Читать книгу Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused - Edvard Radzinsky - Страница 5

Kahekümne kaheksandal, veebruari viimase päeva hommikul pidin ma sõitma tema juurde Lähisuvilasse.

Kogu maa uskus tol ajal, et Koba elab ja töötab Kremlis. Kogu öö kuni koiduni oli valgus aknas Kremli müüri kohal. Õpetajad tõid õhtuti kooliõpilasi Punasele väljakule näitamaks neile kustumatut akent, et nad teaksid: nende isad puhkavad pärast tööd, aga kodumaa isa töötab väsimatult, muretsedes meie kõigi pärast. Tegelikult elas Koba Romanovite eeskujul, kes elasid Tsarskoje Selos, linnast väljas suvilas, kõigest kolmekümne kilomeetri kaugusel Kremlist (seepärast nimetatigi seda Lähisuvilaks).

Tulihingeline armeenlane arhitekt Miron Meržanov ehitas Kobale selle toreda arvukate verandadega suvila. Lähisuvilat ehitati Koba soovide järgi korduvalt ümber. Kuid arhitekt ise ei saanud ümberehitusi jälgida. Muutuda lähedaseks minu sõbrale Kobale oli ohtlik. Surmohtlik. Mina maksin viie laagriaastaga. Peaks lisama „kõigest”. Vaene arhitekt paljude vangla-aastatega. Ka siinkohal peaks lisama „kõigest”. Sest ette oli nähtud maksta oma eluga. Muud tasu võttis Koba talle lähedastelt inimestelt vastu harva.

Sellesse lõbusasse rohelusse uppuvasse Lähisuvilasse asus Koba elama pärast oma naise surma. Alates 1932. aastast oli Kremlis ainult tema kabinet, kus ta töötas õhtuni. Oma Kremli korteris ööbis ta harva, tema elu möödus nüüd suvilas.

Igal õhtul sõitsid mitu ühesugust musta „ZIS-i” Kremli Spasskaja torni väravast välja ja kihutasid kohti vahetades metsiku kiirusega Lähisuvilasse. Kogu marsruut oli otsekui lahinguväli. Teed kaitsesid autopatrullid ja üle kolme tuhande riikliku julgeolekuteenistuse töötaja. Maantee viis läbi metsasalu. Metsasalus puude vahel, sissesõiduteel suvilasse ja piki selle lõpmatut tara seisid needsamad KGB töötajad („tšekistid”, nagu Koba neid vanast harjumusest nimetas).

Maja ümber oli suur lahmakas maad, millel kasvas Moskva-lähedane valgusküllane mets, siin olid kased, haavad, kõrged männid ja kuused. Läbi kogu selle metsa olid rajatud asfalteeritud teerajad, püstitatud arvukalt laternaposte. Siinsamas laternate juures peitsid end „tšekistid”.

Krundile oli kaevatud madal tiik ja oli supelmaja, kuigi Koba siin kunagi ei supelnud. Puude vahel tiigi ümber peitusid samuti valvsad „tšekistid”. Kui ihukaitse oli end kohmakalt ära peitnud ja Koba neile peale sattus, virutas ta neile jalaga.

Suvilas valvasid mõned kõige kontrollitumad „tšekistid”. Ametlikult nimetati neid „J. V. Stalini käsundusametnikeks”. Omavahel nimetasid nad suvilat „objektiks” ja ennast „objektile kinnistatuteks”. „Kinnistatud” elasid spetsiaalses juurdeehituses. Sageli ööbisin seal ka mina, kui ma jäin ööseks Lähisuvilasse. Seda juurdeehitust ühendas suvilaga uks. Ma nimetaksin seda pühaks ukseks. „Kinnistatutel” oli õigus seda avada ainult siis, kui Koba helistas. See uks viis tema ruumidesse – puupaneelidega vooderdatud kahekümne viie meetri pikkusesse koridori. Mõlemal pool koridori olid Koba toad. Üsna tagasihoidlik elamine inimese kohta, kes valitses kolmandikku maakerast. (Meie, revolutsiooni lapsed, põlgasime närust kodanlikku luksust.)

