Читать книгу Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused - Edvard Radzinsky - Страница 6

Kell üheksa õhtul toodi mind Kremli kinosaali. Koba jõudis Lähisuvilast kohale natuke hiljem ja istus minu kõrvale. Beria istus temast teisel pool. See oli vana Ameerika kauboifilm, mis oli leitud Hitleri punkrist. See oli saksakeelne, ma tõlkisin kohusetruult.

Film lõppes kella üheteistkümne paiku. Koba siunas seda, ta oli ärritatud, nähtavasti kuskilt valutas. Kui valutas, muutus ta raevukaks, vihkas kõiki.

Pärast filmi lõppu muutus ta miskipärast lõbusaks (nähtavasti läks valu üle). Vaatas mulle otsa ja hakkas naerma:

„No on alles lõust… Vana, kortsuline…” Siis küsis: „Ja kus sinu „Märkmed” on?” (Ma tulen veel tagasi oma „Märkmete” juurde, mis talle rahu ei andnud.)

Ma lõin käed kokku:

„Unustasin!”

Koba ütles sõnad, mida me kõik nii väga ootasime:

„„Märkmed” tood veel täna suvilasse, paned feldjäägrite tuppa posti juurde. Lase koju jalga. Pikalt sind vaadata on vastik. Muudkui mõtlen: kas me tõesti oleme sarnased?”

Läks täide! Kõik läks nii, nagu me olime kavandanud! Ma pidanuks rõõmustama. Kuid salajas ma lootsin, et ta EI käsi mul tulla suvilasse… siis lükkub asi edasi.