Читать книгу Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused - Edvard Radzinsky - Страница 17

Raudteejaama tuli meid saatma Iljitši naine Nadja. Nadja Krupskaja oli tollal veel noor, kuid üsna inetu. Hõredad juuksed, kiitsakas, pungis silmad (tal olid Basedow’ tõve ilmsed tundemärgid). Nende pungis silmade pärast sai ta parteiliseks hüüdnimeks Heeringas. Iljitš ise hüüdis oma naist hellalt Silmuks. Lapsi neil ei olnud ja Nadja armastas kohutaval kombel kasse. Teel jaama nägi ta valget kassipoega, kes istus villa avatud aknal. Ta hüüatas lihtsameelses vaimustuses:

„Kui imetore kassipoeg!”

Raha otsustati röövida sel hetkel, kui seda viiakse postkontorist Riigipanga osakonda. Meie inimesed pangas teatasid, et raha saadab tugevdatud valve: viis kasakat, kolm kardavoid, kolm püssidega sõdurit ja panga töötajad. Kasutatakse kahte vedruvankrit, raha on kakssada viiskümmend tuhat rubla ühes kotis.

Seda teatas meile Koba. Nagu alati teadis ta kõike. Teatas ka kurva uudise: kavandatud kallaletungist oli saadud teada. Politsei tugevdas valvet postkontori ümbruses. Kuid õnneks ei teadnud nad kõige peamist: kus ja millal me kallale tungime.

Meid oli kõigest kakskümmend meest. Kuid meil oli Koba poolt filigraanselt väljatöötatud plaan. Tõsi, operatsioon oleks kohe alguses äärepealt läbi kukkunud. Dünamiit on väga kapriisne, pommi valmistades pidi olema äärmiselt ettevaatlik. Kuid Kamo kiirustas ja pomm plahvatas. Tagajärg: tema abiline sai surma, Kamol oli ranne vigastatud, silm oli hakanud tõmblema. Kuid raudne mees ütles:

„Tühiasi!”

Jõudis kätte meie tähtis päev, 1907. aasta 26. juuni.

Hommikul kell üksteist ja nelikümmend minutit. Keskpäevane palavus küttis harjumuspäraselt linna. Koba istus väljakul „Thiliputšuri” restoranis ja valmistus nagu väejuht jälgima lahingut. Koos temaga istusid kolm löömameest – reserv.

Mina seisin pommiga sel kohal, kus väljakult sai alguse Sõduriturule viiv tänav. Nagu alati hoolitses Koba alibi eest. Sedapuhku minu oma eest. Mõni minut enne kallaletungi kutsus ta restorani peremehe enda juurde ning korraldas kärarikka ja pika skandaali halva veini pärast.

Keskpäeva paiku oli Tiflisi Erivani väljakul alati palju rahvast. Kirev ja lõbus lõunamaine rahvasumm, nende seas jalutasid meie löömamehed…

Juba pool üksteist olid meie kaks naist, kes jälgisid postkontorit, andnud meile tingmärgi. See tähendas, et Riigipanga kassiir ja arveametnik olid postist raha kätte saanud ja laadisid seda faetonisse.

Faetonit saatsid kaks relvastatud laskurit, veel kaks istusid teise faetonisse, mis pidi järgnema esimesele.

Mõlemat faetonit saatis kasakate konvoi. Siis hakkas see voor kiirustamata liikuma.

Keskpäeval sõitis voor asevalitseja palee juurest mööda ja jõudis välja Erivani väljakule. Samal ajal veeres väljakule välja meie faeton, milles istus politseiohvitseri vormis mees (Kamo).

Voor hakkas juba väljakult ära keerama, kui ülevalt, vürst Sumbatovi maja katuselt, heitis meie seltsimees selle pihta pommi. Plahvatus oli nii kohutavalt tugev, et vürsti lossis ja ümbruskonna majades purunesid kõik aknad. Samal ajal tulistati kõnniteelt, faetonite pihta lendasid pommid. Konvoi kolm kasakat langesid surnutena maha, nende kõrval lamasid kaks kardavoid… Kõnniteel roomasid ja oigasid haavatud jalutajad. Väljakul puhkes paanika. Voor jäi tahtmatult seisma. Siis tormasid meie löömamehed läbi tule ja suitsu faetoni kallale. Viskasid neist välja mõlemad laskurid… Kuid rohkem ei olnud seal midagi. Õnneks sai Kamo aru: me olime eksinud! Olime kinni pidanud vale faetoni. Samal ajal kihutasid teise faetoni ehmunud hobused tuhatnelja minema, raha oli selles faetonis. Siis kihutas Kamo, kes mängis politseiohvitseri, sõimeldes ja tulistades oma sõidukiga sellele järele.

Ega Koba pannud mind asjata väljakult väljuva tänava algusesse. Rahadega hoburakend kihutas otse minu poole. Ma tormasin sellele vastu ja viskasin pommi hobuste jalgade alla. Ma mäletan: hobused kukkusid, inimesed kukkusid… Mina lendasin sillutisele pikali. Läbi müra ja suitsu tormasid Kamo ja meie mehed peatunud faetoni juurde. Viskasid sillutisele maha arveametniku ja kassiiri, kes olid hirmust segased ega hakanud vastu. Tõid õnnetu koti välja. Selles oli peaaegu kõik kakssada viiskümmend tuhat… Puudu oli ainult üheksa tuhat, see raha pidi toodama järgmisel päeval. Andes kotti käest kätte, toimetasime me selle sekundite jooksul Kamo faetonisse. Sinnasamasse visati ka mind rahakoti peale, sest ma olin saanud põrutada… Ja kihutasime minema. Mul ei lähe kunagi meelest Kamo metsik nägu ja see, kuidas ta tulistas otse faetoni ette ilmunud kasakat…

Kasakas langes selili maha, kardavoid vaatasid ehmunult pealt…

Hetk hiljem olid kõik kadunud: nii meie kui ka faeton. Lahustusime palavas õhus.

Saaki hoidsime alguses minu juures diivanikatte all. Hiljem saatsime omadele välismaale. See raha osutus meie omadest paljudele lõksuks.

Rahatähed olid suured, viiesajarublased, me olime naiivsed (kogenematud) ega kujutanud ette, et nende numbrid olid üles kirjutatud. Numbrid teatati kohe Venemaa ja Euroopa pankadele. Meie seltsimehed kukkusid sisse, püüdes neid välismaal peenemaks vahetada.

Berliinis kukkus sisse ka Kamo ise…

Vene politsei nõudis tema väljaandmist. Kui ta oleks välja antud, oleks teda arvatavasti oodanud võllas. Aga just siis pani ta toime oma kõige fantastilisema kangelasteo. Ta simuleeris hullumeelsust. Ta sai hakkama võimatu asjaga. Teda kontrollisid Berliini psühhiaatrid, kes olid tol ajal maailma parimad. Ta vedas neid kolm aastat ninapidi. Kolm aastat nad uskusid ja ravisid teda. Lõpuks otsustasid nad, et ta on lootusetu ja andsid ta Venemaale välja… edasiseks ravimiseks. Ta simuleeris ka siin hullumeelsust sama edukalt. Kuni teda raviti, ta… põgenes!

Tollal kukkusin ka mina selle neetud raha pärast sisse. Ma ostsin selle raha eest pommidele sütikuid. Pärast seda, kui mina sisse kukkusin, otsustati ülejäänud rahatähed – peaaegu sada viiskümmend tuhat – hävitada. See verine raha ei toonud meile kasu.

Ma põgenesin vanglast. Kui ma Gruusiasse jõudsin, sain ma teada, et Koba oli armunud.