Читать книгу Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused - Edvard Radzinsky - Страница 18

See juhtus Aljoša Svanidze sünnipäeval. Gruusia svanide hulka kuuluv sinisilme iludus Aljoša oli nüüd bolševik, põrandaalune, meie partei liige.

Tol õhtul seisis tema kõrval õlgadest kitsas, kidur ja kuidagi kuhtunud Koba. Kui kehv ja hale ta Aljoša kõrval välja nägi. Nagu ka teiste džigittide kõrval, kes olid pidutsema tulnud… Meil kõigil olid seljas uhked tšerkessikuued, aga Kobal endistviisi vene päevasärk ja võõras pintsak. Peas ikka seesama totter türgi fess.

Nii paljude iluduste kohalolek seletus lihtsalt. Ilu oli Svanidzede perekonna iseloomulik joon. Ka praegu olid kõigi pilgud pööratud toa nurka. Koba vaatas samuti põlevi silmi sinna.

Seal istus toolil tema – Kato. Jekaterina Svanidze, Aljoša õde. Istus väärikalt ja tagasihoidlikult nagu ongi sobiv hästikasvatatud gruusia neiule.

„Ma tahan temaga abielluda! Temast saab mulle õige naine, Fudži…” Kõike seda sosistas ta mulle, aimates muidugi, et ka mina olin neiusse armunud. Kuid nagu alati ei teinud ta sellest välja. „Kui ilus ta on!” sosistas Koba. „Jumal tänatud, et ta ei sarnane meie litsidest seltsimeestega.” Seda ütles ta vabameelsete naisrevolutsionääride kohta, kes hulkusid mööda illegaalseid kortereid ja ühteaegu mööda revolutsionääride voodeid. „Ta on tõeline! Ma abiellun! Lähme, tee mind temaga tuttavaks…”

Ma tahtsin vastu vaielda, kuid… Kuid viisin ta neiu juurde!

Ta võttis neiu üle võimust paugupealt nagu meie kõigi üle. Hiljem seletas Papulia Ordžonikidze kellelegi: „Jah, väikest kasvu, jah, rõugearmiline. Kuid see-eest on temas neid romantilisele röövlile omaseid võlusid, kes röövis vaeste huvides rikkaid, mis meile, kaukaaslastele, meeldib. Meie rahvuslik kangelane on alati olnud Robin Hood. ”

Ma arvan, et tal ei olnud õigus. Jekaterina oli jumalakartlik neiu ning jutud Koba tegudest võisid teda ainult kohutada. Koba vallutas ta mitte sõnade, vaid pilguga. Ma vannun, et tema pilgus oli mingi lihtsustatult öeldes „teadusele veel tundmatu magnetism”. Igatahes juba nädal hiljem vaatas vaene kaunitar talle otsa samasuguse ustava koerapilguga nagu me kõik, kellest olid saanud tema truud penid.

Kui Koba tegi neiule ettepaneku saada tema naiseks, nõustus viimane õnnelikult ilma vähimagi kõhkluseta otsekohe, kuid… Neiu oli niisama jumalakartlik nagu ta emagi. Ja piinles, söandamata Kobat paluda. Koba tegi ise ettepaneku: „Laulatame kirikus.”

Nad seisid väikeses kirikus vana vaimuliku ees: sihvakas kaunitar, silmad õnnest säramas, ja väikest kasvu rõugearmiline Koba uhkes pintsakus, mis oli talle ilmselgelt suur.

Pärast tseremooniat andsin ma vaimulikule Koba poolt vaeste joaks raha.

Vaimulik võttis raha, ohkas ja ütles äkki:

„Õnnetu neiu. Öelge talle edasi, et ma palvetan…” Ta vaikis ja lisas siis: „Mehe eest…”

Nüüd elasid nad Bakuus. Naine töötas õmblejana. Koba jätkas Iljitši ülesandel meie kangelastegusid naftatööstuses. Ta kehtestas peremeestele maksu – kui seda ei makstud, panime me kohe nafta põlema või korraldasime streigi.

Mäletan, kuidas Koba ei saanud ükskord lubatud raha.

„Pole viga,” ütles ta. „Hommikul maksab kahekordselt.” Juba õhtul kerkis nafta puuraukude kohale tulekahjukuma.

Mulle andis ta käsu:

„Sõida kontorisse ja ütle edasi: kui hommikuks raha ei ole, põletame kogu majapidamise maha.”

Edasi öelda polnud midagi vaja. Niipea kui ma administratsiooni majja sisenesin, tormas mulle vastu keegi meeldiv härra, ta oli väga teenistusvalmis:

„Teid oodatakse!”

Kabinetis anti mulle vaikides üle portfell rahaga.

Kogu tohutust summast jättis Koba endale haledad kopikad, ta harrastas endiselt poolkerjuslikku hulkurielu. Kuid nüüd elas sellist elu veel üks õnnetu hing – tema naine. Jumaluke, kui kahju mul temast oli!..

Muidugi pidi politsei meile jahti pidama. Pidi, aga…

„Varastavad” – niisuguse kõige lühema määratluse andis Venemaale meie suur ajaloolane. Koba maksis Bakuu politseile heldelt sellest rahast, mida me naftatöösturitelt saime. Politsei oli tema ülalpidamisel! Ka politsei oleks nagu osalenud revolutsioonilises liikumises.

