Читать книгу Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused - Edvard Radzinsky - Страница 23

Lõpuks ometi! Ma sain Kobalt telegrammi. Ta oli koos väljasaadetud bolševikega sõitnud Turuhhanskist rongiga välja Petrogradi. Mõjukas menševikust Riigiduuma saadik Tšheidze oli minu kauge sugulane. Kui sugupuid uurida, siis olid meie väikse kodumaa kõik elanikud omavahel sugulased. Ma läksin tema juurde, et paluda autot saabujate väärikaks vastuvõtmiseks. Saabusid ikkagi Riigiduuma saadikud Kamenev ja Muralov. Ka minu sõber Koba oli revolutsioonilise partei keskkomitee liige. Kõik nad olid kannatanud, nagu siis öeldi, „neetud tsaarirežiimi tingimustes”.

Sattusin Tšheidzega kokku koridoris. Sugulane seisis, tema kiilaspea hiilgas. Tema kõrval oli rohelises frentšis kitsa näo ja suure ninaga alatasa erutatud Kerenski. Samal hetkel tuli koridori valjusti hingeldav Riigiduuma esimees paks Rodzjanko.

Nagu neil päevil tavaliselt ikka, tormas Rodzjanko mööda koridori edasi, kuid nad pidasid ta kinni. Mina sain tunnistajaks stseenile, mis muutis Venemaa saatust.

Kerenski sosistas (ta oli miitingutel hääle ära karjunud) Rodzjanko poole pöördudes:

„Me pidasime siin nõu… On vaja otsekohe moodustada tööliste saadikute nõukogu.”

„Milleks?” imestas Rodzjanko, vaadates talle otsa silmadega, mida ümbritsesid lillakad (magamatusest) varjud.

„Kuidas milleks? Niisugune nõukogu oli meie esimese revolutsiooni laps viiendal aastal. Selle ajas tsaar laiali. Meil on tingimata vaja juhtida tähelepanu revolutsiooni järjepidevusele,” sosistas Kerenski.

„Kas te olete kindel, et see ei suurenda… kuidas seda nüüd öelda…” Rodzjanko takerdus, püüdes väljenduda võimalikult delikaatselt ja soovimata „revolutsionääre” solvata, nagu ta kindla peale omaette seda paari nimetas.

„Anarhiat,” ütles Tšheidze ette ja vastas: „Otse vastupidi! Töölised saavad aru, et on olemas nende õiguste kaitsja. Neil pole vaja kogu aeg miitinguid pidada. Aitab sellest, kui tulla nõukogusse ja asi ära rääkida.”

„Hea küll, härrased, kui on vaja, siis on vaja!” nõustus Rodzjanko kõheldes. „Veel kord: mis saab teie komitee nimi olema?”

„Nõukogu! Tööliste saadikute nõukogu!” kähistas Kerenski.

„Noh hea küll, hea küll, härrased, olgu siis nõukogu,” ütles Rodzjanko rahustavalt. „Ainult et ei oleks anarhiat, ma palun teid väga, härrased. Tegutsege vastutustundlikult. Ma ei saa niigi aru, mis meil toimub. Peakorterisse läheb tsaarile telegramm telegrammi järel, kuid „hullumeelne sohver” ei vasta!” Rodzjanko tahtis juba jätkata oma jooksu mööda koridori, kuid minu arukas sugulane küsis:

„Aga kus nõukogu koos käima hakkab?”

„Tõepoolest?” peatus Kerenski, kes tahtis samuti lendu minna.

Rodzjanko jäi mõttesse.

Siis ütles keegi maas istuvatest ja suitsetavatest soldatitest laisalt:

„Härra, anna neile number kaksteist, seal ei ole enam kedagi. Me viisime sealt hommikul toolid ära suurde saali, see on sul tühi.”

„Väga õige, härrased,” elavnes Rodzjanko. „See ei ole tavaline tuba, see on võiks öelda koguni saal… Seal pidas varem istungeid meie eelarvekomisjon… Seal on omaette kabinet teie komisjoni esimehe jaoks…”

„Nõukogu,” parandas Kerenski.

„Noh, kõike head, härrased… Ärge ainult liiale minge.” Rodzjanko lippas rõõmsalt mööda koridori minema. Tema kannul lahkus ka Kerenski.

Nii moodustasid nad paari minutiga tulevase revolutsiooni kõige tähtsama organi, mis hävitab nad kõik…

Kohe astusid mõned veidi eemal seisvad mehed Tšheidze juurde. Need olid menševikud ja esseerid, kes olid alles hommikul vabastatud Petrogradi vanglast. Ning olid valitud nõukogusse teise rahvahulga poolt – väljakul Riigiduuma ees.

