Читать книгу Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused - Edvard Radzinsky - Страница 19

See juhtus vist 1913. aastal. Koba arreteeriti ühel heategevusõhtul Peterburis. See oli tavaline heategevusõhtu vaeste üliõpilaste heaks. Tegelikult kogus Koba seal raha partei jaoks.

Ta oli tol ajal põranda all, elas konspiratiivkorteri kitsukeses teenijatoas. Sealt pidi ta juhtima bolševike fraktsiooni Duumas. Muuseas, juhtima on ülemäära tähtis sõna. Tema ülesandeks oli Lenini juhtnööride edasiandmine duumasaadikutele, Iljitš saatis neid välismaalt regulaarselt. (Täpselt samuti juhtisin mina omal ajal Gruusia bolševikke – andsin neile edasi Lenini juhtnööre.)

Selles toas ei elanud ta üksinda. Siin varjas end veel ka teine bolševike juht, keegi Aron Solts, astmast vaevatud tillukest kasvu juudist fanaatik, kes oli Marxi ideedest hullunud. Millest temaga ka ei räägitud, tuli ta välja mõne Marxi tsitaadiga. Ja vaidles vestluskaaslasega ägedalt.

Koba ja Solts pidid magama ühel kitsal asemel. Solts oli kõva kuulmisega ja norskas valjusti. Koba ei saanud tükk aega und silmale.

Siin luban ma endale väikese kõrvalepõike. Koba suhtumine sellesse Soltsi näis mulle alati mõistatuslik. Ja mitte ainult mulle…

Kolmekümnendate aastate alguses sai Solts korteri kuulsasse Majja Kaldapealsel, kus elasid kõige tuntumad vanad bolševikud ning paljud partei- ja riigijuhid. Tol ajal elasin seal ka mina.

Kolmekümnendatel aastatel kuulus Soltsile tähtis koht parteikontrolli komisjonis ja ülemkohtus. Omakasupüüdmatuse ja põhimõttekindluse pärast hüüti teda „partei südametunnistuseks”.

Ma mäletan, et 1936. aastal, Oktoobrirevolutsiooni aastapäeval, ajal, mil oli alanud terror, mil meie majas toimusid iga päev arreteerimised, kutsuti Solts tegema ettekannet Revolutsioonimuuseumis. Ta läks kõnepulti ja pärast Marxi tsitaatide rahet läks üle revolutsiooniaja sündmustele. Selle asemel, et nimetada seda nagu tookord oli ette nähtud „Suureks Sotsialistlikuks Oktoobrirevolutsiooniks”, nimetas ta seda kuulajate õuduseks „Oktoobripöördeks”. See tähendab nii, nagu me kõik nimetasime seda 1918. aastal.

Eesistuja parandas teda viivitamatult. Solts vaidles talle kohe vastu. Eesistuja sattus sellest suurde segadusse ja viitas Stalinile:

„Suur seltsimees Stalin, kes koos suure Leniniga oli Suure Oktoobrirevolutsiooni isa, nimetab seda nimelt nii!”

Enesekindel Solts teatas otsekohe:

„Seltsimees Stalinil polnud Oktoobripöördega midagi tegemist, pöörde ajal ei kuulnud me seltsimees Stalinist midagi.”

Nördinud, õieti küll surmani hirmunud kuulajad lihtsalt ajasid ta kõnetoolist minema. Kõike seda rääkis minu juuresolekul Kobale tolleaegne Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse juht Ježov.

„Ma mõtlen, et me arreteerime selle tõpra Soltsi juba täna,” lõpetas Ježov.

„Ära mitte mõtlegi,” talitses teda äkki Koba mornilt, „mõtlema hakkan mina. Solts jäta rahule, aga need lurjused provokaatorid, kes selle hullu esinema kutsusid, saada sinna, kus nende koht on.”