Ma räägin kõike seda üksikasjalikult, muidu ei ole arusaadav, mis siis ikkagi juhtus tol 28. veebruari päeval ja tol ööl vastu 1. märtsi.

Ööl, mis jäi mind igaveseks saatma.

Eelmisel õhtul heitsin ma magama varakult, sest algamas oli minu elu kõige tähtsam päev. Kuid juba pärast kella nelja hommikul äratas mind üles Koba telefonikõne (see oli tema tavaline helistamise aeg, pärast kella nelja hommikul, tavaliselt heitis ta magama siis, kui „külalised” olid lahkunud).

Koba ütles, et „seadeldis” töötab halvasti ja et ma tuleksin seda kontrollima hommikul kella kümneks.

Pealtkuulamisseadeldis oli paigutatud Lähisuvila igasse tuppa, Kremlisse ja Poliitbüroo liikmete korteritesse. See tolle aja kohta enneolematu tehnikaime loodi 1952. aasta suvel (ma räägin sellest edaspidi üksikasjalikumalt).

Alates 1952. aastast sai Koba suvilast lahkumata kuulata pealt kõiki selle ruume, Kremlit ja Poliitbüroo liikmete kortereid.

Veebruari viimane päev oli pakaseline ja päikesepaisteline.

Lumi ei olnud veel ära sulanud, aed oli lumevaibaga kaetud. Ma tulin suvilasse kella kümneks ja istusin koos „kinnistatutega” köögis. Me kõik ootasime kellahelinat – Koba kutset. Väliskaitse teatas: tubades „liikumist ei ole”. Ihukaitse keeles tähendas see, et Koba magab. Kusjuures „väliskaitse” (ihukaitsjad suvila ees) ei teadnud, kus nimelt ta magab, millisesse tuppa oli Valjake talle ööseks aseme teinud. Ka see oli riigisaladus.

Ainult „kinnistatutel” (ihukaitsjatel suvila sees) oli õigus teada, kus veetis öö minu salapärane sõber.

Praegu jälgis „väliskaitse” pilku pööramata aknaid.

Tavaliselt tõmbas ta ärgates ise kardinad akna eest. Alles siis sai „väliskaitse” teada, missuguses toas ta magas ja teatas otsekohe tema ärkamisest „kinnistatutele”.

Kuid ma ei kahelnud, et Koba oli juba ammu üleval. Ja teeskles magamist – ei tõmmanud kardinaid eest ära, vaid kuulas tähelepanelikult „seadeldist”.

Ma teadsin ka seda, et ta teeskleb viimast korda.

Lõpuks ometi! Umbes kell üksteist helistas „väliskaitse”: „Väikeses söögitoas on liikumine! ” See tähendas: Koba tõmbas kardinad eest toas, mida nimetati väikeseks söögitoaks.

Suvila kõigist tubadest valis ta tavaliselt välja ühe ja elas selles: sõi, töötas ja magas. Ega lahkunud enam sellest toast. Siia lülitati kõik telefonikõned. Väikesest toast sai suure impeeriumi pealinn, kolmandikku inimkonnast juhiti siit.

Sel tema viimasel päeval osutus selleks kohaks väike söögituba.

Nii nimetati seda erinevalt suurest söögitoast, tohutust saalist, kus leidsid aset tema kohtumised kaasvõitlejatega Poliitbüroost. Kohtumised, mis kasvasid üle öisteks sööminguteks.

