Читать книгу Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused - Edvard Radzinsky - Страница 9

Mõned päevad enne seda saatuslikku ööd küsis ta äkki:

„Mida sa mõtled surmast?”

„Ma ei mõtle sellest üldse.”

Nii ma vastasin. Tegelikult mõtlesin ma surmast tänu temale iga päev.

„Mäletad, seminaris,” jätkas Koba, „me õppisime: „Ma otsustasin oma südames uurida ja mõistusega ära proovida kõik, mis päikese all toimub: selle raske ülesande andis Jumal inimesepoegadele, et nad end piinaks…” Buhhartšik tsiteeris ükskord mulle kedagi… ta oli meister tarku tsitaate puistama: „Surm on elu ja elu ongi surm.” Sina uskusid ju ka kunagi, et seal on tõeline elu.”

„Kuid sa aitasid mind, Koba, tol päeval…”

Too päev seminaris… Me tulime kirikust välja ja ootamatult sosistas ta mulle:

„Jumalat ei ole olemas, nad veavad meid alt.”

Just pärast seda andis ta mulle lugeda hämmastavaid raamatuid, milles tõestati nagu kaks korda kahte, et mingit Jumalat olemas ei ole. Tema oli see, kes ütles mulle tookord minu lemmikkirjaniku Tšehhovi sõnadega: „Ma vaatan hämmelduses iga usklikku intelligenti.” Ja uppudes pühaduseteotusse, oma jultumusse, sosistasime me jumalateenistuse ajal: „Jumalat ei ole… Mingit Jumalat ei ole olemas.” Ja pärast lagistasime naerda.

Kui te peaks kirjutama raamatu Kobast, siis ma tahaksin, et te tsiteeriksite mõningaid minu mõtteid. Need on endise seminaristi mõtted selle kohta, miks meie Tiflisi seminari seinte vahelt tuli välja nii palju revolutsionääre! See oli saatana temp!

Tollane Tiflis, päikeses kümblev linn. Uus maailm, mis vapustas meid kõiki, poisse, kes olid tulnud siia teab mitmenda järgu Gruusia väikelinnadest ja küladest. Tiflisi tänav päeval: tähtis grusiin tšerkessikuues, tema järel tuli teener, ostukorv käes, vilespillidega muusikamehed, uljad kintod – alati auru all tänavakaubitsejad… Seda kärarikast lõbusat päevast elu me nägime, aga toda öist, seda ainult kujutasime ette. Tormilist vindist rahvahulka, kes pärast südaööd vajus välja kohvikutest, restoranidest ja meile keelatud teatritest.

Me elasime eraldatutena müüriga suure lõunamaa linna ahvatlustest. Seminaris valitses Issanda Jumala teenimise karm ja askeetlik õhkkond. Varajane hommik, mil oli nii kange tahtmine magada… Aga ei tohtinud! Pidid minema palvetama. Tõtakas teejoomine, pikad klassitunnid, jälle palvetamine, siis kasin lõunasöök, lühike jalutuskäik linnas… Ja juba pandi seminari värav kinni. Meie vangla värav. Õhtul kell kümme, kui linn alles ärkas elule, lugesime me palve ja läksime magama. Vangid, kes peavad täiesti süütult veetma oma elu parimad aastad türmis. Paljud meist, tulihingelistest varaküpsetest grusiini noorukitest, ei olnud selliseks Jumala teenimiseks üldse valmis. Öised suudlused… naise rinnad… naise alasti keha, mida seal pimedas hellitatakse – uinudes unistasime me ainult sellest.

