Читать книгу Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused - Edvard Radzinsky - Страница 21

Samal ajal jõudsin ma Euroopasse. Minu põgenemine ja sõit läbi Venemaa valepassiga on pikk lugu, ma jätan selle vahele.

Ma jõudsin vaiksesse Rootsi, rahulikku ja mõnusasse Stockholmi.

Siin võeti mind vastu. Selgus, et ega ainult mind ei aidatud. Samal ajal oli organiseeritud Vene revolutsiooniliste parteide liikmete põgenemine paljudest väljasaatmiskohtadest. Nagu selgus, oli kõigi nende õnnestunud põgenemiste taga üks inimene…

Kaks päeva puhkasin ma tillukeses võõrastemajas toreda pargi kõrval. Kolmandal päeval viidi mind vanalinna. Kaubaväljakul, kus kunagi oli kurjategijaid hukatud, oli kaks XVII sajandi maja. Ühes neist oli väike kohvik.

Selles rahvast täis kohvikus oli ruumi vähe ja kära palju. Kokku oli tulnud umbes kolmkümmend inimest. Ma sain oma hämmelduseks aru, et kõik kokkutulnud rääkisid vene keelt!

Sisse astus suurt kasvu higine rasvunud mürakas, kes kõndis vaarudes oma lühikestel jalgadel. Paks ja hingeldav rippuva lõualotiga mees vajus raskelt toolile. Ja hakkas kohe oma puuriva pilguga auditooriumit uurima… Mulle on jäänud meelde tema nägu, seda piirasid mustad juuksed ja habe, väike nina andis talle kuidagi lapseliku ilme. Välimuse järgi otsustades oli ta umbes viiekümneaastane… Kõik vakatasid. Ta hakkas rääkima vene keeles:

„Te ei tunne üksteist. Kuid teil on ühesugune saatus. Kõigil teil on aidatud põgeneda asumiselt ja Venemaa vanglatest. Teid pandi vangi või saadeti asumisele maailmas, kus võimutseb inimeste soov tappa üksteist. Täna olete te vabadena hoopis testsuguses maailmas. Kaks aastat sõda ja verd on teie maal ja Euroopas põhjustanud kohutava väsimuse, apaatia ja viha sõja vastu. Kõik on väsinud, ära kulunud. Te näete sakslaste kunagi eeskujulikke sanitaarronge. Mustuse ja õuduse poolest on nad nüüd samasugused nagu Venemaa omad. Inimeste tapamajadest, mida nimetatakse rinneteks, tuleb haavatute verine vool. Nende rongide jaoks antakse nüüd kaubavagunid, kus surevad inimesed lamavad ja oigavad õlgede peal naridel. Naride vahel jookseb ringi tavaliselt üks arst ja vaimulik. Kõik haiseb inimese väljaheidete ja jodoformi järele. Suurvürstinnad ja ertshertsoginnad, kes varem külastasid haavatuid, on jäänud fotodele. Te näete sõjavangide laagreid, mida valvavad vanad soldatid. Kõik noored on saadetud rindele surema. Nendest laagritest on sõjavangidel kerge põgeneda. Kuid vaid vähesed põgenevad, inimesed ei taha uuesti sattuda rindele… Ajalehed jätkavad sõja ülistamist ja kirjutavad mõlema armee kangelastegudest. Tegelikult vihatakse sõda nii siin kui seal… Kuid see ei ole enam endine vihavaen vaenlase vastu, vaid uus – nende vastu, kes saatsid sõdima. Teie ülesanne on seda vihavaenu õhutada. Keelatud raamatute, isiklike vestlustega. Praegune maailm on valmis suure ja puhastava revolutsiooni tulelõõmaks. Teie ülesanne on päevast päeva seda lõket leekima puhuda! Kutsuge sõdureid üles pöörama täägid oma rõhujate vastu!.. ”

Esineja nimi oli Parvus.

Oli niisugune anekdoot. Inimene sõitis Palestiinasse, kuid juhtus nii, et ta viibis seal vaid ühe päeva. Temalt küsitakse muljeid. Ta ütleb: „Neid on väga palju. Ma kohtusin juudiga, kes oskas teha tohutult raha, ma nägin juuti, kes ihkas rahamaailma hävitada, ma nägin juuti, kes oli valmis töörahva õnne nimel hukkuma, ma nägin juuti, kes halastamatult ekspluateeris töörahvast…” – „Ja sul läks korda neid kõiki ühe päevaga näha?” – „See ei olnud raske, sest see oli üks ja seesama inimene.”

