Читать книгу Anna Karenina - Лев Толстой - Страница 9

Kui Levin ja Oblonski hotelli jõudsid, ei võinud Levinile märkamata jääda Stepan Arkaditši näo ja kogu ta isiku eriline väljenduslikkus, just nagu vaoshoitud sära. Oblonski võttis palitu seljast ja astus, kübar viltu peas, söögisaali, asudes teda ümbritsevatele kelnerifrakis ja salvrätiga tatarlastele käske jagama. Kummardades paremale ja vasakule, teda rõõmsalt tervitavatele tuttavatele, keda leidus siingi nagu kõikjal mujal, läks ta puhveti juurde, jõi klaasi viina, võttis suupisteks kala peale ning ütles midagi vastuvõtupuldi taga istuvale värvitud, lokitud, lintides ja pitsides prantslannale, nii et seegi südamest naerma hakkas. Levin jättis viina ainult sellepärast joomata, et ta jälestas seda prantslannat, kes paistis olevat kokku pandud üksnes valejuustest, poudre de riz’ist ja vinaigre de toilette’ist⁸. Ta kiirustas sealt nagu räpasest kohast eemale. Tema hing oli tulvil mälestusi Kittyst ja ta silmist naeratas vastu juubeldav õnn.

„Siia, teie hiilgus, olge head, siin saate segamata olla, teie hiilgus,“ rääkis vana, iseäranis lipitsev helehalli pea, suure istmiku ja sellel laialihoiduvate kuuesabadega tatarlane. „Olge head, teie hiilgus, teie kübar,“ ütles ta siis Levinile, osutades Stepan Arkaditšile veel sellega lugupidamist, et hoolitses ka tema külalise eest. Ta laotas silmapilk uue laudlina juba varem linaga kaetud ümmargusele lauale pronksist seinalühtri all, nihutas sametiga kaetud toolid lähemale ja jäi käske oodates Stepan Arkaditši ette seisma, salvrätt ja söögikaart käes.

„Kui soovite, teie hiilgus, siis omaette kabinet vabaneb kohe: vürst Golitsõn ühe daamiga. Värskeid austreid on meil ka.“

„Oo! Austrid!“

Stepan Arkaditš mõtles silmapilgu.

„Kas me ei muudaks lõuna käiku, Levin?“ ütles ta, sõrm söögikaardil. Ja ta nägu väljendas tõsist kahevahelolekut. „Kas austrid on head? Vaata sa mul!“

„Flensburgist, teie hiilgus. Ostende’ist ei ole.“

„Flensburgist küll, aga kas on värsked?“

„Eile saime.“

„Nõndaks, kui algaks õige austritest, ja pärast muudaksime kogu menüüd? Mis?“

„Mul ükskõik. Mina sööksin kõige meelsamini kapsasuppi ja putru; aga seda siin ei ole.“

„Puder à la russe⁹, kas soovite?“ küsis tatarlane, kummardudes Levini kohale nagu lapsehoidja lapse kohale.

„Ei, ilma naljata, kõik, mis sa valid, on hea. Ma uisutasin ja tahan nüüd süüa. Ja ära arva,“ lisas Levin, Oblonski näol rahulolematust märgates, „et ma sinu valikust lugu ei pea. Ma söön meelsasti midagi head.“

„Või veel! Räägi mis tahes, aga see on üks elu mõnudest,“ ütles Stepan Arkaditš. „No anna siis meile, kulla vennas, austreid kaks-… vist on vähe…kolmkümmend tükki ja juurviljasuppi…“

„Printanière¹⁰,“ kordas tatarlane. Aga Stepan Arkaditš ei tahtnud nähtavasti valmistada talle seda rõõmu – nimetada toite prantsuse keeles.

„Juurviljaga, tead? Siis turbot’d paksus kastmes, siis… rostbiifi, aga vaata, et oleks hea. Ja siis kas või kabunat¹¹ ja konserve.“

Tatarlane, kes mäletas nüüd Stepan Arkaditši kommet mitte nimetada toite prantsuskeelse menüü järgi, ei korranud talle järele, vaid lubas endale seda lõbu, et luges kogu tellimuse söögikaardilt ette: „Soupe printanière, turbot sauce Beaumarchais, poulard à l’estragon, macedoine des fruits…¹²“ ja pannud samas, just nagu vedrudel, ühe köidetud kaardi kõrvale ja haaranud teise, veinikaardi, ulatas selle Stepan Arkaditšile.