Millise vaimustusega võtsime me vastu täiesti teistsuguse õpetuse, mis avas meile hoopis teistsuguse tee. Selle tõid Tiflisi väljasaadetud venelased. Sellest rääkisid vanemad poisid… Marksism! Marksistlikud ideed olid meile väga lähedased. Nagu esimesed kristlased, nii mõistsid ka marksistid hukka ahnusse ja kasumisse vajunud maailma. Toosama rõhutute ohvrimeelne teenimine, rikkuse põlgamine, õigluse riigi tõotamine uue messia – ülemaailmse proletariaadi tulekuga. Kõik see langes täielikult ühte meie religioosse kasvatusega. Ära muudeti ainult kauge ja viirastuslik Jumal. Kuid selle asemel anti meile terve maailm, kus võis elada, kuidas tahad, võis tunda rõõmu meelelistest naudingutest. Ja lõpuks muudeti ära meie vanuses nii arusaamatu „vasta kurjale heaga”. Otse vastupidi, meile, sõjaka rahva poegadele kingiti õigus olla halastamatud uue messia vaenlaste vastu. Lahenduse leidis väikese Soso küsimus: „Miks Jeesus ei haaranud mõõka?” Kui paeluvalt kõlas vaese ja uhke Soso ning teiste kehvikute laste jaoks uue õpetuse suurejooneline lubadus: „Kes ei olnud keegi, sellest saab kõik.” Seda tõotas revolutsioon.

Nüüd elasime mina ja Soso põnevat kahepalgelist elu. Hommikul ja päeval palvetasime Jumala poole, õhtul panime seminarist jooksu ja kukutasime Jumalat salajastel kokkutulekutel.

Kuid see kahepalgeline elu lõppes tol päeval. Seminari uus rektor piiskop Hermogen, tulevane Rasputini kuulus vastane, leidis Sosolt keelatud raamatuid.

Meid rivistati õuele üles. Soso pandi seisma rivi ette.

„Põlvili!” karjus Hermogen. „Kahetse pattu!”

Kuid Soso vaikis ja vaatas teraselt hiiglasekasvu Hermogenile otsa.

Siis võttis Hermogen rinnal rippuva kuldristi ja lõi sellega lapiti Sosole vastu pead. Karjatas läbilõikavalt, kohutavalt:

„Tagane, saatan!”

Soso ei liigahtanud.

„Põlvili!” lõugas Hermogen ja… tardus äkki, rist Soso pea kohal.

Soso seisis liikumatult ja vaatas pilku ära pööramata Hermogenile otsa. Ma mäletan elupäevade lõpuni vihast vappuvat hiiglasekasvu paksu munka ja väikest Sosot, kes vaatas talle kangekaelselt otsa.

Hermogen vajus kuidagi kössi. Ta lõpetas vaevukuuldavalt, kähiseva häälega:

„Võib-olla on meil veel neid, kes armastavad lugeda räpaseid raamatuid?”

Soso ainult heitis mulle pilgu. Isegi mõistmata, mida ma teen, astusin ma ette…

Meid mõlemaid visati seminarist välja. Sel ajal oli Soso juba revolutsionäär. Ta astus marksistide põrandaalusesse ringi. Revolutsionäär sai ka minust, kuid tema käsul. Kui mitmendat korda tegin ma seda, mida tahtis tema.

Tuli endale välja mõelda revolutsiooniline hüüdnimi. Kuni ma mõtlesin, tuli Sosole meelde meie majas rippuv Jaapani mõõk. (Minu isa oli kaupmees, ta müüs Jaapani kaupu. Ma olin selle samurai mõõga üle lapselikult uhke.)

„Sa oled sellest nii suures vaimustuses, et muutud pilusilmaks.” Soso turtsatas vuntsi (sel ajal hakkas ta kasvatama habet ja vuntse nagu kõik tõelised revolutsionäärid). „Sa oled kohe päris jaapanlane. Puhast verd Fudžijama… Ma hakkan sind hüüdma vist lühendatult – Fudži.”

Sellest sai minu revolutsionäärinimi. Kuigi hüüdnimi Fudži mulle eriti ei meeldinud. Kuid ajapikku ma harjusin sellega ära.

Endale võttis Soso hüüdnimeks Koba. See oli Gruusia kuulsa romaani kangelane, Gruusia Robin Hood, kes kartmatult röövis rikkaid.

Ma ütlesin talle:

„Minu hüüdnimi mulle eriti ei meeldi, aga sinu hüüdnimi on väga hea.”

Ta vaikis ja küsis siis muiates:

„Kas sa romaani pealkirja mäletad?”

