja ning kihutas suure hooga, trepiastmeil kolistades ja rappudes trepist alla. Muutmata alla jõudes isegi oma käte vaba asendit, liugles ta jääle.

„Ah, see on uus kunsttükk!“ ütles Levin ja jooksis kohe üles, et seda uut kunsttükki järele teha.

„Ärge kukkuge, see nõuab harjutamist!“ hüüdis talle Nikolai Štšerbatski.

Levin läks trepile, võttis ülal nii suure hoo, kui sai, ja tormas alla, hoides harjumatul sõidul end kätega tasakaalus. Viimase astmel ta komistas, kuid käega jääd puudutades ajas ta end äkilise tõukega sirgu ja liugles naerdes edasi.

„Kui kena, kui armas,“ mõtles Kitty samal ajal mademoiselle Linoniga majast välja tulles ja Levinit nagu kallist venda vaikse, hella naeratusega vaadates. „Kas ma olen tõesti süüdi, kas ma olen tõesti mingil moel halba teinud? Nad ütlevad – koketeerimine. Ma tean, et ma teda ei armasta, aga mul on temaga siiski lõbus, ta on nii kena. Ainult et miks ta seda ütles…?“ mõtles ta.

Nähes lahkuvat Kittyt ja tema ema, kes oli trepil oodanud, jäi Levin kiirest sõidust punetavana seisma ja mõtles veidi aega. Siis võttis ta uisud alt ning jõudis aiaväravas emale ja tütrele järele.

„Rõõm teid näha,“ sõnas vürstinna. „Neljapäeviti on meil nagu ikka külaliste päev.“

„See on siis täna?“

„Rõõmustame väga, kui tulete,“ lausus vürstinna jahedalt. See jahedus tegi Kittyle meelehärmi ja ta ei saanud vastu panna soovile ema jahedust heaks teha. Ta vaatas tagasi, naeratas ja ütles:

„Nägemiseni.“

Samal ajal tuli Stepan Arkaditš rõõmsa võitja ilmel aeda, kübar viltu peas, silmad ja nägu säramas. Aga ämma juurde astudes vastas ta kurva ja süüdlase näoga tema küsimustele Dolly tervise kohta. Kui ta oli ämmaga natuke aega tasa ja nukralt kõnelnud, ajas ta jälle rinna kummi ning võttis Levinil käe alt kinni.

„Nii, kas sõidame?“ küsis ta. „Ma mõtlesin kogu aeg sinule ja olen väga, väga rõõmus, et sa siia tulid,“ sõnas ta, vaadates Levinile tähendusrikkalt silma.

„Sõidame pealegi,“ vastas õnnelik Levin, kuuldes ikka veel häält, mis ütles „nägemiseni“, ja nähes naeratust, millega see oli öeldud.

„Kas „Inglismaa“ või „Ermitaaž“?“

„Mul ükskõik.“

„Nõndaks, siis „Inglismaa“,“ ütles Stepan Arkaditš, valides „Inglismaa“ sellepärast, et seal oli tal rohkem võlgu kui „Ermitaažis“. Seepärast pidas ta inetuks seda hotelli vältida. „On sul voorimees? See on hea, sest ma lasksin tõllal ära sõita.“

Sõbrad vaikisid kogu tee. Levin mõtles, mida see Kitty näoilme muutus võis tähendada; ajuti kinnitas ta endale, et on lootust, ajuti langes jälle ahastusse ja nägi selgesti, et tema lootus on meeletu, vahepeal aga tundis ta end sootuks teise inimesena, kellel polnud sarnasust sellega, kes ta oli olnud enne Kitty naeratust ja sõna „nägemiseni“.

Stepan Arkaditš koostas teel lõunasöögi menüüd.

„Sa ju armastad turbot’d“⁷ ütles ta kohale jõudes Levinile.

„Mis?“ küsis Levin. „Turbot’d? Jah, ma armastan v ä g a turbot’d.“