Õhtu organisaatorid saadeti „sinna, kus nende koht on”. Solts paigutati nädalaks vaimuhaiglasse. Siis toodi tagasi meie õnnetusse majja. Tõsi, ta võeti kõigilt oma ametikohtadelt maha, kuid ta jäi partei liikmeks…

1938. aastal, mil Koba viis hoolikalt lõpule leninliku kaardiväe likvideerimist, kirjutas Solts talle vihase kirja, milles sõimas kõige hullemate sõnadega kõigi protsesside peaprokuröri Andrei Võšinskit. Koba rebis kirja vahkvihas puruks ja käskis saata Solts… uuesti vaimuhaiglasse. Kõigi üllatuseks! Sest tollal saadeti kõik hoopis teistesse kohtadesse. Solts tuli jälle vaimuhaiglast tagasi elusa ja tervena. Ma kohtasin teda, kui ta rahulikult jalutas meie Maja Kaldapealsel hoovis.

Kummalisel kombel Koba säästis teda. Veelgi enam, Solts sai vana bolševiku personaalpensioni. Mina olin vist ainuke, kes teadis mispärast.

See oli üks Koba saladusi.

Juba 1907. aastal levisid visad kuuldused, et Koba, revolutsiooni panter, on kartmatu löömamees ja provokaator. Eriti raevutses üks Kaukaasia kõige mõjukamaid bolševikke Šaumjan. Ma mäletan, kuidas ta tuli öösel minu juurde. Ta vehkis kätega, tema mustad juuksed lehvisid, ta tatistas ja karjus kogu oma lõunamaalasele omase temperamendiga:

„Sina oled tema sõber! Seleta mulle ära, kuidas tal õnnestub nii hõlpsasti asumiselt põgeneda… Kusjuures mitte kord või kaks. Meie politsei on tige ja tark. Ma olen seda oma nahal tunda saanud ja sina ka. Aga tema vastu on hea ja rumal. Mispärast, kulla mees? Seleta palun meile ära, kuidas tal õnnestub pärast asumiselt põgenemist oma rõugearmilise gruusia lõusta ja venelase passiga sõita läbi kogu Venemaa välismaale? Kuigi teda otsitakse taga, tema fotod on kõikides sandarmeeria osakondades, kõikides suurtes raudteejaamades?.. Sa vaikid? Ja õieti teed! Ja siis veel… Pärast põgenemist ja asumist on ohtlik minna tagasi kohta, kus sa elasid enne arreteerimist, seda teab ju igaüks. Tema aga elab rahumeeli ja kosub nimelt seal… Näiteks Tiflisis. Ja siis veel. Aasta tagasi arreteeriti mind konspiratiivkorteris, mille asukohta teadsime ainult mina ja tema. Eile tungis politsei meie trükikotta, mille asukohta teadsime jällegi ainult mina ja tema. Me küsisime temalt: „Kuidas see võis nii juhtuda?” Ta muigas vastuseks: „Mina andsin välja. Kui tahad nii mõelda, siis mõtle. Mind see ei sega.” Ja läks ära…”

„Kuid Koba korraldab streike, tulekahjusid naftatööstuses, hangib parteile palju raha!” vaidlesin ma tuliselt vastu.

„Naftatööstusest ära parem räägi! Sa saad ju isegi kõigest aru! Pärast iga niisugust streiki, pärast iga teie korraldatud tulekahju kerkivad nafta hinnad järsult ja peremehed ainult hõõruvad käsi. Nad maksavad meelsasti mitte selle eest, et te ei korraldaks streike, vaid selle eest, et te neid korraldaksite! Maksavad ka tulekahjude eest… Aga nagu töölised said enne neid streike sandikopikaid, nii saavad sandikopikaid ka pärast neid!”

