Читать книгу Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused - Edvard Radzinsky - Страница 3

Meil oli ühine foto. Sellel olid Koba, mina ja meie sõbrad: Aljoša Svanidze, Avel Jenukidze, Kamo Ter-Petrosjan, Nestor Lakoba, vennad Sergo ja Papulia Ordžonikidze… Me seisame, käed üksteise õlgadel. Seisame ühes viirus, grusiinidest sõbrad enne uljast tantsu.

Kui ta hakkas meid hävitama, ei peitnud ta fotot laualaekasse. Ta ainult kattis korralikult musta värviga need, kelle ta oli saatnud laagrisse või (sagedamini) hauda. Lõpuks jäi ta fotole üksinda. Ta seisis, käed kadunud sõprade nähtamatutel õlgadel.

Ümberringi mustendas, selle taga peitusime meie.

Miks jättis ta foto lauale? Seda tean ainult mina. Sest ainult mina tundsin tõelist Kobat. Revolutsiooni pantrit. Revolutsiooni mõrtsukat. Tundsin paremini, kui ta ise ennast tundis. Seepärast olen ma ka elus – ainsana tema sõpradest.

Kuid teid huvitab Koba lõpp. Kohutav ja närune nagu peaaegu kõik saladused.

Ma olen väsinud tema surma kaitsmast. Ma ei ole ju lihtsalt vana. Ma olen uskumatult vana, kuid elan siiski veel. Mõnikord näib mulle, et see on tema, Koba, kes hoiab mind siin, et ma räägiksin ära… Muidu ta mul minna ei lase. Ta käsutab mind ka sealt.