„Mis me siis joome?“

„Mina – mida tahad, aga mitte palju… šampanjat,“ ütles Levin.

„Mis? Kohe algul? Aga muide, võib ju ka. Kas sulle meeldib valge pitseriga?“

„Cachet blanc,“ kordas tatarlane.

„Jah, too seda marki austrite juurde, ja eks siis pärast näe.“

„Kuulen. Millist lauaveini soovite?“

„Too nuits’d. Ei, parem too klassikalist chablis’d.“

„Kuulen. Kas oma juustu ka soovite?“

„Nojah, parmesaani. Või tahad sa teist?“

„Ei, minul on ükskõik,“ ütles Levin, suutmata muiet varjata.

Kuuesabade lehvides laia istmiku kohal jooksis tatarlane minema ning tuli viie minuti pärast lennates tagasi, pudel sõrmede vahel ja käes kandik, millel olid austrid avatud pärlmutterkarpides.

Stepan Arkaditš kägrutas tärgeldatud suurätti, toppis selle otsapidi vesti vahele, pani käed mugavalt lauale ja asus austrite kallale.

„Ei ole viga,“ rääkis ta, hõbekahvliga pärlmutterkarbist lupsuvaid austreid koukides ja neid üksteise järel neelates. „Ei ole viga,“ kordas ta, vaadates niiskelt säravate silmadega kord Levinile, kord tatarlasele otsa.

Levin sõi samuti austreid, kuigi juustuga sai maitses talle rohkem. Kuid ta imetles Oblonskit. Isegi tatarlane, kes oli pudeli lahti teinud ja peenikese jalaga laiad pokaalid vahutavat veini täis kallanud, vaatas nähtavalt mõnusa muhelusega Stepan Arkaditšit, kohendades oma valget kaelasidet.

„Sina nähtavasti ei hooli eriti austritest?“ küsis Stepan Arkaditš oma klaasi tühjaks juues. „Või on sul mingi mure? Mis?“

Ta tahtis, et Levin oleks heas tujus. Aga Levin oli heast tujust kaugel, tal oli koguni piinlik. Sellega, mis ta hinges valitses, oli halb ja ebamugav olla kõrtsis, kabinettide keskel, kus daamidega lõunastati, keset seda sagimist ja askeldamist; ja see sisustus – pronks, peeglid, gaasituled, tatarlased – kõik see alandas teda. Ta kartis rüvetada seda, mis ta hinge täitis.

„Mina? Jah, mul on mure; ja peale selle, see kõik siin rõhub mind,“ ütles ta. „Sa ei kujuta ette, kuidas see kõik minusugusele maamehele võõras on, nii nagu selle härra küünedki, keda ma sinu juures nägin…“

„Jah, ma nägin, et vaese Grinevitši küüned sulle suurt huvi pakkusid,“ ütles Stepan Arkaditš naerdes.

„Ma ei talu seda,“ vastas Levin. „Katsu minust aru saada, maainimese vaatevinklist asja näha. Meie püüame maal oma käsi niisuguses korras hoida, et nendega oleks mugavam tööd teha; selleks lõikame küüned lühikeseks, vahel käärime käisedki üles. Aga siin lasevad inimesed meelega küüned nii pikaks kasvada kui vähegi võimalik ja kannavad alustassisuurusi mansetinööpe, et kätega enam midagi teha ei saaks.“

Stepan Arkaditš muigas lõbustatult.

„Jaa, see on tunnismärk, et temal pole vaja musta tööd teha. Temal töötab pea…“

„Võib-olla, aga mulle on see ikkagi võõras, nagu mulle on praegu võõras seegi, et kui meie, maainimesed, püüame kiiresti söönuks saada, et me jaksaksime jälle tööle hakata, siis siin me katsume sinuga söönukssaamist hästi pika aja peale venitada ja seepärast söömegi austreid…“

„No muidugi,“ kinnitas Stepan Arkaditš. „See ongi hariduse eesmärk: teha igast asjast lõbu.“

„Kui see on eesmärk, siis oleksin ma parema meelega metsik.“

„Sa oledki ju metsik. Teie, Levinid, olete kõik metsikud.“

Levin ohkas. Talle tuli meelde vend Nikolai, tal hakkas piinlik ja valus ning ta jäi süngeks; kuid siis hakkas Oblonski rääkima asjast, mis ta mõtted kohe mujale viis.