Ta jäi vait. Vaikisin ka mina. Siis võttis Šaumjan mantli taskust brauningu ja pani lauale:

„VSDTP Bakuu Komitee võttis vastu otsuse võitlusest provokaatoritega. Sina oled tema sõber. Sa oled kaukaaslane. Sinul tuleb meie ühine Kaukaasia häbiplekk maha pesta.” Ta ulatas mulle paberilehe. „Me koostasime proklamatsiooni. Paned selle tema tõprakehale. Me anname sulle aega kaks päeva.”

Ma võtsin brauningu, paberilehe andsin talle tagasi. Ja ütlesin:

„Me kõik oleme väga tulised poisid. Seda ei saa otsustada ilma Iljitšita. Sõida Iljitši juurde. Räägi talle kõik ära ja kui tema langetab otsuse, siis ma vannun: ma tapan ta. Tapan kohe samal päeval.”

Öösel läksin ma Koba juurde naftatööstusesse. Jekaterina oli siis veel elus. Ta otsustas, et mind saatis tema naine.

„Raha ei ole,” ütles ta kohe.

Ma katkestasin teda toorelt ja rääkisin kõik ära. Lõpetuseks ütlesin:

„Sa pead põgenema.”

Ma mäletan, et sellele järgnes vaikus. Kui ta oleks nõustunud põgenema, oleksin ma ta vist kohapeal maha lasknud. Kuid tema metsikute kollaste silmade pilk puuris mind.

„Oi-oi, ka sina jäid uskuma? Ise pead ennast veel sõbraks! Iljitši juurde saatsid sa õigesti. Selle eest ma tänan sind. Võib-olla annan ma sulle selle eest andeks…”

Päev hiljem Koba arreteeriti! Politsei tegi seda sageli, et päästa meie käest paljastatud provokaator. Tol päeval ma kahetsesin, et ma ei olnud teda tapnud.

Varsti tuli Šaumjan Genfist tagasi (Lenin elas tollal seal). Ma sain aru, et saanud teada Koba ootamatust arreteerimisest, teeb ta mu elu põrguks!

Me kohtusime. Kuid selle asemel, et kukkuda karjuma, ütles Šaumjan minu suureks üllatuseks heatahtlikult:

„Meie vaene Koba saadetakse põhja. Ma kuulsin, et tal ei ole raha ega sooje riideid. Teeme tema heaks korjanduse…”

Ma sain aru, et see oligi tema Iljitši juurde sõidu üllatav tulemus. Ja palusin, et ta räägiks jutuajamisest Leniniga. Jutustamise asemel näitas ta mulle paberit. Mõned Lenini kirjutatud read. Kusjuures nende tähtsuse rõhutamiseks kirjutas Lenin VSDTP Keskkomitee plangile: „Igaüks, kes jätkab seltsimees Koba laimamist, heidetakse otsekohe partei ridadest välja. Uljanov.”

„Aga mida Iljitš sulle ikkagi ütles?”

Šaumjan ainult muigas ja… vaikis. Meie parteis oli kõik salajane, sellega olin ma juba harjunud.

Nüüd elas Koba Peterburis illegaalsetes korterites. Tol ajal toimuski see heategevusõhtu, kus ta arreteeriti kuuendat või seitsmendat korda (ma ei mäleta täpselt).

Seekord saadeti ta hullu kanti – Turuhhanskisse. Ma olin kindel, et ta põgeneb sealt hõlpsasti nagu alati. Ma ootasin teda Piiteris. Kuid minu hämmastuseks Piiterisse ta ei tulnud. Selle asemel hakkasid Turuhhanskist tulema kaeblikud kirjad. Mõned Iljitšile lähedased inimesed – Krestinski, bolševik Allilujevi perekond, kellega Koba sõbrustas, ja mina – kõik me saime ühesuguseid läkitusi. Koba kaebas nälga, külma, vaesust.

Ma ei saanud teda aidata. Mind ennast arreteeriti 1913. aasta alguses… Kuid aasta pärast algas Esimene maailmasõda ja arreteerimine päästis mind rindele saatmisest.