Ja mulle… tuli meelde!

„Noh, mis sa vaikid?” küsis Koba kuidagi tigedalt.

Nähtavasti oli minu pilgus õudus. „Isatapja” – nii oli selle romaani pealkiri. Koba ütles:

„„Isa” on revolutsionääri jaoks mõttetu sõna. Kas sa mäletad, mida meile papid õpetasid: „Kristusele öeldakse: „Ema ja vennad kutsuvad sind.” Aga tema näitab õpilaste ja kaasvõitlejate peale: „Need on minu vennad ja minu ema…””

…Ma nägin taas, kuidas väike Soso istub jõe ääres ja palub mööda ujuvaid parvepoisse: „Parvepoiss, parvepoiss! Vii mind teisele kaldale!” Ja mina istun tollel teisel kaldal. Ja muudkui hüüan Sosot. Asjatult.

Sest väikest, uhket, naiivset ja tigedat Sosot ei ole enam.

Neil päevil sündis halastamatu revolutsionäär Koba.

Ma ärkasin jälle vastiku helina peale.

Oli keskpäev. Esimene märts.Helises äratuskell. Minu kohal seisis minu naine. Oli saabunud Beria saadetud auto. Tuli end riidesse panna ja sõita Lähisuvilasse.

Ma jõudsin sinna veerand kolm. Hommikust tuttav pilt: „kinnistatud” istusid köögis ja jõid teed. Tüüakas Lozgatšov jutustas midagi samasugusele tüüakale Starostinile. Starostin oli vanem „kinnistatu”. Ta ilmus suvilasse kell kümme hommikul, vahetas välja koju magama sõitnud teise vanema „kinnistatu” Hrustaljovi.

Praegu arutas Lozgatšov (kui mitmendat korda juba) Starostiniga Peremehe uskumatut korraldust. Selgus, et viiendal hommikutunnil, saatnud „külalised” ära, käskis Koba kõigil „kinnistatutel” minna magama. „Täna ma teid enam ei vaja,” ütles ta, „minge magama… Mina lähen ka.”

„Niisugust asja pole kunagi olnud!” imestas Lozgatšov.

„Ei ole olnud jah,” nõustus vanem „kinnistatu” Starostin. „Sa ütled, et ta oli heatahtlik?”

„Ta oli väga heatahtlik, südamlik, leebe…”

„Järelikult kuskilt ei valutanud,” ütles Starostin asjalikult.

„Seda küll, kui valutab, siis katsu eemale hoida!” kinnitas Lozgatšov.

Ega nad asjata Koba tervisest rääkinud. Tavaliselt ärkas Koba kell kümme-üksteist. Nüüd hakkas keskpäeva kolmas tund läbi saama, aga tubadest ei kostnud ikka veel kellahelinat. Välisvalve, kellele nad minu juuresolekul kahel korral helistasid, vastas, et tubades „liikumist ei ole”.

Ma arvan, et neil kõigil tikkus see mõte juba pähe. Kuid keegi ei julgenud seda välja öelda. Praegu nad rahustasid üksteist.

Lozgatšov ütles lõbusalt:

„Tal paistab täna hea uni olevat.”

Kõik puhkesid püüdlikult naerma. Ja jõid teed edasi. Ma jõin teed koos nendega.

Kell lõi pool neli, kuid Koba magas ikka veel! Starostin helistas jälle välisvalvele. Ja kuulis jälle juba ärritunud vastust: „Liikumist ei ole!”

Ma läksin oma tuppa. Ööbisin siin, kui ma jäin ööseks suvilasse. Tuba oli siinsamas „kinnistatute” juurdeehituses, valvemeeskonna endise ülema Vlassiku kabineti kõrval, kes oli hiljuti arreteeritud. (Vlassiku kabinet oli tühi. Päras tema arreteerimist ilmusid sinna, kuid kadusid peagi tema kohustusi täitvad inimesed: keegi neist ei meeldinud Kobale. Lõpuks jäi Koba pidama polkovnikul, kelle nimi oli Novik. Kuid eelmisel õhtul, nagu ma juba olen kirjutanud, sattus Novik haiglasse – pimesoolepõletik.)

