Читать книгу Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused - Edvard Radzinsky - Страница 14

Niisiis, me sõitsime meie päikeselise Tiflisi kõige kallimasse hotelli.

Nikititši number oli uhke. Me olime lausa vapustatud kroonlühtritest, mööblist ja peeglitest.

Kuid ülesanne vapustas meid veelgi rohkem.

„Teil tuleb sõita koos minuga Prantsusmaale, Cannes’i. Keegi meie parteile lähedane rikas mees otsustas endale otsa peale teha. Ta on väärikas inimene ja seepärast pärandas kogu oma raha parteile. Kuid kahjuks ei tule teadet tema surmast… kuigi me ootasime seda juba nädal tagasi.”

„Mõtles suremise asjas ümber, kulla mees?” naeratas Koba.

„Surra ei ole lihtne, eriti rikkal inimesel,” vastas Nikititš. „Ja võib-olla tuleb… teda aidata.” Ta muigas ja lisas: „Miks mitte head inimest aidata? Teie välispassid.” Krassin andis meile kolm passi. „Teile on kinni pandud numbrid sellessamas „Royal Hôtelis”, kus ta elab. See on väga kallis hotell. Ja teie garderoob peab olema vastav. Teie tšerkessikuued mulle ei meeldi. Teile tuuakse täna uued. Te olete kolm gruusia aristokraati, kes on tulnud Prantsusmaale lõbutsema…”

„Mina narrikostüümi selga ei pane…” ütles Koba.

„Sellest olen ma juba aru saanud,” muigas Krassin jälle. „Kui te ei taha narrikostüümi selga panna, siis tuleb teil hakata härrade „vürstide” teenriks!”

Ma ootasin plahvatust, kuid minu hämmastuseks välgatas Koba ainult silmi ja vaikis…

Õhtul toodi meile uued tšerkessikuued. Hommikul tuli Krassin, portfell näpus. Meie väljanägemine meeldis talle. Kamo nägi valges tšerkessikuues uhke välja. Arvan, et minagi nägin hea välja… Kobale jäi selga pintsak ja pähe fess.

„Te olete väga oma „teenri” sarnane,” ütles Krassin mulle. „See torkab silma, äratab tähelepanu. Seepärast kleepige…” Ta võttis oma portfellist välja kikkhabeme ja vurrud! Hindas kõrgelt minu vaimustatud pilku ja lisas: „Jah, see on imeline portfell. Tavaliselt kannan ma selles pomme…” Raudteejaama tualetist väljudes oli mul habe ees.