Mind saadeti Monastõrskoje külasse, sinna samasse Turuhhanski kraisse, kus mu sõber juba ees oli.

See oli kohutav sõit. Vangivagun oli minu meelest põrgu (kuigi see oli Koba vangivagunitega võrreldes paradiis, nendega tuli mul tutvuda hiljem). Lõpmata pikk tee. Väike trellitatud aken: pilved, metsad, Uurali mäed… Seejärel Siberi tasandiku nukrus ja avarus… Ümberistumine vankritele karmi pakasega. Vankritel sõitsime Krasnojarski kraisse. Siis tulid hobuste asemele põdrad… Siis tulid põtrade asemele koerad ja nartad. Mööda jäätunud Jenisseid sõitsime maailma lõppu Monastõrskoje külasse.

Seda küla peeti selle metsiku ja inimtühja kandi kultuurseks keskuseks. Siin olid kool, kirik, politseivõim. Siin elas ka politseipristav ise. Siia saadeti välja tähtsad poliitvangid.

Kuid Kobat ma Monastõrskojes eest ei leidnud. Selgus, et ta oli saadetud elama Kureikasse, kus elasid otsekui teise järgu revolutsionäärid…

Siis algas maailmasõda. Meie juurde Monastõrskojesse toodi arreteeritud bolševikud, Riigiduuma liikmed. Nende seas olid kuulsused: seesama Kamenev ja tööline Muralov, duumasaadik, hiilgav oraator, kelle foto tsaariaegses vangiriietuses rippus sageli bolševike kodudes. (Tema fotot nõukogudeaegses vangiriietuses säilitatakse meil Lubjankal. Nagu ka Kamenevi fotot. Koba laseb mõlemad maha.)

Ükskord otsustasin ma külastada oma õnnetut sõpra Kobat Jumalast hüljatud Kureikas. See tähendas kohutava pakasega kahtsada kilomeetrit lahtise koerarakendiga.

Mulle öeldi, et Kureikas „meie omi” (bolševikke) ei ole.

Tõsi, enne oli ühes hütis koos Kobaga elanud Uurali bolševik Jakov Sverdlov. Kuid Sverdlov tegi kõik mis võimalik, et Monastõrskojesse kolida.

Ma otsustasin enne Kureikasse sõitmist rääkida temaga.

Jakov Sverdlov oli väikest kasvu, õlgadest kõhetu, musta juuksepahmakuga, prillidega mees. See Jekaterinburgi juudi kaupmehe poeg hakkas revolutsionääriks pärast üle kogu Venemaa toimunud julmi juudipogromme. Ta oli tüüpiline teise järgu revolutsionäär. Kui puhkes sõda, olid kõik meie peamised juhid kas emigratsioonis või vanglas. Inimestest oli puudus. Need, kes Sverdlovi tundsid, teatasid Iljitšile, et ta on „metsikult energiline mees”. Lenin tegi temaga tutvumata ta kohe bolševistliku keskkomitee liikmeks. Nii sattus Sverdlov Peterburi. Kuid ta arreteeriti otsekohe koos Kobaga. (Tema ja Koba reetis üks tolleaegseid bolševike juhte. Kuid sellest hiljem.)

Pristav võttis mult suure altkäemaksu. Lubas sõita strasniku saatel Kureikasse.

Oli tavaline talvepäev: see tähendab, et külma oli nelikümmend viis kraadi, pime polaaröö. Ma istusin nartale, minu kõrval oli strasnik, tema juhtis koeri. Narta kihutas minema!..

