Читать книгу Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse - Maria Malksoo - Страница 36

37

II peatükk.Kuidas uurida rahvusvahelisi suhteid?

Neid tunnuseid on võimalik esitada ka arvtunnustena, kuid pisut teise nurga alt. Liibüa iseseisvus 1951. a, 2017. a. oli see riik olnud sõltumatu 66 aastat – see on juba arvtunnus.

3. Nominaaltunnuste iseloomulikuks küljeks on rühmitamine. Ülaltoo-dud näidete alusel on võimalik ka rühmitamine.

Ekspordi osatähtsuse näites on võimalik riike jaotada nende kuulu-mise järgi rahvusvahelistesse ühendustesse – Eesti ja Saksamaa on Euroopa Liidu liikmed, ülejäänud mitte,

Aafrika riikide iseseisvumise näites võib aluseks võtta geograafilis-kultuurilise erinevuse – Liibüa ja Maroko on Põhja-Aafrika araabia maailma kuuluvad riigid, ülejäänud asuvad troopilises Aafrikas, kus on ülekaalus mustanahaline rahvastik.

Kuid riikide rühmitamise aluseks võivad olla ka valitsemisviis (demo-kraatlik, autoritaarne, diktatuurne), ideoloogia (liberaaldemokraatlik, teokraatlik), religioon (kristlus, islam, budism) ning neid võimalusi on veelgi.

Eelnevast käsitlusest hoolimata tähendavad faktid iseenesest vähe – nad saavad tähenduse tõlgendaja kaudu. Viimastele on iseloomulik enne-kõike individuaalne väärtussüsteem, mille alusel tõlgendaja kujundab välja mingi sündmuse hinnangu. Edasi, arvestada tuleb tõlgendaja usku-mustega, mis on tundmuslike teadmiste aluseks. Ning kolmandaks, tõl-gendajal on varem omandatud teadmised, mis on tajumissüsteemi ja selle muutuste aluseks.

3. Uurimismeetod

Laias laastus jagunevad rahvusvaheliste suhete uurimises kasutatavad meetodid kolmeks. Varasemad on traditsiooniline ehk klassikaline ning positivistlik meetod. Nende kahe käsitlusviisi peamine erinevus peitub arusaamises uurimistöös kasutatavate faktide mõõdetavusest. Lisaks neile on 1980-ndatest alates populaarsust kogunud postpositivistlikud käsitlused.