Siinsamas koridoris määrasid need paganad koos minu sugulase menševik Tšheidzega kähku nõukogu juhtkonna – Tööliste Saadikute Nõukogu Ajutise Täitevkomitee.

Kuid tänu Jumalale olin seal ka mina:

„Lubage, härrased, aga kuhu jäävad teie täitevkomitees bolševikud?”

„See on ajutine komitee… Nõukogu tõelise täitevkomitee valimised toimuvad homme hommikul,” rahustas mind Tšheidze.

Ma vannun, et ma taipasin kohe: see on ülestõusu võimuorgan! Nagu 1905. aastal! Muidugi ei kõlba nõukogusse Riigiduuma ehmunud vürstid ja krahvid. Kas nemad siis suudaksid juhtida ohtlikku rahvahulka, kes hulgub niisama tühja ringi? Nõukogu võtab nende tahteavalduse enda kätte! Me peame võtma võimu nõukogus.

Ma kutsusin juba õhtuks virgatsiga välja Petrogradi bolševike juhtide kolmiku.

Molotov, seljas nagu alati vene päevasärk ja pintsak, peamiselt vaikis, tema näpitsprillid välkusid. Rääkisid teineteist katkestades Zalutski ja Šljapnikov.

Šljapnikov karjus o-tähte rõhutades (neil päevil olid inimesed kaotanud võime rahulikult rääkida):

„Piiter on tules! Meie, venelaste vaimustuse ilutulestik on vägev. Aga kui nad siis tüdivad vaimustusest ja küsivad: „Kuidas siis ilma tsaarita elada?” Ja ehmatavad jälle ära nagu esimese revolutsiooni ajal… Siis, kas teate, tuleb keiser rindelt tagasi ja koos sõjaväega…”

Zalutski kiitis takka:

„Ei, niisama keiser alla ei anna… Ärge lootkegi… Me peame tegutsema. Rahvast peab tagant kihutama! Kogu aeg!”

„Lasta midagi õhku, peab midagi õhku laskma!” karjus Šljapnikov.

Nad karjusid veel midagi vaimustatult ja arulagedalt. Ma mäletan, et hakkasin naerma ja ütlesin:

„Jama! Monarhial on lõpp. Kas te ei saanud aru või? Võidukas revolutsioon on idee, mis on mobiliseerinud täägid. Esimese revolutsiooni ajal meil tääke ei olnud. Nüüd on nad meiega mestis. Homme ärkab ka talumees üles. Tema armastab tuld. Ja kui ta kukub härraste mõisaid põletama. Kui päästab punase kuke valla!..”

Molotov kuulas vaikides. Lõpuks tüdines ta ära ja hakkas rääkima. Ma kuulsin esimest korda, kui tugevalt ta kogeleb. (Seepärast ta oligi nii vähese jutuga. Kõige hämmastavam on see, et see kogelemine ja harjumus tavaliselt vaikida päästavad ta tulevikus. Ainult vaikijad suudavad üle elada revolutsiooni ja Koba ajastu. Koba suhtus kahtlustavalt oraatoritesse, aktsendi tõttu ei armastanud ta palju rääkida.)

„Kõik see on tühi jutt,” ütles Molotov. „Esiteks on vaja taas hakata välja andma „Pravdat”.”

(See oli meie partei kõige tähtsam ajaleht.)

„Minu meelest tahad sa olla selle toimetaja? Ole pealegi!” oli Šljapnikov lahkelt nõus.

„Teiseks on meie parteil vaja korralikke ruume,” jätkas Molotov.

„Kui monarhia tõepoolest kukutatakse, siis võib hõivata mõne suurvürsti palee,” pakkus Zalutski välja.

„Ei tule välja,” ütlesin mina. „Suurvürstid tulevad kindlasti uue võimu poole üle, kõik nad vihkavad tsaari. Vaevalt küll uus võim nende paleede kallale läheb. Kuid hoonet ja võimalikult uhket on meil kiiresti vaja, selles on seltsimehel õigus. Ja selle me ka saame.”

Kõik jäid mind vaatama.

„Kihutame tsaari libu välja. Kšessinskaja maja on tõeline palee ja asukoht on ka hea.”

„Õige mõte,” nõustus Šljapnikov. „Meil on soomusdivisjonis omad inimesed. Nad aitavad.”

„Divisjoni ärge tülitage. Palee teeb see naine ise vabaks,” kinnitasin mina.

Nad imestasid:

„Kuidas nii?”

„Ma seletan hiljem. Praegu on tähtsamat teha. Homme hakatakse nõukogus võimu jagama. Me peame nõudma, et bolševikud osaleksid selle juhtkonnas…”

Järgmise päeva hommikul olime me Tauria palees. Palee juures oli sama pilt – uksel trügisid tuhanded inimesed… Katariina saalis oli rahvasumm, trügisime neljakesi sellest läbi nõukogu saali, tuppa number kaksteist.

