Читать книгу Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused - Edvard Radzinsky - Страница 15

Hommikuse rongiga sõitsime koos Krassiniga Cannes’i.

Cannes’i hotelli numbritoas ütles Krassin lõpuks peategelase nime: Savva Morozov.

Teda teadis tol ajal kogu Venemaa. Kuulus rikkur ja sama kuulus metseen. Kuid inimese, kelle me pidime tapma, tõelise eluloo sain ma teada hiljem. Savva ehitas oma raha eest Kunstiteatri hoone. Tegemist ei olnud kunstiarmastusega, vaid see oli igavene „otsige naist!”. Savva Morozov, see järjekordne Dostojevski Rogožin armastas kirglikult, „kogu eluks” Kunstiteatri näitlejannat, Vene lava esimest kaunitari Maria Andrejevat. Kuid ega Andrejeva ainult laval mänginud.

Ta mängis ka elus ja sealjuures väga ohtlikku mängu. Ta oli meie partei liige, meie keskkomitee agent. „Seltsimees Fenomen”, nagu teda nimetas Iljitš.

Fenomen oskas sundida Savvat rahakotiraudu lahti tegema nii naise luksuslikuks eluks kui ka meie partei vajadusteks. Morozovi raha eest anti välja Lenini „Iskrat” ja veel kahte bolševistlikku ajalehte: „Novaja Žizn” Peterburis ja „Borba” Moskvas.

Fantastiliste kulutuste abil sai Savva hakkama võimatuga: Morozovite tohutu varandus hakkas kokku sulama. Tekkisid probleemid kreeditoridega. Kuid meeletud rahasummad kadusid, sest armastus kestis. Ema ja sugulased tahtsid kuulutada Savva teovõimetuks. Et katastroof oleks täielik, sai vaene mees teada, et „kogu elu armastus” ei ole talle truu! Kusjuures murrab truudust teise „tema kogu elu armastuse”, tollal populaarse kirjaniku ja tema kõige suurema sõbra Maksim Gorkiga. Savvat valdas ränk depressioon. Ta otsustas endale otsa peale teha. Just siis soovitas tema hea tuttav Krassin Morozovil surres sugulastele kätte maksta: jätta kogu varandus bolševikele. Advokaadi juuresolekul koostati kindlustuspoliis. Savva pärandas oma surma korral kogu oma raha Maria Andrejevale. Tema pidi andma raha parteile.

Endale lõpu peale teha otsustas Morozov Cannes’is, kus ta oli kunagi oma kaunitari seltsis olnud nii õnnelik. Kuid Cannes’is, eemal asjaajamistest, andis depressioon järele. Abikaasa sõitis tema juurde ja püüdis voodis truudusetut armukest asendada. Pealegi hakkas Savva mängima ruletti. Mängis suurte summade peale ja edukalt. Uus kirg valdas teda täielikult ja ta… lükkas enesetapu edasi! Kõike seda teatasid Krassinile Morozovit jälgivad partei agendid. Krassin sai aru, et raha libiseb käest. Ja otsustas tegutseda. Iljitš soovitas meid… Kuid, ma kordan, kõike seda sain ma teada hiljem…

Tol õhtul valmistus Savva oma tohutu suures numbritoas sõitma ruletti mängima. Pool üksteist läks Krassin tema numbrituppa. Koba võttis sisse oma koha koridoris ning jalutas nüüd minu ja Savva toa vahel.

Mina läksin Kamo numbrituppa.

Saabunud pimeduses laskusime me Kamoga teineteist julgestades köie abil hääletult Morozovi rõdule. Me olime seda teinud korduvalt Bakuus kallaletungide ajal naftakuningate paleedele.

Nüüd seisime rõduukse taga… Ja nägime mõlemat hästi. Savval oli juba frakk seljas. Nende vestlus oli nähtavasti närviline, mõlemad žestikuleerisid ägedalt. Äkki tuli Savva rõduukse juurde ja avas selle rääkimist katkestamata. Me tardusime paigale. Ta seisis lävel, kuid õnneks rõdule välja ei tulnud.

„Andke andeks, härra, mul hakkas hinge matma,” ütles Savva, naasnud laua juurde.

Nüüd kuulsime me avatud ukse kaudu kogu jutuajamist.

„Ma ei saa praegu. Üldsegi ma kahtlen… kas peaks seda tegema.”

„Kulla mees, te ju lubasite daamile!” käis Krassin peale. „Milles te kahtlete?”

„Siis on hästi, kui seal midagi ei ole. Aga kui on? See on ju kole patt – enesetapp. Ma muudkui mõtlen: võib-olla oleks parem kloostrisse minna? Ärge kartke, osa raha annan ma teile.”

„Meile on osast vähe, armuline härra. Venemaal on revolutsioon! Kui palju on pomme vaja! Igaüks maksab rasket raha, uskuge mind! Aga teie kaupmehed ehmusid revolutsiooni nähes ära ega anna enam raha.”

„Ma saan teist väga hästi aru. Ja tunnen kaasa… Kuid saage ka minust aru, härra… Ma ei ole valmis!”

„Mis närune inimene te küll olete! Ma kordan: te lubasite, kulla mees. Suvatsege sõna pidada. Kui mina midagi luban…”

„Eks te siis laske end maha.” Savva pistis käe taskusse.

„Kas sa näed, tal on ju revolver,” mõtlesin ma ja näitasin punnis tasku peale.

Kamo noogutas, ka tema oli märganud.

„Te keeldute otsustavalt?”

„Ma ei keeldu, ma lihtsalt ei suuda.”

Krassin kehitas õlgu ja pöördus minekule.

„Kohtumiseni seal, härra,” ütles Savva äkki pilkavalt. „Ma loodan, et siin te mind enam ei tülita.”

„Ma loodan, et kohtumine seal ei lase end kaua oodata,” muigas Krassin, tõstis parema käe ja lahkus numbritoast – elegantne frakis härrasmees.

Otsekui käsu peale hakkas aias mürtsuma orkester.

Sel ajal keeras Morozov midagi ümisedes end peegli poole ja kohendas kikilipsu. Nüüd seisis ta erakordselt mugavalt, meelekohaga rõdu poole. Nii et tal kätest kinni haarata ei olnud vaja. Kamo tulistas. Kuul tabas täpselt meelekohta. Savva kukkus peegli ette maha.

Ma tormasin tema juurde. Ta lamas liikumatult, nägu rahulik ja kuidagi muigel, sellist ilmet olin ma surnutel sageli näinud: „Lõpuks saan teist kõigist puhata…” Kuni ma mõtisklesin, viis Kamo töö lõpule. Ta tõmbas kinda kätte, võttis Savva püksitaskust revolvri ja pani selle talle pihku.

Kohe kostis Koba vaikne koputus vastu ust, see tähendas: koridor on tühi.

Me pidime kiirustama. Usutavasti oli lasku ka läbi muusika kuulda.

Me lahkusime õnnelikult hotellist. Järgmise päeva hommikul kirjutasid kõik ajalehed „Vene miljonäri enesetapust”. Fenomen sai pärast Savva surma hiigelsumma ja andis selle parteile.