Külmunud Jenissei oli jääväli. Tõusis kuu, kõik lõi hiilgama: rüsijää sätendas, lumi helendas sinakalt. Täielik hääletus, pidulik vaikus, ainult jalased kriuksusid valjusti. Äkki hakkas puhuma tugev tuul, tähed kadusid, läks tuisuks. Algas purgaa! Ripsmed jäätusid silmapilgu jooksul, nägu oli üksainus jääkoorik, hingata oli raske…

Ja äkki jäine tuulispask vaikis. Vaikis niisama ootamatult, nagu oli ka alanud. Kõik ümberringi sätendas mingis salapärases taevases valguses. Ma vaatasin taevasse – suur Jumal, milline ebamaine ilu! Ma sosistasin ununenud lapsepõlveaegseid palveid… Nii nägin ma teel Koba juurde esimest korda virmalisi ja meenutasin Jumalat…

Kureika asundus oli kõigest mõned üksikud hajali asuvad puust hütid.

Seal, kus väike kiire Kureika jõgi suubub mäslevasse veerohkesse Jenisseisse, seisis väikesel künkal puust hütt. See oligi Koba elamine. Kuid praegu, mil mõlemad jõed olid maapinnaga ühetasane lumeväli, oli see hütt keset ääretut valget lagendikku.

Ma astusin aurupilves majja. Mulle ja strasnikule tuli eeskojas vastu perenaine, umbes viiekümneaastane kuivetunud naine. Teretasime.

„Kus su üüriline on?”

„Lamab asemel. Kus tal ikka olla on?”

Ma andsin naisele raha, palusin minu politseiniku üles soojendada ja talle süüa anda, ta jättis meid Kobaga meelsasti omavahele.

Kui ma tuppa astusin, lamas Koba lavatsil näoga seina poole, ta koguni ei pööranud pead.

„Tere, Koba.”

Vaikus.

Ma vaatasin ringi. Keset väikest tuba seisis ümmargune laud, sellel petrooleumilamp. Laua juures oli painutatud jalgadega Viini tool, mis nägi selles toas kummaline välja. Seina ääres oli aukuvajunud diivan. Diivani kohal seinal rippusid püünisrauad, nurgas vedeles põrandal kalavõrk. Lõpuks ta ütles, endiselt end ümber pööramata:

„Istu, kulla mees…” Ja hakkas köhima.

„Kas sa oled haige?”

„Ma olen siin alati haige. Varsti jääd sina ka. Neljakümnekraadilist külma nimetavad nemad siin „sulaks”. Mul on vaja piima, palju puid, tagavaraks suhkrut ja leiba. Siin on kõik kallis. Mul ei ole rikkaid sugulasi, mul pole mitte kui kelleltki abi paluda. Õieti öelda olen ma juba palunud… kõigilt.”

„Kuid on ju olemas represseeritute fond.”

„Nähtavasti pole see minu jaoks. Mina olen nüüd teisejärguline. Kärvame siin kõik maha… viskame vedru välja.”

Et teda natukenegi lõbustada, ütlesin ma:

„Sverdlov rääkis, kuidas ta sulle uhhaad keetis ja kuidas sa selle nahka panid.”

„Ta keetis endale. Või ta sulle annab, juudinäru! Keedab valmis ja õgib ise. Ma muudkui mõtlesin, kuidas see temalt kätte saada.”

Jälle vaikus.

„Kas mõtlesid välja?”

„Ta keetis valmis ja hakkas õgima. Ma lasin tal pool portsu ära süüa, siis astusin ligi ja küsisin: „Kas sa ei tahaks mulle ka anda?” Vaikis vastuseks. Siis ma sülitasin tema taldrikusse! Ta ei suutnud enam süüa, andis mulle.” Koba turtsatas vuntsi. „Me pidime temaga kordamööda nõusid pesema. Tema pesi ära, siis oli minu järjekord. Ta läks jalutama. Kui tagasi tuli, särasid taldrikud puhtusest. Tõstab endale uhhaad ja kiidab mind: „Sa oled taldrikuid hästi pesnud!” Mina vastu: „Ei, mina ei pesnud.”” Nüüd Koba elavnes. „Sa ei saanud aru, Fudži?” Ta turtsatas jälle vuntsi. „Võta laualt…” Laual lambi juures oli söögijäänustega must taldrik. „Nüüd pane see maha…”

Ma panin. Koba hüüdis:

„Tiška!” Ja vilistas.

