Читать книгу Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused - Edvard Radzinsky - Страница 1

Selle käsikirja sain ma Pariisis 1976. aastal.

Ma elasin siis väikeses võõrastemajas „Delavigne” Ladina kvartalis. Olin tulnud oma näidendi esietendusele ja enne selle algust andsin intervjuu Pariisi ajalehele. Järgmisel päeval ulatas portjee mulle tüseda ümbriku… Selles oli masinakirjas venekeelne käsikiri ja ebaühtlase käekirjaga käsitsi kirjutatud kiri.

„Kaasmaalane!

Lugesin teie intervjuud „Monde’is”. Sain teada, et te otsustasite (täpsemalt öeldes võtsite julguse) kirjutada „esimese bolševistliku tsaari Jossif Stalini” biograafia. Nii nimetasite te minu kallist sõpra Kobat.

Ma olen vana. Ma kustun kiiresti, elupäevi maa peal on mul vähe jäänud. Ja kõik, mis ma olen aastakümnete… milliste aastakümnete!.. jooksul kirja pannud, kaob võõras linnas lihtsalt ära. Ma otsustasin kiirustada… ma pean kiirustama… Ma annan käsikirja teile. Ma olen seda kirjutanud siis ja ka siin. Siis, riigis nimega NSV Liit, kirjutasin ma üksikasjalikult ja pean tunnistama, et ilukõneliselt. (Nagu paljud revolutsiooniaastatel, nii ka mina lustisin kirjandust, kavatsesin koguni romaani kirjutada. Seepärast valisin ka kirjandusliku elukoha – ma elan siin, Ladina kvartalis, kus mind, vana revolutsionääri, ümbritsevad mulle lähedased kallid varjud. Minu maja poole vaatavad revolutsiooni isa Camille Desmoulins’i korteri aknad. Ka giljotiini isa sakslane Schmidt elas siin lähedal. Paari sammu kaugusel siit kirjutas Beaumarchais oma Figaro… Tema jultunud naljade üle, mis kiskusid paljaks aristokraadid, lagistasid naerda needsamad aristokraadid. Ja peagi saatsid samasugused Figarod giljotiinile kogu selle lõbutseva tõprakarja. Pidage meeles: kõige ohtlikumad ideed sünnivad maailma lustlikul tantsusammul. Nad sünnivad sageli maailma meie kalli Gruusia lesginka saatel.)

Ma lõpetasin oma märkmete kirjutamise siin, välismaal, ja kahjuks lühidalt. Käsi väriseb (Parkinson). Väriseb jõuetu käsi, mis oli nii osav tapma.

Ma ei looda, et need minu märkmed aitavad teil mõista „meie Kobat”, nagu hüüdsime seltsimees Stalinit meie, tema vanad ja ustavad sõbrad. Kas on võimalik mõista niisugust inimest? Ja oli ta üldse inimene?

Kuid aitavad mõista Koba surma. Selle kohta on kirjutatud palju igasugust jama. Koba vihkas Trotskit, kuid hindas tema mõtteid. Trotskile kuuluvad sõnad, mida Koba tähistas kolme hüüumärgiga: „Me lahkume, kuid lööme hüvastijätuks ukse nii kõvasti kinni, et maailm võpatab…” Need sõnad käivad otseselt Koba elu kohta ja veelgi rohkem tema surma kohta.

Oma intervjuus te ütlesite, et tahate rääkida Koba ihukaitsjatega, kes olid tema juures suvilas sel ööl. Tol saatuslikul ööl, kui kõik see juhtus! Tühi töö! Nad ei tea midagi. Praegu elavatest inimestest tean ainult mina, tema lohutamatu sõber Fudži, kes ei lakka temale mõtlemast.

Koba on endiselt Fudži kõrval. Sellised nagu Koba ei lahku. Nad kaovad vaid ajutiselt ajaloo varju. Ja uskuge: Peremees, nagu nimetas õigustatult maa „meie Kobat”, naaseb oma Impeeriumisse. Muuseas, kõike seda ütles ette ta ise, minu unustamatu sõber Koba. Minu neetud vaenlane Koba. Ta tuleb öösiti sageli minu juurde, niipea kui ma uinun. Ma tunnen tema lõhna – generalissimuse võidunud vormikuue vanainimese higi lõhna.”

Allkirja ei olnud. Edasi järgnes käsikiri.

Toon selle ära ilma vähimategi muudatusteta koos epigraafidega, mis olid omaette leheküljel.