Читать книгу Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused - Edvard Radzinsky - Страница 24

Päeval läksin ma Kšessinskaja palee juurde. Läbi aia paistis laitmatu Inglise stiilis muruplats. Sellel niidetud muruplatsil jalutas väike kits. See kits toodi lavale, kui Kšessinskaja tantsis Esmeraldat. Aias mängis baleriini poeg, lokkispäine poiss. Kellegi suurvürsti ebaseaduslik poeg. Ta mängis foksterjeri ja kitsega. Teda jälgis mulle väga vajalik noor näitsik.

See oli baleriini lemmikteenijanna. Nädal tagasi õnnestus mul temaga tutvuda ja luua temaga üpris lähedased suhted. Ma sain tema käest teada, et kõige rohkem vihkab ta siin ilmas oma prouat! Lemmikteenijatega tuleb seda ette.

Nüüd teadsin ma kõike, mis palees toimus. Baleriin oli viimastel päevadel olnud väga närviline, kartis, et rahvahulk ründab paleed.

Ma andsin teenijannale väikese kirja, mille ta nagu oleks muruplatsilt leidnud. Selles ma kirjutasin: „Sinu viimsepäevakohus on varsti käes. Hoia alt, tsaari lirva!”

Järgmisel päeval oli järjekordne tohutu rahvahulk tänavatel. Punaste lippude lehvides läks see nagu tavaliselt Riigiduuma juurde, minnes mööda Kšessinskaja paleest.

Ma helistasin „Pravda” toimetusest lossi ja küsisin perenaist.

Ehmunud naishääl:

„Hallo.”

„Kena päeva, madam Kšessinskaja. Kuigi tänane päev ei ole meie kõigi jaoks just kuigi kena. Ma helistan teile Aleksandr Pavlovitši kabinetist…” (Petrogradi linnapea Balka kabinetist.) „…tema kõrgeaususe palvel. Võtke vaevaks minna akna juurde, Matilda Feliksovna. Näete neid? Seda lõpmatut rahvahulka?”