„Külalised” (nii nimetas ta Poliitbüroo liikmeid) tulid kohale keskööks. Siis läks pidutsemiseks, söödi ja joodi… Ta ise jõi vähe, kuid kostitas „külalisi” heldelt ning nood ei julgenud keelduda. Keeldumine tähendas: kardad, et vein päästab keele valla. Järelikult…

Sööminguga käis kaasas purjus „külaliste” kohustuslik lõbutsemine: räägiti anekdoote (räigeid) ja tehti palju nalja. Kõige populaarsem ja igihaljas nali oli see, et kui keegi tõusis toosti ütlema, pandi tema istumise alla tomat. Koba naeris armulikult ja „külaline”, kes oli tomati tagumikuga puruks litsunud, oli õnnelik: ta naljatab, naerab, järelikult ei ole ta vihane! Sööming lõppes tavaliselt öösel pärast kella nelja ja siis lubas ta jõuetuks jäänud naljavendadel minna magama.

Kuid Koba viimasel eluaastal lõppesid rahvarikkad kogunemised suvilas ära. Kadusid suure söögitoa endised sagedased külalised Poliitbüroo liikmed Voznessenski ja Kuznetsov, nad lebasid nüüd Donskoi kloostri hauas number üks, „väljanõudmata laipade hauas”, kuhu visati maha lastud Kremli „bojaaride“ ärapõletatud kehad. Koba ei kutsunud enam suvilasse vana kaardiväge: Mikojani, Molotovi ja Kaganovitšit…

Nüüd kutsus ta siia kõigest nelja meest: Beriat, Hruštšovi, Malenkovi ja Bulganinit. Nemad olid tema alalised külalised.

Kuid ma teadsin: varsti ei kutsu ta enam ka neid. Muidugi teadsid seda ka nemad…

Tavaliselt ei läinud Koba magama kohe pärast seda, kui Poliitbüroo naljavennad olid ära sõitnud. Ta töötas või ajas juttu poolharitud „kinnistatutega”. Jutustas uljaid juhtumeid ajast, mil ta oli välja saadetud, luiskas vanainimese kombel üht-teist juurde. Kui mina olin suvilas, rakendati pärast külaliste lahkumist hobune ette. Me sõitsime kaarikuga Lähisuvila aias ringi. Või tegime siin natuke tööd. Talle meeldis hoolitsetud aed, nagu see meeldis meile kõigile, Gruusia vanameestele. Kuid lilli istutada ta ei sallinud, üldse vihkas ta füüsilist tööd. Ainuke asi, mis talle meeldis, oli oksakääridega õienuppe maha lõigata.

„Vanamees… Kahju temast, ” ütles mulle ükskord keegi ihukaitsjatest.

Kui nad oleksid teadnud, mida see „vanamees“ tollal kavandas…

Tõsi, mingit vanameest olemas ei olnud. Oli minu sõber Koba, vana revolutsiooni panter, kes valmistus enneolematuks hüppeks.

Maailm elas apokalüpsise ootuses. Kuid sellest hiljem.

Lõpuks kõlas köögis tema toast kellahelin, see oli signaal, et talle toodaks teed. Tavaliselt viis tee hommikuti suvila komandant Orlov. Kuid Orlov (ta oli eelmisel õhtul puhkuselt tagasi jõudnud) teatas, et ta on külmetanud. Koba kartis paaniliselt nakkust ja keelas tal kohale tulla. Tee viis komandandi abi, väikest kasvu ja laiaõlgne Lozgatšov (kasvult väikesele Kobale meeldisid väiksekasvulised inimesed).

Ma mäletan, et enne kui tema juurde läks, lõi Lozgatšov risti ette. Seda tegid kõik „kinnistatud”, asudes kõige hullemale teekonnale – minema tema juurde.

Ma kuulsin, kuidas Lozgatšov lahkudes käsutas kokka: „Omlett Peremehele.”

Ta avas püha ukse tema koridori ja läks hoolikalt säärikutega klobistades. Koba ei sallinud, kui siseneti vaikselt. Ta ütles „hiilimisi”. Tema väga terav kuulmine hakkas järele andma ja „kinnistatud” pidid eriti valjusti trampima.

Umbes kümne minuti pärast tuli Lozgatšov tagasi ja andis mulle edasi Koba käsu „minna tema juurde”.

Ma läksin väikesesse söögituppa, kuid see oli tühi.

