Читать книгу Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused - Edvard Radzinsky - Страница 12

Just nii defineeris keegi õnnestunult terrorit… Me panime kokku kahekümnest inimesest koosneva võitlusmaleva. Kamo treenis meid halastamatult. Koba planeeris meie rünnakuid. Ja võttis sageli neist ka ise osa. Väike, vilgas ja kartmatu revolutsiooni panter, minu sõber Koba.

Kõigest kakskümmend inimest! Kuid me hoidsime hirmul Tiflisit, Bakuud ja Batumi sadamat.

Me tegutsesime kiiresti ja ootamatult. Ründasime ootamatult ja kadusime ootamatult. Õppisime hajuma linna saginas. Kuid sageli töötasime öösiti. Me tegime tollal palju ära. Kahel korral riisusime Batumi pankasid, ründasime Bakuus naftamagnaatide paleesid, röövisime Batumi sadamas laevade kajuteid ja tapsime politseinikke.

Selgus, et tappa ei ole hirmus. Minu esimene tapetu oli valvur sadamas…

Lapsepõlves püüdsin ma koos oma sõbra Grišaga võrguga liblikaid. Ma mäletan, et Griša jooksis, võrk käes, komistas kivi otsa, kukkus maha ja lamas natuke aega maas, käsi võrguga ebaloomulikult välja sirutatud. Too valvur, kelle ma maha lasin, sirutas samuti käe ebaloomulikult ette, saamata oma liblikat kätte. Tema kõrvale kogunes tumedat vedelikku. Ma ei saanud kohe aru, et see oli veri.

Just Batumis vigastas Koba kätt… Me varitsesime postikaarikut politseinike palgarahaga. Oli kesköö, meie lemmikaeg. Nagu kaarik välja ilmus, tormasime kallale.

Kuid sedapuhku ei kaotanud valvemeeskond pead. Käsitsivõitluses löödi Koba kaariku astmelaualt munakivisillutisele maha. Kaarik rahaga kihutas minema, sõites üle tema käe. Sündmuskohale tuli politsei, kuid meie olime juba kadunud mägedesse. Kamo viis Koba oma õlal minema. Käsi kasvas halvasti kokku ning paindus halvasti nii õlast kui ka küünarnukist…

Pärast revolutsiooni mõtles Koba välja, et hakkab suitsetama piipu. Kõverdatud käsi, mis hoidis piipu, varjas seda defekti. Ning tuhandetel ja tuhandetel piltidel on kõrgem ülemjuhataja kujutatud oma igavese piibuga kõverdatud vasakus käes. Nii et sel kohutaval ööl olime mina ja Kamo meie maalikunsti kuulsate teoste lätetel…

Meie röövimisi nimetati „eksideks” – eksproprieerimiseks revolutsiooni kasuks. Meie käest käisid läbi sajad tuhanded, kuid meie elu oli raske, sageli olime poolnäljas. Kogu raha ja kõik väärisesemed saatis Koba Šveitsi Leninile. Sellepärast võtsimegi mina ja Koba kõikidest kongressidest osa.

Just siis hakkasime me kasutama meie sarnasust. Me mõtlesime välja, et terroriakti ajal olime me tingimata eri kohtades. Täpsemalt öeldes mõtles selle välja Kamo. Kui aktsioonist võttis osa Koba, siis pidin mina jooma ja mürgeldama mingis kallis restoranis. Või vastupidi. Ja kui vahistati kas Koba või mina, siis kinnitas tolle asutuse peremees puhtsüdamlikult: „See härra oli hommikuni minu juures.” Süüdistaja küsimusele: „Kas te vastutate oma sõnade eest?” – peremees ainult ohkas ja luges üles talle mürgeldamisega tehtud kahju. Tänu sellele ei arreteeritud „ekside” eest ei Kobat ega mind mitte kordagi. Tänu sellele sai Koba ka edaspidi hoida oma uljast elu saladuses. Pärast revolutsiooni ei meenutanud ta kordagi meie kangelastegusid. Ta oleks nagu tunnetanud, et tulevikus võivad need teda segama hakata.

Oma vigastatud käest rääkides mõtles Koba välja jõulumuinasjutu vaesest väikesest poisist, kes sai lapsepõlves viga rikkuri vedruvankri rataste all… Kuid see-eest ei olnud ta kitsi rääkima Kamo kangelastegudest. Nendest lugudest meie sõbra Kamo uskumatu julguse, saatanliku osavuse ja revolutsioonilise julmuse kohta sai meie partei romantiline legend.