Ma panin oma toa ukse lukku, tõstsin tooli kroonlühtri alla ja ronisin sellele. Vajutasin nuppu kroonlühtril, „sisse lülitus” väike söögituba. Ma kuulsin Koba ühetasast norskamist. Lülitusin kohe välja. Kõik läks plaanipäraselt. Ma teadsin, et ta magas sügavasti.

Heitsin asemele. Nüüd võisin ma rahulikult meenutada meie elu – enda ja tema oma. Kuigi oli õudne meenutada seda siin ja praegu.

Kuid ma tegin ju kokkuvõtet. See oli otsekui nekroloog.

Kui meid seminarist välja heideti, saime mõlemad tööle observatooriumisse. Meie lihtsaks kohustuseks oli seadmete näitude üleskirjutamine. Täpsemalt öeldes tegin seda mina, Koba valmistas ette streiki. Verist streiki sadamalinnas Batumis. Ta ütles mulle juba siis: kui ei ole palju verd, siis ei ole ka revolutsiooni…

Observatooriumis võtsime me mõlemad vastu kahekümnenda sajandi. Kõik läksid pidutsema, uut sajandit vastu võtma. Lähenes uusaasta kesköö, kui Koba tegi mulle ettepaneku minna saali, kus seisis teleskoop, ja vaadata sel sajandite vahetumise erilisel hetkel tähti. Ma keeldusin, ta läks ära… Tagasi tulles oli ta kuidagi imelik.

Ma tüütasin teda küsimustega, et mida ta seal nägi. Kuid ta vaikis. Siis hakkasin ma naerma ja küsisin:

„Minu meelest usud sa tähti, marksist?”

Ta vastas kummaliselt:

„Kui astroloogid ennustavad inimestele tähtede järgi, siis nad valetavad. Tähtedel ei ole tavaliste inimestega midagi pistmist. Küll aga Caesaritega…”

Me seadsime oma väikeses toas observatooriumis sisse proklamatsioonide ja keelatud raamatute lao. Kuid meie peale kaevati, politsei tuli observatooriumi läbi otsima. Kobal vedas, ta lahkus sõna otseses mõttes tund aega enne läbiotsimist. Arreteeriti ainult mind.

See oli minu esimene vangistus. Kuid mu isa saavutas altkäemaksu abil minu vabastamise.

Neil päevil läks Koba põranda alla. Üksvahe elas ta keskaegse kindluse varemetes, mis asusid meie Gori kohal mäe otsas. Kindluse värava juures oli imeliku kujuga kivi, see oli hiigelsuur absoluutselt ümmargune kivist pall. Meil nimetati seda Amirani palliks. Amiran on Kaukaasia uskumuste kohaselt uhke ja kuri vaim. Sihuke Kaukaasia Prometheus, kes on aheldatud meie mäetippude külge. Ainult et ta on verine Prometheus. Jumala vastu mässu tõstnud Amiran hävitas Jumalale kuulekaid inimesi. Muistendi järgi mängis ta selle kiviga nagu palliga ja tappis mängides.

Üks kord aastas, novembris, jäid teda valvavad inglid magama. Siis püüdis Amiran ahelad katki rebida ja minna kalju tipust maailma. Muistse kombe kohaselt tuli kogu meie väike linn novembri keskööl välja tänavatele uinunud ingleid äratama. Lõunamaalase energilisusega tagusid inimesed meeleheitlikult kõike, mis aga käte juhtus: kausse, vaskseid teekanne. Selle kakofoonia eesotsas olid linna sepad. Kogu öö tagusid nad hoolikalt vastu alasit. Kirikute kellad prõmmisid ähvardavalt…

Just niisugusel ohtlikul novembriööl pidin ma andma Kobale edasi võltsitud passi. Me olime leppinud kokku kohtuda Amirani kivi juures. Ma hiilisin üles varemete juurde ja vilistasin tasakesi. Kõuekärgatus mattis minu vile. Puhkes äike. Välgu valgusel nägin ma õudse kivi juures muigavat Kobat. Ma ulatasin talle passi…

„Räägitakse, et isa ostis sind altkäemaksu eest välja,” ütles ta põlglikult. „Oh sind küll! Arreteerimine ja vangla on tõelise revolutsionääri unistus. Ainult arreteerimine annab meile võimaluse esineda kohtus, paljastada riigikorda inimeste kuuldes.”

