Читать книгу Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused - Edvard Radzinsky - Страница 10

Teist korda arreteeriti mind peaaegu üheaegselt Kobaga. Mäletan, et ma nägin teda jalutuskäigu ajal tillukesel vanglaõuel. Me sülelesime.

„Sa arvad vist, et ma sõbrustan vaimudega,” turtsatas Koba vuntsi. „Kui rumalad inimesed te olete! Kui ebausklikud. Oh seda inimsugu küll! Ma lihtsal lamasin kõhuli Amirani tohutu suure kivi taga ja lagistasin naerda. Täpselt samuti petavad meid imedega vaimulikud…”

See oli aasialik vangla: sadistidest vangivalvurid, kohutav mustus, poliitvangide täielik õigusetus. Kriminaalkurjategijad mõnitasid ja peksid meid vanglaametnike vaikival heakskiidul.

Ma olin lüheldane, kuid tugev nagu härg. Kui üks neist julges mind lüüa, murdsin ma tal rahulikult käeluu. Öösel tulid nad karjas minu kongi. Hommikul lamasin ma noahaavadega ja metsikult läbipekstuna vangla haiglas. (Kõige naljakam oli see, et jalutuskäigu ajal tormasid nad kõigepealt kallale Kobale, sest ta oli väga minu moodi. Kuid tema õnneks taipasid nad eksitust õigel ajal.)

Sellest hoolimata oli vanglas elada võimalik, meid käisid vaatamas sõbrad, kes nimetasid end advokaatideks, me peitsime kambrites hõlpsasti keelatud raamatuid, saatsime kirju vabadusse. Kusjuures kirju viisid raha eest välja… meie valvurid! Ega ka väljasaadetud elanud halvasti. Hiljem jutustas Lenin naerdes, kuidas ta oli asumisel elanud oma lõbuks, kirjutas, käis jahil ja koguni abiellus seal.

Kobal oli hästi meeles: kõigist mõnitamistest hoolimata ei murdnud tsaarivangla ega asumine meist mitte kedagi. Minu sõber Koba, kes veetis kogu oma nooruse asumisel ja põgenedes, võttis seda arvesse. Tema vangla ja tema asumine saavad olema hoopis teistsugused…

Aasialikus vanglas on kõige suurem võim rahal. Kuid minul ja Kobal raha ei olnud. Mind ära neednud vanemad raha ei saatnud… Kuid oli ka teine võim – kriminaalid.

Neid kartsid kõik, isegi meie vangivalvurid. Koba oli meist, poliitvangidest esimene, kes võttis õppust suurelt revolutsionäärilt Netšajevilt: ta liitus röövlite maailmaga. Vaese kingsepa poeg, ropu suuga Koba leidis kiiresti ühise keele kriminaalidega.

Tema uued tuttavad pidasid lugu füüsilisest jõust. Seda tal ei olnud. Kuid harjununa lapsepõlvest peale peksmisega, suutis ta ilmutada midagi suuremat – põlgust jõu vastu.

See juhtus lihavõttepühade aegu. Meie, poliitilised, olime ateistid ega tähistanud lihavõtteid demonstratiivselt. Vanglaülem otsustas meile õppetunni anda. Vanglaõuele rivistati üles kaks viirgu sõdureid. Viis poliitvangi, kes ülemusele „seaduslike nõudmistega” eriti pinda käisid, pandi ritta seisma. Nende seas oli ka Koba. Nad pidid püssipärade löökide saatel viirgude vahelt läbi minema.

Kogu vangla rahvas – nii poliitilised kui ka kriminaalid – kogunes vanglaõuele. Me pidime õpetlikku vaatepilti pealt vaatama.

Karistamine algas.

Kolm poliitvangi tegid läbi pool teed ja nad viidi kanderaamil hospidali. Veel üks kukkus kohe alguses kriminaalide naeru saatel pikali ja viidi samuti hospidali.

Koba oli viimane. Ta oli tulnud välja, saksa keele õpik käes – tollal õppis ta seda keelt, otsustanud lugeda Marxi originaalis. Ma mäletan, et ülemus hüüdis talle: „Raamat ära koristada!”

Sellest välja tegemata astus Koba, avatud raamat käes, viirgude vahelt läbi. Pead langetamata, raamat silmade ees, läks ta püssipärade löökide alt läbi. Saanud viimasest sõdurist mööda, küsis ta vanglaülemalt, kes seisis rivi lõpus:

„Kas käsite korrata, härra ülemus?” Ja vaatas talle kohutavate kollaste silmadega otsa.

Too vajus kuidagi kössi, lõi käega, oli kummaliselt löödud ja kiirustas minema, peaaegu et jooksis.

Nagu koolis, seminaris, põrandaaluses parteikomitees, nii ka vanglas haaras Koba võimu enda kätte. Paadunud bandiite sundis alluma mingi imelik jõud, mis kiirgas minu sõbrast, väikesest rõugearmilisest Kobast, kellel oli kollane pilk.