Читать книгу Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused - Edvard Radzinsky - Страница 7

Veerand kaksteist tuli ta ihukaitsjatest ümbritsetuna uksest välja. Mina tema kannul. Äkki ta peatus, vaatas pikalt Ivan Suure kellatorni. Ütles komandandile:

„Päeval oli siin terve pilv vareseid. Et homme ei oleks mitte ühtki varest. Ja sind koos nendega. Kirjuta avaldus. Sa ei valva korra järele.”

Tavaliselt sõitis ta ära minuga hüvasti jätmata. Ta pidas mind juba ammu otsekui teenri eest. Kuid seekord ütles äkki:

„Hüvasti, Fudži,” ja tegi käega tervituseks oma tavalise liigutuse – kas ta siis lehvitas või andis au. Just nii hoidis ta kätt demonstratsioonide ajal.

Suur Jumal, kuidas ma küll oleksin tahtnud teda suudelda. Tavaliselt ta ju suudles enne… Sel hetkel sain ma aru, et isegi Juudase suudlus oli kõigest armastuse suudlus hüvastijätuks! Ta vist tunnetas, mis mind painas. Tema silmades vilksatas kollane tuli. Ta vaatas mulle kahtlustavalt otsa. Kuid minu pilgust võis välja lugeda ainult truu teenri ustavust Juhile Kobale.

Edasi läks kõik nagu tavaliselt: keegi ei teadnud, missugusesse autosse ta istub. Astunud väljavalitud auto juurde, kihutas ta nagu alati ihukaitsjad raevukalt eemale. See oli üks tema igivanu mänge: teda kaitstakse vastu tema tahtmist, ta on tagasihoidlik inimene ega taha seda.

Ta istus autosse.

Ma ütlesin vaikselt:

„Hüvasti, Koba! ”

Mustad autod sõitsid Kremlist välja. Üksteisega kohti vahetades kihutasid nad Lähisuvilasse.

Nagu tavaliselt ikka järgnesid talle alatised öised „külalised” Hruštšov, Malenkov, Beria ja Bulganin.

Ma vaatasin lahkujatele järele ja kartsin nutma hakata. Ma püüdsin meenutada oma kahte arreteerimist, laagrit, väljalöödud hambaid, oma õnnetu perekonna kannatusi… Ma tahtsin teda vihata, kuid ei suutnud.