Читать книгу Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse - Maria Malksoo - Страница 38

39

II peatükk.Kuidas uurida rahvusvahelisi suhteid?

3.2. Positivistlikud uurimismeetodid

Rahvusvaheliste suhete akadeemilisel analüüsil hakkasid need välja kujunema 1950. aastatel. Sageli peetakse vastavates käsitlustes positi-vismi esimeseks pääsukeseks Morton Kaplanit ja tema uurimust „System and Process in International Politics” (1957). Väga üldiselt on positivism epistemoloogiline (tunnetuslik) seisukoht sellest, kuidas saada teadmisi. Positivism on laialt kasutusel loodusteadustes ning selle järgi saadakse teadmised ainult meeltega tajudes. Teadmisi saab fakte kogudes ja nende põhjal seaduspärasusi luues (induktsioon) ning neid seaduspärasusi saab hüpoteesidena testida (deduktsioon). Siit tekib ka võimalus nähtusi mõõta. Positivismi järgi on teadus objektiivne ja väärtustevaba. Seetõttu on ka võimalik saada maailma kohta objektiivseid teadmisi.

Rahvusvahelistes suhetes on positivism seotud tihedalt biheivioris-miga, positivistlikud koolkonnad on viimasest välja kasvanud. Rahvus-vaheliste suhete positivistlikud uurijad leiavad, et riikide käitumise empiirilise jälgimise abil on võimalik luua universaalseid teooriaid ning nendest dedutseeritud hüpoteese testida. Selles suhtes sarnanevad nad oma kolleegidega teistest teadusharudest, nagu füüsika või sotsioloogia. Ainult uuritav objekt on teine. Nagu eespool mainitud, on küsimusele „Kuidas me saame midagi teada?” väga üldiselt kaks vastust. Esiteks, me vaatame ise järele ning teiseks, me tuletame selle teadmise loogiliselt. Neid kahte võimalust nimetatakse vastavalt induktsiooniks ja dedukt-siooniks. Alljärgnevalt vaatamegi neid põgusalt, alustades viimasest.

„Eesti keele seletava sõnaraamatu” järgi on deduktsioon „üksiku või erilise tuletamine üldisest, järeldamine konkreetse üksikjuhu kohta üldise põhjal”. Mida selline ülevalt-alla- käsitlus täpselt hõlmab? Nn puhas deduktsioon on loogiline järeldamine konkreetses valdkonnas kehtivatest üldistest seaduspäradest. Sellise deduktsiooni puhul saab teadmisi ilma empiirilise kinnituseta – dedutseerimine ise annab meile kindla järelduse. Deduktiivse argumentatsiooni näiteks võiks tuua järgmise mõttekäigu.

1. Demokraatlikud riigid ei sõdi üksteisega.

2 Eesti on demokraatlik riik.

3 Järeldus – Eesti ei sõdi teiste demokraatlike riikidega.

Deduktiivne uurimus rahvusvahelistes suhetes ei ole siiski nii lihtne ning ka empiiriast ei saa mööda vaadata. Alan Brymani (2001) järgi on deduk-tiivse uurimuse peamine funktsioon andmete kogumise juhtimine, nende sidumine kontseptsioonidega. Seega ei anna deduktiivne uurimus meile