Читать книгу Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused - Edvard Radzinsky - Страница 20

Monastõrskojes ei elanud ma kuigi kaua. Varsti võttis minuga ühendust toosama rootslasest kapten, kes töötas polaarjoone taga Norra-Vene laevanduskompanii alusel. Ta oli sotsiaaldemokraat ja talle oli tehtud ülesandeks aidata Vene väljasaadetud revolutsionääridel põgeneda. Ta pakkus mulle oma teeneid. Ma leppisin kokku, et võib-olla tuleb minuga kaasa minu sõber.

Ma maksin jälle pristavile ja sõitsin strasniku saatel Kureikasse.

Kohale jõudsime hilisõhtul, kell oli üheteistkümne peal. Koba tuba oli lukus.

Perenaine ütles:

„Teie sõber pidutseb! Teadagi kus! Pereprõginite juures.” Nimega võin ma eksida. „Ta on nüüd kogu aeg seal. Neil on seal iga jumala päev pidu ja pillerkaar. Seepärast nad ongi kerjused.” Ja seletas: „See on päris küla servas. Hütt on neil ka vilets, küllap leiate üles.”

Küla servas oli maadligi vajunud hütt. Sealt kostis lõõtspilli mängimist. Ma ei hakanud kohe sisse minema, läksin akna juurde.

Aknast nägin Kobat. Metsik nägu peas, juuksed laubale kleepunud, vihtus ta mingit uskumatut tantsu… Siis läks seina juurde ja embas peremehe kombel tüsedat lumivalget tüdrukut. Ta sosistas tüdrukule midagi kõrva sisse, too naeris, seejärel läksid nad toast ära… Ma sain aru, et praegu pole õige aeg hütti sisse minna. Kuid ma olin maha sõitnud kakssada kilomeetrit! Kõheldes astusin siiski pimedasse eeskotta. Aknast immitses sisse viirastuslikku valgust. Tüdruk oli kummargil ja oigas valjusti pimeduses… Taga tema kohal seisis Koba… Ta sosistas raevukalt:

„Mine ära, mine ära, öeldakse sulle!” Ma läksin õue. Kuid pidasin siiski vajalikuks ta ära oodata. Läksin tagasi tema tuppa.

Ta tuli pärast keskööd, auru all ja lõbus. Keeldus jälle koos minuga põgenemast:

„Ma jään ootama.”

„Mida?”

„Ilmade paranemist! Miskipärast on mul tunne, et nad muutuvad. Minu strasnik vahetati juba välja. Hea mees, viisakas, võib-olla tema ka… tunneb. Nüüd võin teha, et neid vanatühi võtaks, mida tahan: käia kalal ja jahil. Varsti toob ta mind teie juurde Monastõrskojesse. Valin raamatud välja, tunnen nendest puudust.”

Ma sain aru: näoga seina poole lamav hukkumisele määratud Koba oli näitemäng. Lihtsalt ta tahtis, et ma annaksin talle raha.

Kuid uus Koba, kes vihkas teda petnud maailma, oli tõeline…

Juba pärast seda, kui ma olin põgenenud, kolis Koba Pereprõginite juurdeehitusse …

Hiljem kuulsin, et Kureikas sündis tal selle näitsikuga poeg… Pereprõginite vilets hütt ei pidanud vastu, lagunes ära. Aga too esimene hütt jõe kaldal, milles ma teda külastasin, on alles. Üle kolmekümne aasta hiljem püstitati selle kohale uhke paviljon. Selle kõrval vaatas pronksist Koba oma närust minevikku.

Tema saatanlik intuitsioon! Kui mina juba läinud olin, hakkas situatsioon kiiresti muutuma. Vene armee ränk lüüasaamine tekitas õudu ja meeleheidet kogu maal. Kuid meie, väljasaadetud, vaid naeratasime. See oli meie parteiline seisukoht: „Mida raskem on riigil, seda parem on see revolutsiooni seisukohalt.” Varsti jõudsid ka siia, maailma otsa, sandid, sünged, väsinud, nad olid harjunud tapma ja võõrdunud töötegemisest. Kuid Moolok nõudis uusi ohvreid. Sõjaväkke hakati mobiliseerima ka väljasaadetuid. Kamenevile, Muralovile ja teistele bolševikele sõjaväes teenimist ei usaldatud, kuid Koba kutsuti armeesse. Ma arvan, et tema õnnetuseks mängisid selles oma osa endised suhted politseiga.

Ta viid ära läbi Monastõrskoje. Teda tulid saatma kõik seal kinnipeetavad bolševikud. Hüvasti jättes üles ta Kamenevile:

„Ärge mind paha sõnaga meenutage. Mul on tunne, et rindelt ma tagasi ei tule!”

Minu sõpra transporditi mööda jõge, siis läbi piiritu tundra. Ta ise jutustas hiljem, et sõit kestis poolteist kuud. Päris 1916. aasta lõpus toodi ta ärapiinatuna ja poolkülmununa Krasnojarskisse arstlikku komisjoni. Kuid teda päästis sõjaväest tema vigastatud käsi.

Tulevane generalissimus ja maailma kõige võimsama armee kõrgem ülemjuhataja tunnistati sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks.