Читать книгу Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused - Edvard Radzinsky - Страница 11

Koba unistas peatsest revolutsioonist, uskus sellesse pühalikult. Kuid vanad (see tähendab kolmekümneaastased) marksistid, kes koos meiega vanglas istusid, seletasid: „Marx käsib meil oodata, kuni kasvab suureks ja võimsaks meie messias – Vene proletariaat. Alles siis võib aset leida tõeline revolutsioon.”

Koba vihkas vaidlusi „tarkpeadega” – nii nimetas ta neid vanu, suurepäraselt teooriat valdavaid marksiste. Kuid veel rohkem vihkas ta ootamist. Koba ei nõustunud kunagi sellega, mis ei langenud ühte tema soovidega. Ta ütles mulle:

„Kas tõesti Marx, suurmees, kirjutas midagi nii rumalat?! Ma ei usu!”

Oldi arvamisel, et tõelised revolutsionäärid peavad lugema kommunismi isa originaalis. Ta hakkas otsekohe õppima saksa keelt, et lugeda Marxi ja naerda „tarkpead” välja. Tarkpead andsid talle õpiku, tegid temaga hoolega tööd. Ta püüdis kõigest väest, kuid saksa keelt ta ära ei õppinud. Saksakeelsed sõnad lendasid tal peast välja, otsekui neid polekski seal olnud. Keelte peale tal annet ei olnud. Kuid tema elus oli ikka ja alati nii: oma ebaõnnestumist pidas ta kellegi teise süüks. Ta ütles mulle:

„Tõprad sokutasid mulle vale õpiku, nad õpetavad meelega halvasti. Nad kardavad minu kohtumist Karl Marxiga…”

Just sel ajal Kobal vedas: ta leidis tõelise õpetaja. Tema õnneks kirjutas õpetaja oma raamatu vene keeles. Tema nimi oli Lenin. Raamatu pealkiri oli „Mida teha?”. Selles tõlgendas Lenin Marxi hoopis teisiti. Peagi ütles Koba mulle metsikult silmi välgutades:

„Mul oli õigus! Nad petavad. Lenin õpetab: pole vaja oodata! Väike rühm kangelasi võib võtta võimu enda kätte. On vaja ainult vallutada pealinn. Ülejäänud alluvad! Venemaa on orjade maa. Siin aitab ühe käsklusest: „Liigume!” – ja kõik asuvad teele! Aga selleks, õpetab Lenin, peab kõigepealt looma põrandaaluse, hoolikalt konspireeritud partei. Partei on Archimedese kang, mis lükkab tohletanud impeeriumi ümber!.. ”

Ja ta hakkas kohe tegutsema: looma vanglas parteid. Parteid kriminaalkurjategijatest.

Ta seletas bandiitidele jalutuskäigu ajal kannatlikult:

„Miks varastada rikastelt näruseid raasukesi? Unustage vargused. Astuge uude parteisse. Pärast selle võitu saate teie, rõhutud, kõik endale! Me võtame rikastelt ära selle, mis nad on töörahvalt röövinud. Me röövime meilt röövitut!”

See oli kriminaalidele arusaadav. Ja nad astusid Koba parteisse. Ta nimetas seda „Rahva kättemaksuks” – armastatud Netšajevi mälestuseks. Ta oli nii õnnelik, kui keegi rääkis talle, et ka Iljitš on Netšajevist vaimustuses.

„Näe!” ütles ta mulle. „Meie „tarkpead” põlgavad Netšajevi ära, sest kardavad verd. Netšajev õpetas: revolutsioon on veri, halastamatu lammutamine. Lubatud on kõik, mis tuleb revolutsioonile kasuks! Lenin õpetab sedasama. Nad varjasid meie eest nii Netšajevit kui ka verd ja et „kõik on lubatud”!”

Jah, haritud revolutsionäärid eitasid tol ajal Netšajevit.

Koba käest kuulsin ma tema üllatavat elulugu. Ütlen ausalt, see võlus mind. Kui Netšajev pandi kinni Peeter-Pauli kindlusse, tuli tema kongi sandarmite šeff. Tuli teda alandama.

„Ja mida tegi Netšajev?” sosistas Koba. „Arva ära, kulla mees! Sa ei saa sellega hakkama! Ta andis sandarmite šefile, tsaarikindralile kõrvakiilu! Ja vaatas talle niiviisi otsa…” Koba vaatas mulle otsa kohutavate kollaste silmadega. „Ja Netšajevi pilgu all laskus kõrvakiilu saanud sandarmite šeff… tema ette põlvili! Nii suur oli selle mehe revolutsiooniline jõud. Ta oli tõeline… Tal ei olnud varandust, ta ööbis tuttavate korterites otse põrandal… Koguni „tarkpead” on mulle rääkinud: „Igaühel meist oli midagi, temal ei olnud mitte midagi.” Tal oli vaid üks mõte, üks kirg – revolutsioon. Ja ta vihkas ühte asja – tolleaegset elu. Ta õpetas, ja meie sinuga peame seda meeles pidama: „Revolutsionääril on õigus tegutseda millise vahendiga tahes: šantaažiga, tapmisega!” Ta kirjutas otse nii: „Valitsus ei põlga võitluses revolutsionääridega midagi ära ja peamiselt provokatsioonide jesuiitlikke meetodeid, mida siis meie kardame?” Keegi hale värdjas küsis Netšajevilt: „Kas tasub tappa tsaari?” Ta vastas: „Tappa tuleb mitte tsaar, vaid kogu ektiinia.” (Ektiinia on palve tsaari perekonna eest, milles loetletakse kõiki selle liikmeid, me laulsime seda seminaris ühtelugu.) „Netšajev avastas, et raudse distsipliiniga väiksearvuline organisatsioon võib vallutada riigi. Just niisugust parteid loob praegu Lenin… Iljitš on tõstnud üles Netšajevi mahakukkunud tõrviku. Selle partei aluseks peab olema halastamatu allumine.” Seda mõtet kordas Koba järjest. „Venemaal on niisugust parteid lihtne luua. Võib-olla saab seda luua ainult Venemaal. Allumine,” sosistas ta, „on igavesti õigusteta Vene rahval otse hinges. Selles on talupoegade ülestõusude tuli ja veri. Revolutsioonis on kõige tähtsam veri! „Asi on kindel, kui see rajaneb verel!” Õpi Netšajevilt!”

Koba andis mulle vihiku. Ma lugesin kogu öö Netšajevi raevukaid sõnu, mis Koba oli oma hoolika käekirjaga ümber kirjutanud: „Revolutsionääril peab päeval ja öösel olema peas vaid üks mõte, üks eesmärk – halastamatu purustamine. Seda taotledes peab ta kas ise hukkuma või hukutama oma kätega kõik, mis segab eesmärgi saavutamist. Me peame ühinema röövlite ulja maailmaga, sest see on Venemaal tõeline ja ainuke revolutsiooniline jõud…”

Loonud vanglas oma partei, muutus Koba tähtsaks. Nüüd rääkis ta „tarkpeadega” mitte Marxist, vaid Leninist.

„Lenin,” kuulutas ta neile järjekordse dispuudi ajal, „õpetab meid: „Mitte mingeid diskussioone, mitte mingit arvamuste vabadust parteis, mis soovib võimu võtta, olla ei saa. Me oleme võitlusorganisatsioon, mille eesmärgiks on revolutsioon. Samasugune nagu Mõõgavendade Ordu.”

Kui „tarkpead” söandasid sõimata „kiilaka Robespierre’i diktaatorlikke harjumusi” (nõnda nimetas keegi neist Leninit), Koba naeratas. Ja ütles mulle:

„On aeg neile tõde õpetada.”

Asja kallale asusime meie: rühm kriminaale ja mina, Koba sõber.

Kõik läks hõlpsasti. Me tungisime „tarkpeadele” kallale jalutuskäigu ajal. Kui peksti poliitilisi, olid valvurid pimedad. Me peksime neid julmalt. Kõige tähtsama „tarkpeast” marksisti peksime ülemuste heameeleks surnuks. Ma mäletan seniajani, kuidas ta mulle verd köhides kähistas:

„Kunagi sa meenutad, et ma needsin teid ära – nii sinu kui ka tema!”

Ma naersin talle näkku! Koba ütles:

„Ta oli väikekodanlane. Ta ei olnud revolutsionäär. Aga ikkagi on temast kahju. Ta oli nii tark ja paljulugenud ja ometigi eksis nii rängalt…”

Koba saadeti asumisele. Ta aheldati otse õuel käeraudadega teise sotsiaaldemokraadi – Aljoša Svanidze – külge.

Aljoša Svanidze oli väga ilus mees: mitte just pikk, aga väga hea kehaehitusega, heledad juuksed, korralik kühmuga nina, toredad väikesed mustad vuntsid ja helesinised silmad.

Tema paariliseks oli argine Koba, silmades vihane kollane pilk.

Kui see aheldatud paar oleks teadnud saatuse eelseisvaid mänge… Aljoša Svanidze õest sai Koba esimene naine. Nii et ühte olid aheldatud tulevased hõimlased. Ning tulevane tapja ja tulevane tapetu. Sest Koba laseb meie ühise kalli sõbra Aljoša Svanidze maha…

„Ma loodan, et ma sinu rõugearmilist lõusta enam ei näe,” ütles Kobat vihkav vanglaülem. „Käi minema!” Ja lõi teda säärikuga tagumikku. Ta kartis Kobat ja oli rõõmus, et sai temast lahti.

Koba ainult naeratas. Ma teadsin seda tema salapärast naeratust, mis ajas külmavärinad peale… Ta vastas ülemale:

„Ma loodan, katso, et varsti ei näe sa mitte ainult mind.”

Kolme päeva pärast leiti ülem oma kodu juures läbilõigatud kõriga. See oli Koba hüvastijätutervitus. Täpsemalt öeldes tema sõprade kriminaalide „parteimaks”.

Siis saadeti ka mind asumisele. Ma põgenesin asumiselt. Tiflisi tagasi minna ma ei saanud, seal tundis mind iga koer. Ma elasin natuke aega Petrogradis.

1903. aastal isa leebus ja saatis mulle raha. Ma põgenesin välismaale, Brüsselisse. Tol ajal tulid Brüsselisse kokku kõik Vene sotsiaaldemokraatia tähtkujud, neid oli nelikümmend inimest.

Üürisime väikese ja mis oli eriti tähtis, odava kuuri, kus hakkaski arenema ajalooline tegevus. Sel ajal kui noored osavõtjad panid saalis toole paigale, kinnitasin ma kuuri uksele sildi: „Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei asutamiskongress.”

Nii asutasid väga palaval juulipäeval Brüsseli kuuris nelikümmend inimest partei, mis pidi muutma inimkonna ajalugu.

Ühena esimestest tuli kongressile jalgrattal laubakas kõvakübaraga mees. Pani jalgratta seina äärde ja läks saali. Härra oli kiilakas, meelekohtadel olid punakate juuste haledad jäänused…

Suursugune Plehhanov, kõige kuulsam vene marksist, istus laua taga ja juhatas koosolekut. Tema vastas oli end esimeses reas sisse seadnud laubakas härra. Mida Plehhanov ka ei öelnud, hüppas kiilaspäine laubakas kalmõki pilusilmade välkudes üles oponeerima… See oligi kuulus Lenin.

Plehhanov närveeris ja tigetses. Ta oli valmistunud vastu võtma lugupidamisavaldusi, Lenin oli valmistunud võitlema. Ma mäletan, kuidas Lenin hüüdis metsikult r-i põristades: „Meie, jakobiinid, rajame siin tulevase verise revolutsiooni parteid, mis võtab võimu enda kätte. Uut tüüpi parteid.” Ta nõudis, et tulevane partei oleks rangelt tsentraliseeritud ja alluks vastuvaidlematult juhtkonnale. „Nagu on ette nähtud sõjaväes, lahingus!”

„Aga mis siis diskussioonidest saab, armuline isand?” Plehhanovi pilgus oli teesklematu imestus.

„Diskussioonid sõjaväes? Diskussioonid lahingus? Milline kodanlik jama!”

Meie, noorte näod särasid vaimustusest. Lenin oli hiilgav poliitiline võitleja. Ühe päevkorrapunkti hääletamisel jäid Plehhanovi pooldajad vähemusse ja Lenin andis neile meie heameeleks hüüdnime „menševikud” ehk „vähemlased”, selle nime all nad läksidki ajalukku. Endale ja meile, tema pooldajatele, võttis ta auväärse nime „bolševikud” ehk „enamlased”.

Nii sai Iljitš korrapealt hakkama alles loodud partei lõhestamisega. Ühendas enda pooldajad fraktsiooniks ja temast sai meie juht.

Vaheaegadel rääkis Lenin noortega, värbas liitlasi.

Just siis jutustasin ma talle tema fanaatilisest austajast Kobast. Kuid mulle näis, et võitlustuhinas Lenin kuulas mind hajameelselt.

Varsti sain ma teada, et ka Koba oli asumiselt põgenenud. Minu hämmastuseks ei kartnud ta pöörduda tagasi Tiflisi. Revolutsionäärid hoidusid enamasti kodukohta tagasi pöördumast.

Kuid Tiflisi võimas „ohranka”, mis kontrollis kogu Kaukaasiat, ei suutnud teda, imelik küll, arreteerida!

Tiflisis elas Koba põranda all.

Uuesti kohtusime me kuulsal 1905. aastal, kui Venemaal läks lahti midagi enneolematut. See, mida ei oodanud meist keegi, ei bolševikud ega menševikud… Sfinks, kes oli sajandeid uinunud oma isevalitsejate range järelevalve all, ärkas ootamatult üles. Massilised korratused, üldstreik, mis halvas riigi, mäss sõjaväes, barrikaadid. Sel ajal, kui me vaidlesime, milline saab revolutsioon olema, hakkas see pihta!

Soomes, Tammerforsis kutsuti kiiresti kokku sotsiaaldemokraatliku partei salajane konverents. Ma olin taas Kaukaasia delegaat. Hoone, kus konverentsi peeti, asus järve kaldal, üsna õigeusu tohutu suure kiriku lähedal. Milline oli minu üllatus, kui ma järvele lähenedes nägin… Ma ei uskunud oma silmi! Järve kaldal seisis… Koba.

„Koba!”

„Sa eksid, katso, minu nimi on härra Vassiljev,” muigas ta.

Me sülelesime.

Selgus, et ma olin Leninit alahinnanud. Tal oli minu jutt Kobast meeles ja Koba kutsuti kongressile. Koba ostis endale passi kellegi Vassiljevi nimele ja sõitis kohale…

Ausalt öeldes olin ma hämmingus. Soome, mille olid vallutanud Vene keisrid ja mille elanikud vihkasid tsarismi, oli saanud meie, Vene revolutsionääride lemmikpaigaks. Seepärast kihasid 1905. aasta revolutsiooni ajal Soome sõitvad rongid Vene salateenistuse agentidest! Ma mäletan, et minul kontrollisid sandarmid teel siia neli korda passi, uurisid tähelepanelikult fotot ja siis minu nägu. Ausalt öeldes ei saanud ma tollal aru, kuidas Koba, kel oli grusiini nägu ja tugev aktsent, sõitis õnnelikult passiga, milles oli vene perekonnanimi, läbi kogu Venemaa Soome. Tal vedas tõepoolest. Tal vedas ülemäära või (täpsemalt öeldes) vedas kummalisel kombel…

Õhtul söandasin ma kõige odavamas võõrastemajas, kus ta peatus, küsida:

„Mida sandarmid ütlesid, kui nad nägid sinu Vassiljevi nimega passi?”

Ta kahvatas. Tema nägu muutus tigedaks.

„Nad ei näinud minu passi. Ma oskan ära sõnuda. Istun ja pobisen endale nina alla: „Mine mööda, mine, kulla mees…” Ja lähevadki mööda!” Ta vaatas mulle otse silma. „Mis, kas sa ei usu mind?”

Ma jäin uskuma, kuid ei suutnud kellelegi sellest kummalisest seletusest rääkida.

Kui me Kobaga astusime väikesesse täissuitsetatud ruumi, oli Lenin juba saalis. Iljitš istus nurgas ja kirjutas midagi kiiresti. Koba jäi teda sellise lapseliku vaimustusega vaatama, et Lenin koguni pöördus ümber…

Koba sosistas:

„Vii mind tema juurde!” Ma olin ärevil. Ma kartsin, et Lenin esitab talle sellesama ohtliku küsimuse. Kuid ma alahindasin Kobat.

Ma viisin ta Lenini juurde ja esitlesin teda, ning laskmata Leninil suud lahti teha, ütles Koba äkki lustlikult, lihtsameelselt:

„Aga mina arvasin, et te olete hoopis teistsugune, seltsimees Lenin.”

Lenin vaatas talle uudishimulikult otsa.

„Et te olete esinduslik, sihvakas vägilane,” jätkas minu sõber. „Aga te olete… kuidagi silmapaistmatu.”

Lenin pidi naerulaginasse lämbuma.

„Vägilane? Esinduslik?” lagistas ta naerda.

„Ma arvasin, et te olete nagu… nagu kotkas!”

„Kotkas!” lõkerdas Lenin.

Kõik pöördusid ringi. Kuid Koba jätkas samas vaimus:

„Ka hämmastab mind väga, seltsimees Lenin, et tulite õigeaegselt. Meil Kaukaasias peab suurmees tingimata koosolekule hilinema.”

„Hilineda koosolekule!” oli Lenin naeru kätte suremas.

„Et koosoleku osalised ootaksid südame värisedes tema ilmumist…”

Lenin naeris sageli. Ta naeris kõlavalt, lapselikult. „Sinjoore Din-din” – nii hüüti teda Itaalias. Koba, kes jumaldas Iljitši, võttis talt kähku üle harjumuse sageli naerda. Kuid minu sõbra naer osutus kummaliseks, ta oleks otsekui midagi suust välja sülitanud. Naermise asemel Koba turtsus vuntsi…

Õhtul jutustas Lenin naerdes väikeses kohvikus võitluskaaslastele ümber naiivse tahumatu grusiini öeldut, grusiin oli oma hüüdnime võtnud romaanist, millel oli kurjakuulutav pealkiri „Isatapja”. Kogu südamest naersid kõik Leninit kuulavad bolševikud, tema sõbrad Kamenev, Krestinski, Radek… Kõik, keda pärast häbistab ja kelle laseb maha minu sõber „Isatapja” Koba.

Ainult mina, kes ma Kobat hästi tundsin, sain aru: Koba näitles! Ta otsustas olla selline, millisena teda tahtis näha Lenin. Revolutsiooniga ühinenud metslane. Miljonite esindaja. Asiaat. Ja ta oli selline… Iljitši jaoks.

Kuigi Tammerforsi konverentsil Koba ei esinenud ega ilmutanud end üldse kuidagi, kutsus Lenin ta osalema Stockholmi kongressil. Ja seejärel kutsus uuele kongressile Londonis.

Paljud meie seltsimehed olid arusaamatuses. Kuid mina juba teadsin selleks ajaks, mispärast.

Kohe pärast Tammerforsi konverentsi suri minu isa. Muidugi riskisin ma sõita Tiflisi. Päev pärast matuseid tuli hilisõhtul minu juurde Koba. Tal oli peas mingi totakas fess, selles nägi ta välja naljaka väikest kasvu türklasest töölisena.

Naga tavaliselt ikka jättis ta „tere” ütlemata ja pomises midagi kaastundetaolist. Siis võttis välja kortsus lehe ja hakkas lugema. See oli Lenini pöördumine, mis oli kirjutatud… otsekui Iljitši hukatud venna mälestuseks. Tema armastatud vanem vend, terrori pooldaja, kes oli kavatsenud korraldada atentaadi tsaarile, hukkus võllas siis, kui Iljitš oli alles teismeline. Lenin ei unustanud venda kunagi. Ülespoodu oli alati tema läheduses. (Kui ta mõistis surma tsaari perekonna, siis seisis surnud vend minu meelest samuti tema kõrval.)

Iljitš kirjutas: „Seltsimehed töölised! Las närune võim saab teada, mida tähendab meie proletaarne terror. Looge kõikjal võitlusmalevaid! Värvake noori võitlejaid, õpetage neid politseinike tapmise najal… Pistoda, püstol, hädakorral petrooleumiga niisutatud kalts – need on meie relvad!”

„Nii käsib meil teha meie Iljitš, meie messias,” ütles Koba pidulikult. „Kas sa oled meiega?”

„Kes need „meie” on?”

Koba vilistas tasakesi. Mul on praegugi silma ees: kiitsaka Koba taga ilmus uksel nähtavale tema – hiiglase kasvu, mustade juustega. Veel üks meie ühine sõber – Simon Ter-Petrosjan. Kellest sai meie partei legend hüüdnimega Kamo. Alati sõnakehv Kamo, uskumatult tugev noormees…

Tema isa, rikka kaupmehe Ter-Petrosjani maja ei jäänud Koba hütist kaugele. Teismelise east peale oli Simon nagu minagi Koba kuulekas vari. Ma mäletan, kuidas mu isa raevutses, kui ta nägi mind koos Kobaga. Samamoodi raevus oli ka Simoni isa: „Mida te selles paljasjalgses leiate? Midagi head see teile ei tõota!” Kõik oli asjata. Koba tõmbas meid ligi. Minu ja „musketäride” järel sai ka Simonist veel üks Koba kuulekas adjutant. Koba tõi Kamo bolševike sekka, nagu ta oli varem toonud minu…

„Kas sa oled meiega?” kordas Koba. Ma hakkasin vastuseks lõbusalt naerma. Me sülelesime.

Pannud käe üksteise õlale, laulsime meie Gruusia laule. Uljaid ja nukraid.

Kamo vaatas meid vaimustusega ja ütles:

„Kui sarnased te olete! Niisuguse sarnasusega võib suuri tegusid teha.”

Kamo ei olnud elus üldsegi ettevõtlik. Kuid kõike, mis oli seotud terroriga, jagas ta pea vägagi hästi.

Tookord lõikasime me endale sõrme ja segasime oma vere kokku.

„Surmani koos!” kuulutas Koba. Kui palju kordi meenutasin ma hiljem neid sõnu…