„Kas lähed siis täna meie rahvale külla, see tähendab Štšerbatskite poole?“ küsis ta tähendusrikkalt silmi välgutades, lükates samal ajal tühjad krobelised austrikarbid kõrvale ning võttes juustu ette.

„Jah, tingimata lähen,“ vastas Levin. „Kuigi mulle tundus, et vürstinna mind üsna vastumeelselt kutsus.“

„Mis sa räägid! Rumal jutt! See on tema komme… Noh, vennas, anna nüüd suppi!… See on tema grande dame’i¹³ komme,“ ütles Stepan Arkaditš. „Ma tulen ka, aga ma pean enne krahvinna Banina juurde lauluharjutusele minema. Nõndaks, kas sa siis ei ole metsik? Millega muidu seletada seda sinu äkilist kadumist Moskvast? Štšerbatskid pärisid minu käest ühtelugu sinu järele, just nagu mina peaksin seda teadma. Mina tean ainult ühte: sina teed alati seda, mida keegi teine ei tee.“

„Jah,“ vastas Levin pikkamisi, seesmise erutusega. „Sul on õigus, ma olen metsik. Aga minu metsikust ei näita mitte see, et ma ära sõitsin, vaid see, et ma nüüd tagasi tulin. Nüüd ma siis tulin…“

„Oh, kui õnnelik sa oled!“ hüüdis Stepan Arkaditš ja vaatas Levinile otsa.

„Mispärast?“

„Küllap tunnen tulist ratsut mõningaist ta märkidest, noore mehe armumise ära näen ta silmadest“,“ deklameeris Stepan Arkaditš. „Sinul on kõik veel ees.“

„On siis sinul kõik möödas?“

„Kui ei ole ka möödas, siis sinul on tulevik, minul aga olevik, ja sedagi, noh, nii raasukaupa.“

„Mis mõttes?“

„Asjad on kehvasti. Aga noh, ma ei tahaks endast rääkida, ja pealegi on kõike võimatu seletada,“ ütles Stepan Arkaditš. „No mis sind siis Moskvasse tõi?… Hei, vii ära!“ hõikas ta tatarlasele.

„Sa vist aimad?“ vastas Levin, pööramata Stepan Arkaditšilt oma sügavalt säravat pilku.

„Aiman küll, aga ei saa praegu sellest rääkima hakata. Juba sellest võid sa näha, kas ma aiman õigesti või valesti,“ ütles Stepan Arkaditš, vaadates kelmika naeratusega Levinile otsa.

„Aga mida sa mulle siiski ütleksid?“ küsis Levin väriseval häälel, tundes, et kõik lihased ta näos võbisevad. „Kuidas sina selle peale vaatad?“

Stepan Arkaditš jõi oma veiniklaasi pikkamööda tühjaks, Levinilt silmi pööramata.

„Mina?“ ütles ta siis. „Miski poleks mulle meelepärasem kui see, mitte miski! See oleks kõige toredam, mis võiks sündida.“

„Aga äkki sa eksid? Tead sa ikka, millest me räägime?“ küsis Levin, puurides pilguga oma jutukaaslast. „On see sinu arvates üldse võimalik?“

„Minu arvates küll. Miks ta ei peaks olema?“

„Ei, kas sa tõesti mõtled, et see on võimalik? Ütle kõik ära, mida sa mõtled! Ja mis siis, mis siis, kui mind ootab eitav vastus?… Ja ma olen isegi päris kindel…“

„Miks sa seda arvad?“ küsis Stepan Arkaditš, muiates Levini erutuse üle.

„Nii see mulle vahel tundub. See oleks ju õudne, nii mulle kui temale.“

„Tüdrukule igatahes pole see sugugi õudne. Iga tüdruk on abieluettepaneku üle uhke.“

„Iga tüdruk küll, aga mitte tema.“

Stepan Arkaditš muigas. Ta teadis täpselt seda Levini tunnet, teadis, et Levini meelest jagunevad kõik maailma tüdrukud kahte liiki: esimesse liiki kuuluvad kõik tüdrukud peale Kitty, ja neil on olemas kõik inimlikud nõrkused, ja nad on kõik väga tavalised tüdrukud; teine liik on tema üksi, kellel pole ühtegi nõrkust ja kes on kõigest inimlikust kõrgemal.

