Читать книгу Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse - Maria Malksoo - Страница 37

38

II peatükk.Kuidas uurida rahvusvahelisi suhteid?

3.1. Traditsioonilised uurimismeetodid

Traditsioonilised meetodid kujunesid välja rahvusvaheliste suhete teo-reetiliste käsitluste algusaegadel, alates 20. sajandi 20-ndatest aastatest. Akadeemilistes uuringutes on tänapäeval selliste käsitluste osatähtsus jäänud üsna väikeseks, kuid kadunud pole need kuhugi. Traditsionalis-tid – nii selle valdkonna õpetlasi tavaliselt ka kutsutakse – on veendunud, et hulk rahvusvaheliste suhete valdkondi sisaldab uurimistööks vajalikku andmestikku, mis ei ole mõõdetav või vähemasti on mõõtmine seotud raskustega. Näitena saab esile tuua diplomaatia, moraali, rahvusvaheliste suhete ajaloo või ka rahvusvahelise õiguse. On väidetud, et kui traditsioo-nilisel koolkonnal on üldse mingi uurimismeetod, siis on selleks vaatlus. Selle suuna tänaseni tunnustatumaid autoriteete Hedley Bull (1932–1985) oli veendunud, et rahvusvahelisi suhteid ei saagi modelleerida ja statistili-selt uurida. Et distsipliin on äärmiselt keeruline, siis parim viis selle kohta teadmisi saada on vaadelda maailmas toimuvat ning selle üle mõelda ja järeldusi teha. Selline käsitlusviis annaks teadlasele arusaamise, mis maa-ilmas toimub, kuid see arusaamine ei ole universaalne. Maailm on muu-tuv ning arvestada tuleb kultuure, ajalugu ja ka õigust.

Kui andmeid ei saa mõõta, siis millega traditsionalistid tegelevad? Kokkuvõtvalt võiks nende püstitatud uurimisülesandeid sõnastada järg-miselt.

Valdkonna põhiküsimuste määratlemine.

Neid põhiküsimusi käsitlevate kontseptsioonide selgitamine.

Kontseptsioonide erisuste esiletoomine.

Vastava argumentatsiooni loomine ja/või esiletoomine.

Ajalooliste tingimuste kindlakstegemine.

Muidugi on traditsioonilistel meetoditel palju kriitikuid. Peamiselt on nad positivistlikust leerist. Nende etteheited algavad sellest, et tradit-sionalistid ei kogu andmeid ega korrasta neid. Sealt edasi rõhutatakse, et hüpoteesid jäävad püstitamata ning kui juba nii, siis pole võimalik tõestada võimalikke põhjuslikke seoseid ja siit lõppjäreldus – klassika-line koolkond rahvusvaheliste suhete uurimises pole lihtsalt teaduslik. Tänapäeval on sellises võtmes üsna tihti koostatud suuri ülevaateid, olgu siinkohal toodud näidetena Henry Kissinger, „Diplomaatia”, eesti keeles 2000 (originaalis 1994) ja John Lewis Gaddis, „Külm sõda”, eesti keeles 2007 (originaalis 2006).