Читать книгу Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse - Maria Malksoo - Страница 25

26

I peatükk. Mis on rahvusvahelised suhted?

Lõpetuseks tuleb meelde tuletada ajalugu ja geograafiat – ilma nende teadmisteta pole rahvusvaheliste suhete uurimine mõeldav.

3. Rahvusvahelised suhted kui poliitiline käitumine

Vastavates käsitlustes on mõnikord peetud vajalikuks eristada akadeemi-lisi käsitlusviise ja praktilist poliitikat. Lahendusena on nähtud suur- ja väiketähtede kasutamist (vt nt Brown, 2009). Nii on esimest valdkonda nimetatud Rahvusvahelisteks Suheteks – RS, ingliskeelses teaduskirjan-duses International Relations ehk IR ja praktilist poolt väiketähtedega – rahvusvahelised suhted, rs – ingliskeelne lühend ir. Pisut kohmakas see-sugune eristamine tundub olevat, olgu sellekohane mõttekäik esitatud lihtsalt mõtlemisharjutusena.

Nimetatud kahte valdkonda on võimalik ka ühendada – RS on see, mis uurib rs-i . Niisugune käsitlus tundub loomulikumana, ehkki ka siin-kohal tekib küsimus, kas seda suhet saaks lihtsamini väljendada. Võib olla saakski, kuid selleks tuleks meil täpsemalt määratleda, mis on see rs ehk mida tuleks mõelda poliitilise käitumise all rahvusvahelistes suhtes. Sel-leks tuleb määrata ennekõike osalejad, siis valdkonnad, kus need osalejad tegutsevad ning viimaseks põhimõtted, mille alusel käitutakse.

1. Osalejate puhul räägime kõigepealt terminitest. Ingliskeelses teaduskir-janduses on selleks tarbeks kujunenud sõna actor, mis nii inglise keeles kui ka eesti keeles tõlkes tähendab enamikul juhtudel näitlejat. Rahvus-vahelistesse suhetesse selline tõlkevaste ei kõlba. Eestikeelses vastavas kirjanduses on kasutatud ka niisuguseid termineid nagu mõjur, tegur ja toimija. Viimast terminit on kasutatud ainsas inglise keelest eesti keelde tõlgitud õpikus (Michael Nicholson, „Rahvusvaheliste suhete alused”, 2004). Olgu siis ka selles õpikus edaspidi kasutusel termin toimija.

Varasematel aegadel enamasti, tänapäeval mõnevõrra vähem mõel-dakse toimijate all riike. Viimased on omavahelises väga mitmekülgses suhtluses. Tavapäraselt rõhutatakse riikide suveräänsust, mis ennekõike tähendaks nende võrdõiguslikkust. Mõned riigid võivad küll mõjutada teiste riikide käitumist, kuid see tuleneb erinevatest jõuvahekordadest, mitte ülemvõimust.

Kuid tänapäeval on riike, mida nimetatakse de facto riikideks. Need on riigid, keda teised – de iure riigid – pole tunnustanud, seetõttu on pii-ratud nende osalus näiteks rahvusvaheliste organisatsioonide tegevuses. Ükski de facto riik ei kuulu ÜRO-sse. Kuid mõningatel juhtudel on de