„Kuule, võta kastet ka,“ ütles ta, peatades Levini kätt, kui see kastmekannu eemale lükkas.

Levin tõstis kuulekalt endale kastet, kuid ei lasknud Stepan Arkaditšil süüa.

„Ei, kuule, kuula mind,“ sõnas ta. „Sa pead teadma, et see on mulle elu ja surma küsimus. Ma ei ole sellest üldse kellelegi rääkinud. Ja ei saagi sellest kellegi teisega rääkida, ainult sinuga. Me oleme muidu igas suhtes täiesti võõrad: erinev maitse, erinevad vaated ja kõik muu; aga ma tean, et sa mind armastad ja minust aru saad, ja sellepärast ma armastan sind väga. Ainult ole jumala pärast täiesti avameelne.“

„Ma räägin sulle just seda, mida ma mõtlen,“ ütles Stepan Arkaditš muheldes. „Aga ma ütlen sulle veel rohkemgi: minu naine on imetlusväärne inimene…“ Stepan Arkaditš ohkas ja jäi korraks vait, sest talle tuli meelde oma vahekord naisega, siis aga jätkas: „Tal on ennustamisvõimet. Ta näeb inimesi läbi; see poleks veel midagi, aga ta teab ette, mis tuleb, eriti abiellumiste puhul. Ta ennustas näiteks, et Sahhovskaja abiellub Brentelniga. Keegi ei tahtnud seda uskuda, aga just nii see läks. Ja tema on sinu poolt.“

„Mismoodi?“

„Vähe veel sellest, et ta sind armastab – ta ütleb, et Kitty saab surmkindlalt sinu naiseks.“

Nende sõnade peale puhkes Levini näol särama niisugune naeratus, mis pole kaugel heldimuspisaratest.

„Ah tema ütleb nii!“ hüüdis ta. „Ma olen alati rääkinud, et su naine on imearmas! Nõndaks, aitab, aitab sellest jutust,“ ütles ta lauast tõustes.

„Hea küll, istu ometi, siin on su supp.“

Aga Levin ei saanud paigal istuda. Ta käis paar korda oma kindlal sammul edasi-tagasi mööda kitsukest tuba, pilgutas silmi, et ta pisaraid ei nähtaks, ja istus alles siis uuesti lauda.

„Saad aru,“ ütles ta, „see pole armastus. Armunud ma olen ju olnud, aga see on midagi muud. See polegi minu tunne, vaid mingi jõud väljaspool mind, mis on võtnud mind oma võimusesse. Ma sõitsin ju ära, sest ma mõtlesin, et see on mõeldamatu, saad aru, nagu õnn, mida maa peal pole olemas; ma võitlesin iseendaga, aga nüüd ma näen, et ilma selleta mul elu ei ole. Peab otsustama…“

„Miks sa siis ära sõitsid?“

„Oh, oota nüüd! Oh, kui palju on mõtteid! Kui palju peaks veel küsima! Kuule! Sa ei oska endale ettegi kujutada, kuidas su sõnad mulle mõjusid. Ma olen nii õnnelik, et muutun isegi vastikuks; kõik muu on ununenud… Ma kuulsin täna, et vend Nikolai… sa tead ju, on siin… ja temagi läks meelest. Mulle tundub, et ka tema on õnnelik. See on juba hullumeelsuse moodi. Aga üks asi on hirmus… Sina oled ju abiellunud, sa tead seda tunnet… On ju hirmus, et meie, vanad, kellel on minevik seljataga… mitte armastus, vaid patud… läheneme korraga puhtale, süütule olendile; see on vastik, ja seepärast ei saagi end väärilisena tunda.“

„Sinul on ju nii vähe patte.“

„Oh, siiski,“ ütles Levin, „jah, siiski. „Ma oma eluloost loen lehti piinavaid, ja needesõnu tõuseb suhu. Ma kaeblen kibedalt…“ Jah.“

„Mis parata, nii on maailm loodud,“ ütles Stepan Arkaditš.

„On vaid üks lohutus, nagu selles palves, mida ma ikka olen armastanud: anna mulle andeks, mitte mu teenete pärast, vaid oma armust. Ainult nõnda võib temagi mulle andeks anda.“