Ma olin nördinud:

„Aga sina oled miskipärast vabaduses!”

Siis hakkas ta rääkima. Ma ei unusta kunagi, kuidas ta kõuemürina saatel rääkis:

„Pea meeles! Revolutsionäär on hukkuma määratud inimene. Tal ei saa olla omi asjaajamisi, omi tundeid ega isegi oma nime. Pea meeles.” Tema nimetissõrm surus mulle vastu rinda. „Me oleme katkestanud kõik sidemed üldtunnustatud moraaliga. Meie jaoks on kõlbeline ainult see, mis aitab kaasa revolutsiooni võidule. Ebamoraalne, kuritegelik on kõik, mis seda takistab. Sellepärast peavad revolutsiooni heaks olema esimese ja teise järgu revolutsionäärid. Esimesed käsutavad teist järku revolutsionääre nagu oma kapitali, mida nad võivad kulutada revolutsiooni vajadusteks. Kui esimest järku revolutsionäär arvab, et tuleb ohverdada teist järku revolutsionääri vabadus või koguni tema elu, siis on tal õigus seda teha. See teine peab seda tegema ja pidama end õnnelikuks. Sellepärast olen mina, esimest järku revolutsionäär, kes valmistab praegu ette tööliste streiki Batumi linnas, kohustatud olema vabaduses. Aga sina, kui ma pean seda revolutsiooni nimel vajalikuks, lähed vangi…”

Kõige hämmastavam oli see, et ma vaikisin. Öelda, et ma ei tundnud end alandatuna, oleks vale, kuid ma vaikisin, põlevate kollaste silmade pilk otsekui halvas mind. Ma võin vanduda, et tema silmad pitsitasid mind nagu raudrehv.

Me sülelesime. Me seisime musta taeva all, meid valgustasid välgulöögid ja siis hakkas ta mulle lugema oma värsse:

Neid värsiridu, seda monoloogi ja seda äikest ning tema silmi ei unusta ma elu lõpuni. Ma ei unusta tema raevukat nägu, mida valgustasid välgulöögid, ja tema… silmi! See oligi tõeline Koba. Revolutsiooni panter.

(Tõsi küll, hiljem lugesin ma neid ähvardavaid sõnu „hukkuma määratud revolutsionäärist” halastamatult revolutsionäärilt Netšajevilt. Selgus, et too oli need kirja pannud oma „Revolutsionääri katekismuses”. Ma sain seda teada palju aastaid hiljem. Kuid värsside autor oli ta ise, minu sõber Koba. Väga head raevukad värsid. Need trükkis oma ajakirjas ära meie poeetide kuningas suur Tšavtšavadze ja ma olin uhke oma sõbra üle.)

Koba lõpetas lugemise ja sel hetkel raksatas järjekordne välgulöök. Alt, meie linnakesest, kostis mürinat. Inimesed hakkasid äratama uinunud ingleid. Kõuemürin mattis kõrvulukustava kakofoonia.

„Taovad, vanad lollid türad,” naeris Koba. „Kardavad, et tuleb Amiran, haledad arad inimesed!”

Ma vaatasin alla tõrvikutest valgustatud linnale, aga kui ma pilgu tõstsin… siis Kobat enam ei olnud! Ta oli kadunud! Ma mäletan, et hüüdsin teda peaaegu ehmunult: „Koba! Koba!”

Kummalises paanikahoos jooksin ma alt kostva mürina saatel mäest alla. Komistasin ja kukkusin kaks korda pikali, tõusin ja… jooksin, jooksin!

Tookord ei saanud ma aru, nagu ei saanud aru ka kogu meie väike linnake, et müra teha oli mõttetu: kohutav Amiran oli juba kaljult alla maailma läinud.