See oli suvila kõige mugavam tuba. Nurgas praksusid kaminas puud. „Türgi diivanil” vedeles öösärk. Keset tuba seisis söögilaud, see oli nagu tavaliselt ikka pabereid täis. Lükanud paberid eemale, sõi ta selle laua taga. Ka praegu oli siin teemasin, hommikusöögi jäänused…

Ma läksin mööda ümmargusest lauast võimumehe telefonidega (otseühendus riikliku julgeolekuga, teine, kahekohaliste numbritega, oli Poliitbüroo liikmetele helistamiseks ja siis tuli kuulus kõrgsagedusaparaat, see oli valitsusside jaoks) ning jõudsin väikese söögitoaga ühendatud verandale…

Nagu ma olingi oletanud, oli Koba juba ammu üleval. Söönud hommikueine, oli ta nüüd läinud väikesest söögitoast verandale, mida valgustas külm talvepäike. Ta lamas diivanil, seljas generalissimuse vormikuub ja jalas pidžaamapüksid. Viimastel aastatel oli talle hakanud meeldima kanda sõjaväemundrit. Munder varjab iga. Kaunistab seda, muutmata inimest naeruväärseks, nagu vahel juhtub üleslöödud vanameestega. Ta lamas, vormimüts nägu varjamas, et päike silma ei paistaks. (Muuseas, mis päike see Moskvas üldse on! Tõeline päike on meie väiksel kodumaal.)

Väikesel laual oli pudel „Narsaani” ja poolik veeklaas.

Koba lamas ja kuulas. „Seadeldis” töötas valjusti. Sisse oli lülitatud Beria korteri pealtkuulamine, sealne söögituba. Ka seal söödi nähtavasti hommikueinet. Naisehääl küsis gruusia keeles midagi ostude kohta. Beria vastas vene keeles, et kõik on ostetud. Järgnes vaikus, kostis ainult vali matsutamine. Beria sõi alati kärarikkalt…

Mind nähes kergitas Koba end diivanil, pistis jalad lapitud viltidesse (viimasel ajal läksid tal jalad kõvasti paiste).

„Palju ma ka ei kuula – mitte sittagi! Teab, pasahunnik mingreel… kindla peale teab… Lülita Hruštš sisse. Minul ei taha miskipärast hästi õnnestuda.”

Ma lülitasin sisse Hruštšovi korteri. Too rääkis naeru lagistades roppu anekdooti.

„Ja see narr teab ka kindla peale!” ütles Koba ja käskis lülituda Molotovi korterisse.

Seal valitses vaikus. Oli kuulda samme ja köhatusi. Lõpuks kostis Molotovi hääl:

„Kas väljas on külm?”

Vastas vanaeide hääl (nähtavasti oli see teenijanna, Molotovi naine Polina Žemtšužina oli sel ajal vanglas):

„Märtsi kuu ju. Märtsis, Vjatšeslav Mihhailovitš, on alati jahe.”

„Et nagu öeldakse „kui on märts, siis on ilm kärts”,” nõustus Molotov ja jälle valitses vaikus.

„Ja see tõbras teab ka,” muigas Koba.

Ei, tollal nad ei aimanudki, et on olemas uus, tolle aja kohta uskumatu „seadeldis”, millega kuuleb vahemaa tagant. Kuid nad teadsid väga hästi, et neid kuulatakse pealt. Enne „seadeldise” leiutamist kuulati neid pealt aparatuuriga, mis oli seatud üles majja, kus nad elasid. Malenkovi korteri kaudu (neljandal korrusel) kuulati pealt Hruštšovi (viiendal korrusel), Budjonnõid kuulati kolmandal korrusel ja nii edasi.

Selle vana „pealtkuulamisaparaadi” olid paigaldanud Beria ja talle alluv riikliku julgeoleku ministeeriumi eritehnika valitsus.

1952. aasta suvel ilmus uus „seadeldis”, kuid ei Beria ega riikliku julgeoleku ministeerium olnud asjast teadlikud.

