Читать книгу Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse - Maria Malksoo - Страница 39

40

II peatükk.Kuidas uurida rahvusvahelisi suhteid?

loogilist järeldust, vaid võimaldab teoreetilisi seisukohti empiiriliselt tes-tida. Selleks tuletab uurija teooriast hüpoteesi, mida ta hakkab andmetele tuginedes kinnitama (või ümber lükkama). Skemaatiliselt näeb deduk-tiivne uurimus välja järgmiselt:

Teooria → hüpotees → andmete kogumine ja analüüs → → hüpoteesi kinnitamine või ümberlükkamine

Kui hüpotees saab kinnitatud, siis saab kinnitust ka teooria tugevus. Kui hüpotees lükatakse ümber, siis on vaja teooriat kas muuta või see täielikult kõrvale lükata ning asendada uue teooriaga. Seesugune käsitlusviis pole samas enam deduktsioon, vaid on üle kasvanud induktsiooniks. Indukt-sioon on deduktsioonile vastupidine teadmiste saamise viis. Eesti keele seletav sõnaraamat annab definitsiooniks „Üksiku või erilise põhjal üldise järeldamine”. Induktsiooni puhul saame teadmised oma empiirilise ana-lüüsi tulemusena. Me teeme üldise järelduse, põhinedes vaatlustel.

Induktiivne käsitlus on sobilik juhtudel, kus puudub kindel teooria. Siiski tuleb ka sellistel juhtudel silmas pidada, et induktsioon ei pruugi viia kasuliku teooriani. Vaatlusandmete põhjal saab teha järeldusi, kuid teooriaks peaksid need üldistused saama pärast mitmeid deduktiivseid testimisi. Alan Chalmers (1998) nimetab sellist ohtu naiivinduktivis-miks – pelk teooriavaba andmete kogumine võib viia järeldusteni, mis on kas puudulikud või väärad.

On päris keeruline teha puhtalt deduktiivset või induktiivset uuri-must. Deduktsiooni puhul jääb rahvusvaheliste suhete uurimisel paha-tihti puudu terviklikust teooriast ning viimast asendavad lihtsalt kirjan-duses esitatud ideed. Andmeanalüüs annab siis induktiivselt teooriale midagi juurde, seda täiendades või parandades. Puhta induktsiooni juures võivad esile kerkida eelmises lõigus esiletoodud probleemid. Seega sisal-davad enamik uurimusi nii deduktsiooni kui induktsiooni elemente.

Näide: deduktsioon.

Farber ja Gowa (1997) lähtuvad demokraatliku rahu teooriast, ideedevõrgus-tikust, mille tuntuim algataja oli Immanuel Kant. Teooria leiab üldiselt, et eri-nevatel põhjustel (nt valitsuse vastutus valijate ees) on demokraatiad omava-helises suhtluses rahumeelsed. Autorid püstitavad sellest lähtuvalt hüpoteesi, et demokraatlikud riigid ei sõdi üksteisega ning testivad seda kvantitatiivselt. Andmetena käsitletakse sõdu ja keskmise intensiivsusega relvakonflikte; riikide tüüpe; riikide huve ja kontroll-muutujaid (riikide kaugus ja staatus vastavalt