Silmapilk lendas voodi alt kuulina välja väike koer. Selles kavalas loomas olid liitunud maailma kõik koeratõud: temas oli laikat, saksa lambakoera ja minu meelest koguni taksikoera. Ta liputas tervituseks saba ja hakkas kohutava kiirusega kolistama tinataldrikuga. Hetkega oli see säravpuhtaks lakutud. Ja… ronis voodi alla tagasi. Sealt kostis urinat.

„Ma rääkisin talle koerast ja tema ei suutnud jälle süüa. Jälle sõin mina tema uhhaa ära. Pärast seda pesi ta ise iga päev taldrikud puhtaks. Jah, temaga oli päris kena elada. Nüüd, kui teda ei ole, ei saa iga päev süüa. Kirjutasin meie kirjastusse „Prosveštšenie”: „Pole mitte krossigi, tagavarad on otsas, minu vähene raha kulus soojadele riietele…” Vaikivad. Kirjutasin Iljitšile, palusin saata „saapad”,” (uus pass põgenemiseks). „Ta ei vastanud kaua aega, selgus, et oli minu perekonnanime ära unustanud… Mina teenisin teda nagu ori, aga tema unustas ära. Pärast tuletati talle vist minu nimi meelde, saatis kirja, lubas saata „saapad”, aidata põgeneda. Ja siis oli jälle vaikus! Ma saatsin talle artikli rahvusküsimusest. Seltsimees Lenin hindas varem seda, kui teisest rahvusest Koba kirjutas oma artiklites ümber tema tarku internatsionaalseid mõtteid. Aga nüüd ei sõnagi vastuseks. Koba on ära unustatud…”

Ta vaikis.

Ma ütlesin:

„Ma tõin sulle raha, Koba. Minu isal läks süda haledaks, ta aitab mind.”

Ta ütles ükskõikselt:

„Pane lambi alla.” Ja nagu tavaliselt ikka isegi ei tänanud.

Vaikisime. Istuda koos temaga, kui ta vaikis, oli kohutavalt raske! Otsekui koguneks sinu õlgadele kogu aeg midagi ülirasket. Et mitte vaikida, otsustasin lugeda talle peast ette oma armastatud värsse „Kangelasest tiigrinahas”. Jumalikud värsid! Kuid keset minu suure vaimustusega loetud värsse hakkas ta… norskama!

Ma läksin endast välja! Lõugasin:

„Ma sõidan ära!”

Ta ärkas. Ja ütles ükskõikselt:

„Lase käia.”

Juba ukselt ütlesin talle:

„Kuid ikkagi peab elama. Põgeneme koos ära. Siin on üks Norra kaubanduskompanii, tal on oma laevad. Peremees on sotsiaaldemokraat, mul on talle soovituskiri.”

„Või sa siit põgened, mis sa veel ei taha! Mul on strasnik lausa metslane, kontrollib kaks korda päevas. Ükskord tuli talle pähe öösel kontrollida, ajas üles! Tahtsin ta välja visata, trügisin teda toast välja, aga tema, kuradi lojus, lõikas mul mõõgaga käe katki! Ja milleks põgeneda? Mis head meid vabaduses ootab?” Lõpuks keeras ta end minu poole. Ja alles nüüd nägin ma habemesse kasvanud, pakasest punetavat ja tükk maad vanemat nägu. „Kas sa saad vähemalt aru, kes me sinuga oleme? Hädised hädavaresed! Kolmekümne kaheksa aastasena karjume ikka veel: „Teeme revolutsiooni, hävitame rikkad ära!” Ja mida me oleme ära hävitanud? Oma elu. Me hakkame ju nelikümmend saama… Meie elu on, nagu öeldakse, „laadalt” tulemine. Mis meil sinuga on? Perekond? Pole ollagi! Naine? Pole ollagi! Meie sinuga oleme parteis, millest pool istub vanglates või on asumisel ning ülejäänud on välismaal, vaidlevad oma Pariisides Karla Marla üle… See ongi kõik, mis ma olen saavutanud. Minu „eduka” karjääri lõpetuseks lubati tal mind reeta. Mida selle Kobaga jännata!”

