Читать книгу Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse - Maria Malksoo - Страница 40

41

II peatükk.Kuidas uurida rahvusvahelisi suhteid?

riigi jõule). Autorid jõuavad tulemustele, et demokraatiad ei ole omavahel sõdi-nud eeskätt Külma sõja perioodil, varasemast ajast nii selget eristust ei ole. Tei-seks leiavad nad, et omavaheliste sõdade ärahoidmisel mängivad suurt rolli ka riikide ühised huvid. Ning et Külma sõja ajal olid demokraatlikel riikidel sarna-sed huvid, st nad olid liitlased, siis nad ka omavahel ei sõdinud. Farberi ja Gowa tulemusi saab kasutada demokraatliku rahu teooria täiustamiseks.

Näide: induktsioon.

Singer ja Small (1966) ei lähtu otseselt ühestki teooriast, vaid leiavad, et kui rahvusvaheliste suhete alane kirjandus räägib palju jõust, siis on kõrvale jäetud riikide staatus. Nad väidavad, et staatuse kasutamine võiks olla kasulik ning sellest saaks hiljem luua olulisi hüpoteese. Staatuse mõõtmisel kasutavad Singer ja Small ideed, kuidas üks riik võiks teist oluliseks pidada. Nad pakuvad mõõ-dikuna välja diplomaatilised esindused – riigid, kus on rohkem esindusi, on olulisema staatusega. Nad esitavad tingimused, millele riik ning diplomaatiline esindus peavad vastama. See on vajalik, et andmestik oleks selge ja uuringut oleks võimalik korrata. Järgneva analüüsi tulemusel reastavad Singer ja Small riigid järjekorda ning vaatlevad selle muutumist ajas. Nii loovad nad kontsept-siooni, mida saab korrata ja millest saab dedutseerida uusi hüpoteese.

Eelnevast tulenevalt saame väita, et positivistliku uurimismeetodi kesk-mes on hüpotees ja selle testimine. Sotsiaalteaduste ühe tuntuma metodo-loogiaõpiku autori Earl Babbie (2010) järgi on hüpotees kindel testitav ootus reaalse maailma kohta, mis tuleneb teooriast. See on väide millegi kohta, mis teooria kohaselt peaks maailmas olemas olema, kui teoorial on õigus. Kõige lihtsam hüpoteesi vorm on nn mida-seda. Väide „mida roh-kem on riikidevahelist kaubandust, seda vähem on nendevahelisi konf-likte” on hüpotees, mis on tuletatud rahvusvaheliste suhete liberaalsetest teooriatest.

Hüpoteesi püstitamise ja selle tõestamise näiteks oleme valinud Samuel P. Huntingtoni ilmselt kõige tuntuma uurimuse „Tsivilisatsioo-nide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine” (originaalis ilmu-nud 1996, eestikeelses tõlkes 1999). Selles monograafias analüüsitakse rah-vusvahelisi suhteid, lähtudes religioonidele tuginevate tsivilisatsioonide erinevustest. Neid tsivilisatsioone on 8–9 ning Huntingtoni arvates muu-tuvad nende vastuolud maailmapoliitika keskseks osaks. Selle mahuka uurimuse eellugu sai alguse 1993. a, mil Huntington avaldas ajakirjas Foreign Affairs artikli „The Clash of Civilisations?”, mis 1995. a ilmus eestikeelse tõlkena ajakirjas Akadeemia pealkirjaga „Tsivilisatsioonide