Ja Beria kukkus kohe „seadeldise” töötamise esimesel päeval sisse. Kukkus kohutaval kombel sisse. Kuid sellest hiljem…

„Töötab otse öeldes sitasti,” ütles Koba. „Eile kadus Molotovi korter ära.”

„See on normaalne,” ütlesin mina, „eile oli tugev tuul, see segas.”

„Aga mispärast see lülitub mõnikord iseenesest välja? Kuulad ja äkki on vaikus!”

„Oh ei, Koba, sa vajutad jälle valet nuppu.”

Kogu see aeg (sellest ajast peale kui „seadeldis” üles pandi) vajutas Koba perioodiliselt valedele nuppudele ja oli kangesti tige. Tehnikat ta ei jaganud.

„Ükspuha, pask,” resümeeris Koba heatahtlikult. Ta oli heas tujus, seda tuli nüüd harva ette – ainult siis, kui ta oli terve.

Ta lülitas „seadeldise” välja ja ütles:

„Tule õhtul Kremlisse. Vaatame filmi. Sina tõlgid.”

Selgus, et Pavlov (tema tavaline tõlk) oli haigeks jäänud. Haiglas oli ka tema kaitsemeeskonna uus ülem polkovnik Novik. Ma sain aru, et meie omad tegutsesid. Kõik läks, nagu oli kavandatud.

„Ja too oma „Märkmed” kaasa,” lisas Koba. „Aga nüüd joome teed.” Ta helistas kööki.

Nii et suvilast kohe ära sõita mul ei õnnestunud. Aga oli kange tahtmine! Võimalikult kiiresti! Ma ju teadsin, mida tema intuitsioon väärt oli. Saatan sosistas talle alati õigeaegselt kõrva.

Lozgatšov tõi veel teed ja Koba lemmikkeedise küdooniamoosi. Koba asus ülirahulikult teed jooma, aimamata, et see oli tema viimane hommikune teejoomine. Jõin ka mina.

Kuid sedapuhku Saatan vaikis. Läbinägelik Koba ei aimanud midagi. Muuseas, ega see temaga üksi nii ei olnud. Ma olen kuulnud, et Rasputin, kes ütles sageli ette teiste inimeste surma, oli oma hukkumise öösel lõbus, istus vähimagi kõhkluseta autosse oma tapjate kõrvale ja sõitis vastu oma hukule. Viltulöögid tulevad ette ka Saatanal. Täpsemalt öeldes on hetki, mil võim ei ole tema käes.

Tee joodud, käskis ta mul uuesti „seadeldise” sisse lülitada. Nüüd tahtis ta kuulata oma suvilat. Juurdeehituses, kus elasid „kinnistatud”, vaieldi.

„Ei, viige need ära,” kõlas Valjakese hääl. „Jossif Vissarionovitš tahab käia vanades!”

Nähtavasti oli ihukaitsja toonud uued vildid. Kõlas pesulaohoidja Butussova hääl:

„Valjake, tema omad on päris ära lagunenud.”

„Tal on jalad haiged, seepärast tahab ta vanu jalatseid,” seletas Valjake.

Koba läks morniks, koputas teelusikaga vastu alustassi. Ma teadsin, et praegu mõtles ta: „Seda ei oleks tohtinud öelda.” Tema kohta ei tohtinud mitte midagi öelda.

Valjake Istomina oli vanem õde-perenaine, kuid mitte ainult. Ta oli puhas, heledanahaline, kenakene. Ja alati rõõmus, alati heas tujus. Ta toodi Koba juurde pärast tema naise surma. Ta oli siis kaheksateistkümmend aastat vana, nüüd lähenes ta neljakümnele. Vananes koos Kobaga. Koba rääkis temaga harva. Naine tegi voodi üles. Heitis sinna, kui ta käskis. Ja küllap vastas hirmust ja austusest kivistudes tema lühikese karvase keha vaiksetele hellitustele. Ja läks ära kohe pärast… Naine nuttis sageli ilma mingi põhjuseta, küllap vist naiselikult haletsedes üksikut vanameest. Siis pühkis ta vaikides naise pisaraid ja ajas ta range häälega minema.