Ma olin hämmingus:

„Kes lubas? Kellele?!”

Ta vaatas mind haige pilguga. Ei vastanud midagi, hakkas muust rääkima:

„Kõik võib välja kannatada, pakase ja nälja ja ketikoerast strasniku. Kuid selles neetud kandis on loodus kohutavalt vaene, ma igatsen lausa naeruväärselt, lausa lollakalt meie kodumaa järele…”

Kui palju olen ma hiljem mõtelnud selle kummalise, raevus öeldud lause üle: „Lubati TAL reeta… Mida selle Kobaga jännata!”

Kes see tema on, kellel lubati Koba „reeta”, sain ma teada pärast revolutsiooni. Tema oli keegi Malinovski. Suurepärane oraator, bolševike fraktsiooni juht Riigiduumas, kuulus ametiühingutegelane, „Vene Bebel”, nagu ütles tema kohta Iljitš. Kuuldused, et hiilgav Malinovski on provokaator, liikusid ammu enne seda õhtut, mil Koba arreteeriti. Kuid pärast seda õhtut tugevnesid veelgi. Sest mitte keegi peale Malinovski ei teadnud, et Koba tuleb sinna.

Ja siis kirjutas Lenin samasugusel keskkomitee plangil Malinovski kohta täpselt sedasama, mida ta oli kirjutanud Koba kohta: „Igaüks, kes jätkab seltsimees Malinovski laimamist, heidetakse otsekohe partei ridadest välja…” Teatati, et kuuldusi Malinovski kohta levitab politsei.

Kuid pärast Veebruarirevolutsiooni avastati politseidepartemangus dokumendid, mis vaieldamatult tõestasid, et „Vene Bebel” oli tavaline provokaator. Iljitšil tuli kapituleeruda.

Malinovski mõistatusest sain ma aru palju hiljem. See oli 1946. aasta novembris (kui ma olin tulnud teist korda laagrist tagasi). Kuulasin tol hommikul raadiot, oli Oktoobrirevolutsiooni järjekordne aastapäev. Keegi jutustas, kuidas partei oli revolutsiooni eelõhtul võidelnud provokaatoritega ja kuidas paljastati Malinovski…

Järgmisel päeval kohtasin meie Majas Kaldapealsel sedasama Soltsi. Minu äraoleku jooksul oli vaene mees vist päriselt aru kaotanud, kogu aeg kirjutas ta midagi väikestele paberilehtedele. Tema kannul käis sammugi maha jäämata meie „seltsimees”, kes võttis need paberilehed hoolikalt tema käest ära. Solts andis need talle ükskõikse naeratusega nagu laps teda äratüüdanud mänguasja.

Ma tulin parajasti liftist välja, kui uksest tuli sisse Solts, ta oli jalutamas käinud. Ma teretasin teda.

„Kas te kuulsite raadiost sellest korralagedusest?” küsis ta ja lisas hullunult: „Saatke otsekohe laiali raadiogramm: „Kõigile! Kõigile! Sõjaväeline, väljaspool järjekorda.” Dikteerin: „Malinovski ei ole provokaator…” Muuseas, teie sõber ka mitte…”

„Seltsimees Solts, astuge lifti.” Tema seljatagant kasvas kohe välja tema alaline saatja. Ta tegi liftiukse lahti ja püüdis Soltsi lifti sisse tõugata. Kuid too hakkas raevukalt vastu.

