Читать книгу Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused - Edvard Radzinsky - Страница 4

Ma lendasin NSV Liidust ära 4. märtsil 1953. aastal. Sel päeval kell kuus hommikul kuulis kogu riik diktor Levitani häält, mis meie teadvuses seostus Koba suurejoonelise kujuga. Pidulik kaunikõlaline hääl teatas esimest korda tema haigusest. Ajalehed külvati üle kirjadega kogu maalt. Inimesed pakkusid oma verd, oma elu, et ainult ta päästa. Meditsiiniakadeemia pidas istungit – töötati välja tema ravimise taktikat.

Minul polnud põhjust kõike seda kuulata. Kolm päeva enne seda, ööl vastu 1. märtsi, ma teadsin juba, et Koba elu on lõppenud… Ja et seal, Lähisuvilas, lamab surev, abitu keha…

Aga mina jäin ellu. Elus eesel, allaheitlik koormaloom, kes on parem surnud lõvist. Seda on korratud miljoneid kordi, et lohutada meid, viletsaid eesleid. Kuid ma olin siiski olnud kõrgustes, kuhu pääsevad vaid taevaelanikud. Tänu Kobale. Minu neetud vaenlasele Kobale. Minu hellale sõbrale Kobale.

Niisiis, 4. märtsil istusin ma lennukisse, mis läks Rooma. Ma ei tohtinud viivitada. Ma sõitsin lennuväljale ajal, mil päikesepaistelisel märtsikuisel tänaval kõlas kõikidest valjuhääldajatest ikka seesama Levitani hääl, kes piduliku nukrusega luges ette järjekordset bülletääni Koba tervisliku seisundi kohta: temperatuur, pulss, vererõhk, leukotsüütide hulk tema veres. Otsekui oleks tal samasugune veri nagu kõigil.

Ta suri järgmisel päeval kell üheksa ja viiskümmend minutit.

Mina olin sel ajal juba Roomas, vanas konspiratiivkorteris. Korter oli kõige ülemisel korrusel. Räägiti, et selle maja olevat 17. sajandil ehitanud kurtisaan Fiametta. Ma polnud varem märganud, et siin ei olnud lifti. Nüüd ronisin vaevaliselt marmortrepist üles. Kuid ma olin elus ja Koba oli surnud. Ma istusin akna all, vaatasin Piazza Navonat ja kuulsat purskkaevu… Oli märtsikuu, kuid juba oli palav, ma tõmbasin kardinad ette. Ma nutsin. Surnud oli ju minu sõber. „Kergem on taluda venna kui sõbra surma,” ütleb meie, grusiinide vanasõna.

Ma nutsin ka hiljem, kui meenutasin tema viimast päeva – 28. veebruarit… Täpsemalt öeldes viimast päeva, mil ta oli kõikvõimas Koba, kohutav Koba, revolutsiooni panter.

Tagasi NSV Liitu ma enam ei läinud.

Sel samal korral Roomas kirjeldasin ma värskete mälestuste põhjal toda päeva, 1953. aasta 28. veebruarit…

Ja järgmist päeva.