Niisugune inimene oli ka Parvus. Venemaal juutidele määratud elukohas sündinud juut, kes seejuures vihkas oma kodumaad. Värdjas ja… donžuan, kes ajas nagu hull naisi taga. Miljonär, kes unistas… purustada rikaste maailm, puhuda lõkkele maailmarevolutsioon! Sajandi kümnendatel aastatel lugesime me kõik ahnelt tema artikleid „Russkaja Gazetas”. Ta kirjutas neid koos Trotskiga, ma ei mäleta enam, kumb neist kahest ütles selle liidu kohta: „Me olime siis nagu kaks keelt revolutsiooni harfil.” 1905. aastal, kui ma virelesin emigratsioonis, tegi Parvus meie revolutsiooni. Juhtis koos Trotskiga legendaarset esimest töörahva saadikute nõukogu. Oli arreteeritud, istus Peeter-Pauli kindluses, saadeti asumisele, kuid teel sinna põgenes ja sattus seejärel Saksamaale… Saabus sakslaste juurde kuulsa revolutsionäärina. Kuid Saksamaal juhtus temaga mingi tume lugu. (Hiljem sain ma üksikasjad teada. Meie kuulus proletaarne kirjanik (Gorki), kes elas tol ajal emigratsioonis, tegi talle ülesandeks võtta vastu raha, mis tal oli saada näidendi „Põhjas” lavastuste eest. Näidendit mängiti väga paljudes Euroopa teatrites. Gorki ise nõustus kõigest viiendikuga sissetulekust. Ülejäänud raha ohverdas revolutsioonilaulik üllameelselt Saksa sotsiaaldemokraatidele. Kuid keegi ei saanud midagi. Parvus seletas pärast pilkava häirimatusega: „Kulutasin kõik sõiduks Itaaliasse koos ühe preiliga.” Ma arvan, et ta valetas, meie revolutsionääride keeles öeldes lihtsalt „eksproprieeris”, võttis rikka kirjaniku raha endale. Parteikaaslased arutasid seda küsimust salaja… Nagu ta oli lootnud, ei söandanud sotsiaaldemokraadid teha avalikuks nii tuntud revolutsionääri-marksisti varguslugu.) Kuid tollal teadsin ma temast ainult seda, mida teadsid kõik: ta emigreerus Türgisse, lõi siin tohutu varanduse kokku. Ja nüüd kulutas seda maailmarevolutsiooni heaks…

Ta tuleb minu jutustuses veel edaspidigi ette.

Ma valdasin täiuslikult saksa keelt ja ta saatis mu Austria-Ungarisse, Austria armee slaavi väeosadesse kutsuma neid üles vennastuma ja mässama. Kõik see aeg sõitsin ma Stockholmi ja Budapesti vahet, kõik see aeg saatis Parvus mulle instruktsioone.

Tollal läks mul Koba meelest. 1917. aasta jaanuaris kutsuti mind jälle Stockholmi. Tollesse samasse kohvikusse kogunesid radikaalsetesse parteidesse kuuluvad revolutsionäärid, peamiselt esseerid ja anarhistid. Olid mõned menševikud, bolševikke esindasin ainult mina. Ja jälle esines meile Paksuke (nii me hüüdsime Parvust omavahel.)

Alguses luges ta meile valjusti ette… politseidepartemangu salajasi ettekandeid keisrile! Neis hoiatati Nikolaid peatse katastroofi eest: „Rahulolematus kasvab… Rahvamasside stiihilised väljaastumised…” luges Parvus ähvardava häälega, „tähistavad kõige kohutavama, mõttetu ja halastamatu anarhistliku revolutsiooni algust…”

Ma olin vapustatud, ma ei tea, millest rohkem, kas tekstist või sellest, et see fantastiline inimene hoidis käes Venemaa eriteenistuse ülisalajast dokumenti.

Kuid seejärel tuli veelgi rohkem imestada. Ta teatas meil vandenõudest tsaari perekonnas endas ja Riigiduumas. Ta teadis ka seda!

„Nad on otsustanud maha võtta „hullumeelse sohvri”. Nii nimetavad nad nüüd keisrit, kes juhib riiki kuristikku… Hiljuti tegi Tiflisi linnapea tsaariperekonna viieteistkümne liikme nimel suurvürstile Nikolai Nikolajevitšile ettepaneku teha riigipööre ja kuulutada end keisriks. Keisri väljavahetamisega tahavad nad takistada puhkevat revolutsiooni. Meie revolutsiooni. Õnneks suurvürst keeldus, kuid me peame kiirustama. Ülestõus peab algama enne, kui nad jõuavad teha paleepöörde ja riigi maha rahustada! Kiirustagem!..”

Ma ei tea seniajani, kas tema korraldas rahutused Petrogradis. Kuid oma kõne lõpuks ütles ta meile:

„Te kõik sõidate Venemaale oma parteide juurde. Ma saadan teid teele, nagu Kristus saatis apostlid maailma. Te olete maailmarevolutsiooni apostlid. Minge maailma, jutlustage ja läitke ülemaailmne tulekahju!..”

Mind kui bolševikku saadeti Petrogradi looma sidemeid bolševikega. Esseerid ja menševikud said ülesande võtta ühendus oma parteiga.

Veebruarirevolutsiooni ajal olin ma Petrogradis. Siin esitatud sündmused on mul meeles katkendlikult. Soovitan teil kontrollida nende järgnevust.