„Ma palun teid,” hüüdis ta mulle ja tema pilk oli täiesti hullumeelse oma, „teatage süüdistajale viimsepäevakohtus: see oli meie antud ülesanne. Meie, „troika”, lubasime neil – Iljitš, Krassin ja mina… meie mõtlesime selle välja…”

Lõpuks tõukas saatja vanamehe vaikides ja toorelt lifti. Sealt pilgutas Solts mulle kuidagi lustlikult silma. Ma mõtlen tänase päevani, kas ta ikka oli arulage. Või oli see teesklus prints Hamleti kombel…

Kuid just sel hetkel mõistsin ma lõplikult Koba saladust.

Jah, Malinovski ja Koba olid üks Lenini suuri salapäraseid mänge. Tol ajal saatis politsei provokaatoreid meie ridadesse. Iljitš mõtles koos „troikaga” välja vastumängu. Saatsid „meie omi” nende ridadesse. Koba ja Malinovski olid meie „topeltagendid”. Situatsiooni salapolitseiga kasutas Koba ära sajaprotsendiliselt. See seletab, kuidas tal õnnestus nii kergesti asumiselt põgeneda. See seletab paljude meie ekside edukust. Ma olen kindel, et Koba teatas politseile, et me tungime kallale rahaekipaažile. Kuid ei teatanud kõige tähtsamat: millal ja kus.

Samasugune lugu oli Malinovskiga. Ta oli salajane agent ja politsei andis talle täieliku tegevusvabaduse. Ta sõimas rahulikult tsarismi oma kõnedes Riigiduumas ja „Pravda” artiklites. Selle eest tuli tal mõnikord ohverdada trükikodasid ja teise järgu revolutsionääre. Kuid ajapikku sai politsei aru, et Malinovskist oli rohkem kahju kui kasu.

Nii oli ka Kobaga. Ohranka pettus temas lõplikult ja tal tuli minna tõeliselt põranda alla. Lõpetada eksid. Iljitš leidis talle uue tegevusala: organiseerida valimisi Riigiduumasse… Samal ajal pettus politsei ka Malinovskis. Kuid tema ja tema „Pravda” olid Iljitšile väga vajalikud. Malinovskil kästi iga hinna eest politsei usaldus taastada. Oli vaja kaalukat ohvrit. Nähtavasti otsustati siis ära anda keegi oluline, kuid rohkem mittevajalik.

Koba sobis selleks ideaalselt: keskkomitee liige, jultunud ekside korraldaja, elas põranda all. Jah, Koba oli asendamatu, kuni korraldati eksproprieerimisi, mis oli Lenini ja välismaal elavate emigrantide hea elu allikas. Kuid nüüd juhtis ta rutiinset asja: fraktsiooni tööd. See tähendab viis ellu välismaalt saadud Lenini korraldusi. Seda võisid teha ka teised. Malinovskil lubati ta politseile välja anda.

Kõike seda mõistis muidugi ka Koba, kui ta arreteeriti. Kolmekümne seitsme aastasena arvati ta teise järgu revolutsionääriks. Tema, kes ta oli pühendanud parteile kogu oma elu! „Lubati… Mida selle Kobaga jännata…” Ta ei saanud enam nii kergesti põgeneda asumiselt, nüüd oli politsei tema vaenlane. Kõik need asjaolud pöörasid minu õnnetu sõbra hinge pahupidi. Kunagi oli ta kaotanud usu Jumalasse. Nüüd kaotas ta usu teise jumalasse – Leninisse.

Ma arvan, et just sellepärast ei hävitanud Koba hiljem Soltsi. Solts oli ainuke „troika” liige, kes jäi ellu. Ainult tema võis kinnitada, et Koba sidemed politseiga oli Lenini antud ülesanne. Soltsi usuti. Vanad bolševikud pidasid teda endiselt partei südametunnistuseks.