Üle kogu toa oli hirmsuur kaleviga kaetud laud.

Saalis oli ligikaudu kakssada inimest, nad istusid, seisid, kõndisid ringi, ajasid juttu. Lärm ja kära. Käisid valimised. Nagu illegaalidele ette nähud, oli kogu kolmikul peale nime ka parteiline hüüdnimi: Zalutski oli Petrov, Skrjabin oli Molotov, Šljapnikov oli Belenin… See oli väga mugav. Büroo koosseisu pakutakse Molotovi, Molotovi poolt hääletab koos teistega korralik sirge ninaga ja korralikult pöetud Skrjabin… Šljapnikov ja Zalutski hüüavad: „Belenin!” Ja saalitäis rahvast, kellel on isu karjuda, lõugab: „Belenin!”

Belenini varjunime all valiti Šljapnikov… Edasi läheb samas vaimus – kolmik hüüab: „Petrov!” – ja valiti Zalutski. Seejärel valiti kogu kolmik juba ka õigete nimede all. Ka mind valiti kaks korda. Nii oli nõukogus kaheksa bolševikku. Küll me saime naerda.

Lõbusad ja õnnelikud Zalutski-Petrovi ja Šljapnikov-Belenini laseb kahekümne aasta pärast maha minu sõber Koba, kes sel ajal sõitis rongiga Turuhhanskist Petrogradi. Koos Kobaga kirjutab mahalastavate nimekirjale alla nende praegune kõige lähem sõber, korralik Molotov-Skrjabin.

Ma mäletan, kuidas äkki tulid uksest sisse soldatid. Hallid sinelid surusid presiidiumi laua ümber kogunenutele peale ja lõugasid ähvardavalt. Alguses ehmusid presiidiumi laua taga istujad ära. Kuid selgus, et soldatid ei ähvardanud. Nad lihtsalt tahtsid ka nõukogus osaleda.

„Ka meie tahame nõu pidada! Miks te meid solvate?”

Ja siis hüüdsime me neljakesi kooris:

„Soldatid nõukogusse! Soldatid vastu võtta!” Sel päeval sündis tööliste ja soldatite saadikute nõukogu.

Ma mäletan Kerenski vaimustatud nägu presiidiumilaua taga. Ta hindas kohe õigesti: nüüd oli nõukogu juhtimise all pealinna kõige võimsam jõud – soldatid. See ilma ohvitserideta tänavatel hulkuv hall paljaks aetud peadega relvastatud rahvas.

Nii et nõukogu alustas istungit lobisemisega ja lõpetas jõuga.

Pärast nõukogu valimisi toimusid täitevkomitee valimised. Molotov valiti nendesamade Zalutski-Petrovi, Šljapnikov-Belenini, Skrjabini ja minu, Fudži ettepanekul selle koosseisu.

Minu, kes ma olin mobiliseerinud kogu kolmiku osalema valimistel, oli kolmik kuidagi ära unustanud. Unustas minu ka mu sugulane Tšheidze, kellest sai sellesama uue ähvardava võimu täitevkomitee esimees. Nii oli see alati. Ma ei pääsenud kunagi tippu. Võib-olla sellepärast olengi ma elus.

Ellu jääb ka Molotov. Aga kui mina olin oma tegevuse iseloomu tõttu alati eesriide taga, siis tema oli selle ees. Jupiteride valguses, õpikute lehekülgedel. Kuid hoolitses püüdlikult selle eest, et mitte mängida kõige tähtsamat rolli. Millegi poolest oli ta minu teisik. Me mõlemad olime teenindajad, mina salajane, tema avalik. Aga kui viimsepäevakohtus meilt küsitakse: „Millega te tegelesite?” – vastame me mõlemad Kõigekõrgemale ühte moodi: „Püüdsime ellu jääda, Issand Jumal…”

Juba järgmisel päeval hakkas nõukogu täitevkomitee kontrollima kogu Riigiduuma tegevust. Nõukogust sai kohe teine võim. Täpsemalt öeldes peamine võim.

Võimu kaitse all oskas Molotov tegutseda julmalt ja toorelt. Ta viis kiiresti täide nõukogu täitevkomitee otsuse, millega kästi vabastada bolševike ajalehe „Pravda” jaoks mingisugusele monarhistlikule organisatsioonile kuuluv hiigelsuur hoone Moika tänavas. Molotovist sai ajalehe toimetaja. Toimetuse ukse ette ilmus relvastatud valve: kaheksa sõdurit vastavalt täitevkomitee otsusele. Aeg oli ka minul tegutsema hakata.