Kuid ettevaatlikku kaitseb ka Jumal. Tavaliselt ööbis Koba illegaalsetes korterites. Vahetas alatasa elukohta, sest nii oli ette nähtud. Vaest abikaasat külastas ta ootamatult ja ainult hilisööl, et koidikul ära kaduda. Mõnikord kartis ta nädalate kaupa koju minna.

Mulle jääb elu lõpuni meelde nende väike savist ehitatud maja naftaväljal. See sarnanes väga tema lapsepõlvekoduga. Kuid nende kerjuslik elamine erines tollest majast puhtuse poolest. Jekaterina töötas õmblejana ja kõikjal olid tema väljaõmmeldud linikud ja valged pitsid.

Mina magasin tillukeses esikus ukse taga, õieti küll ust asendava palaka taga. Ma kuulsin nende hääli:

„Kuidas ma igatsen sinu järele… Millal sa jälle tuled?”

„Tulen.”

„Lesk… kuigi mees elab.”

„Seltsimees Kobal on kaks naist: sina ja revolutsioon. Ta peab hoiduma arreteerimisest. Seda käsib tal teha teine naine.” Ta hakkas juba siis rääkima endast kolmandas isikus.

„Esimene naine. Nii oleks õigem öelda,” täpsustas abikaasa.

„Sul on õigus. Ta on esimene. Ta on tähtsam.” Ma olin sunnitud seda kõike pealt kuulama. Mina, kes ma seda naist armastasin! Jah, ma armastasin teda!

Naine sünnitas talle poja, kellele pandi nimeks Jakov.

Siis jäi naine haigeks… Tal oli tiisikus, ta kustus kiiresti. Poiss viidi ära sugulaste peresse. Varsti viisin ma ka tema enda nende juurde.

Jekaterina vaikis kogu tee, ainult köhis. Ta oli muutunud läbipaistvaks, nahk oleks nagu helendanud. Alles siis, kui ma hakkasin lahkuma, palus ta:

„Las ta tuleb… võimalikult kiiresti… kas või minutiks. Ütle edasi.”

Kuid tema vanemate majja Koba ei läinud.

Ja siis tuli Jekaterina tagasi nende haledasse hütti – surema.

Kui Koba sai aru, et naine on suremas, kaotas ta aru.

„Ära mine ära,” sosistas ta. „Mu kullakallis, ära ainult ära mine… Oota.”

Ta võttis mul nööbist kinni ja karjus:

„Jookse arsti järele! Too arst siia!”

„Mis raha eest?”

Ta tõukas mind eemale ja jooksis majast välja. Ja mina vaatasin, kuidas naine kustub.

Äkki tegi ta silmad lahti ja ütles:

„Suur tänu teile, armas Fudži… kõige eest.”

Ma sain aru – ta teadis kõike. Ta lisas:

„Hoolitsege tema eest… minu pärast.”

Ma ei jõudnud vastata. Uks avanes… Ta tõi kohale Bakuu kõige parema, kõige kallima arsti. Pärast tuli välja, et ta murdis arsti majja sisse, sundis noaga ähvardades arsti istuma vedruvankrisse.

Esimesena tuli sisse arst. Koba tuli tema järel ja kordas ühte ja sedasama:

„Kuule, tee ta terveks, sõber. Tee terveks, tee terveks, kulla mees… Ma maksan. Palju. Väga palju. Niipalju kui ütled, ma hangin raha. Ma vannun!”

Arst käskis meil toast välja minna.

Me seisime palaka taga, arst vaatas Jekaterinat läbi.

Koba ütles mulle:

„Valva teda, ma olen kohe tagasi,” ja kadus jälle öösse.

Lõpuks kergitas arst palakat:

„Kus teie sõber on?”

„Ta palus oodata. Ta tuleb kohe tagasi.”

Arst naeratas nukralt ja istus laua juurde.

Koba tuli tõesti peaaegu otsekohe tagasi. Ladus vaikides arsti ette lauale hunniku rahatähti. Kas ta lõi kellegi maha, röövis kedagi või oli kuskil läheduses partei salajane peidik – seda ma ei tea.

„Võtke kõik, kulla mees, ainult ravige terveks.”

„Korjake oma raha ära,” ütles arst. Ma kuulen seniajani, kui põlglikult ta seda ütles. „Teie naisel ei ole vaja mind, tal on vaja vaimulikku. Tuberkuloos. Äärmine kurnatus… Minu abi on hiljaks jäänud.”

Koba tardus soolasambaks. Siis hakkas midagi sosistama. Istus voodi juurde põrandale maha, toetas pea naise käele. Naine silitas teise käega tema juukseid, tema aga nuttis valjusti ja südantlõhestavalt. Alles siis sain ma teada, et ta oskab nutta. Arst seisis palakaga kaetud ukse juures ja vaatas neid.

„Milline kaunitar ta on,” ütles ta. Ja lahkus…

Jekaterina kustus vaikselt, öösel. Kui kaunis ta kirstus oli!