Ma mäletan, et 1946. aastal, pärast seda, kui ta oli mu laagrist tagasi toonud, kutsus Koba mu jälle Lähisuvilasse. Valjake tuli väiksesse söögituppa, kus me Kobaga istusime, talle voodit üles tegema. Äkki küsis ta naiselt:

„Kas inimesed rõõmustavad võidu üle?”

„Rõõmustavad! Ja kuidas veel! Tänavad teid, Jossif Vissarionovitš. Nad surid ju, teie nimi huultel.”

Koba suudles naist. Esimest korda minu juuresolekul. Aga võib-olla üldse esimest korda.

Valjake puhkes nutma ja noogutas naljakalt peaga.

„Mine, mine,” üles Koba põlglikult. Naine lahkus kiiresti toast. „Nutab, aga mispärast – katsu sa aru saada,” ütles ta mornilt.

Kuid ma naasen Koba viimase hommiku juurde. Kui ta oli teejoomise lõpetanud, oli kell üksteist ja kolmkümmend minutit. Ma nägin laual teekannu kõrval raamatut, mida ta luges: Anatole France „Viimased leheküljed”. See pealkiri rõõmustas mind. Ta luges viimasel ajal seda raamatut sageli. Selles oli dialoog, mis kandis pealkirja „Jumalast ja vanadusest”, mis oli üleni tema märkusi täis kirjutatud. France irvitas Jumala üle. Koba oli rõõmsalt kirjutanud lehekülje servale: „Hi-hi!”

Ta märkas minu pilku.

„Usud ikka veel? Ma tean, sa usud! Aga kui Ta on Kõigeväeline ja Ülitark, siis milleks selline mõttetus? Alguses oled sa liiga noor, pärast liiga vana, aga esimese ja teise vahel on jama, möödavilksatav hetk. On aeg lahkuda, aga sa pole elanudki! „Meie rumal punane veri keeb kulutamata jõu tules…” Palju sa ka teinud poleks, kõik neelab surm alla… Eile leidsin Buhhartšiku kirja. Ta tsiteerib selles…” Koba luges paberilt maha, nähtavasti oli ta välja kirjutanud: „„Elu on komödiant, kes vigurdab pool tundi laval ja unustatakse kohe ära; see on jutustus, mida on rääkinud loll: selles on palju sõnu ja kirge, aga puudub mõte…”” Ta kordas: „„Aga puudub mõte”… Mõtet ei teadnud ka Buhhartšik. Ei, kui Jumal oleks olemas ja oleks olemas teine, tõeline maailm, mis kustutaks meie elu selles maailmas, siis oleks see kohutav! Aga kui seal ei ole midagi, siis on see veelgi kohutavam…” Kui ta oli toibunud, vihastas ta nagu alati, kui ta oli olnud avameelne. „Olgu pealegi, käi persse!”

(Naljakas, viimasel ajal oli ta minuga rääkides sageli meenutanud Buhhartšikut – nii oli Buhharinit hellalt hüüdnud Lenin. Ja nüüd rääkis temast sageli Koba, kes oli Buhharini maha lasknud ja teda häbistanud.)

Mind viidi koju kell üks päeval. Kui ma koju jõudsin, kahvatus minu naine.

„Kas midagi on juhtunud?”

„Ei ole,” vastasin mina. „Veel ei ole midagi juhtunud.”

Rohkem ei öelnud ma midagi. Ja tema, nagu üks korralik gruusia naine kunagi, ei küsinud rohkem midagi.

Heitsin magama, ärkasin kell kuus. Panin puhta pesu selga… Kui midagi peaks juhtuma, siis Jumala palge ette peab minema puhtas pesus, nagu mulle ja Kobale seminaris õpetati.

Sõin. Õhtul kell kaheksa kolmkümmend tuli auto mulle järele.