Читать книгу Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused - Edvard Radzinsky - Страница 8

Mind toodi koju umbes poole kaheteistkümneks. Ma võtsin „Märkmete” valmispandud käsikirja ja sõitsin suvilasse Koba juurde.

Jõudsin sinna pärast kella ühte öösel, juba esimesel märtsil.

Vestibüülis, mille seinu katsid Koba märkustega maakaardid, rippusid kahel püstnagil rõivad. Ühel neist oli tema marssalisinel, mis määrustikust hoolimata oli vooderdatud karusnahaga, tema rebasenahaga tsiviilpekešš, kõrvik ja sõjaväe vormimüts. Teisel nagil rippusid „külaliste” kasukad ja kõrvikud.

Suurest söögitoast kostsid valjud hääled.

Ma läksin niinimetatud feldjäägrite tuppa. Arhitekt oli tahtnud teha siia raamatukogu, kuid Koba jättis selle selliseks „tagavaratoaks”. Siin oli kirjutuslaud ja tohutu suur riidekapp, kus rippusid Koba ülikonnad ja mundrid, tema armastatud sõjaväe vormimütsid. Feldjäägrid tõid siia posti keskkomiteest ja jätsid selle lauale.

Ma vaatasin ringi ja nägin, et uks väikesesse söögituppa oli lahti, sellest paistis laud ja laual pudel „Narsaani”, mis Valjake oli ööseks valmis pannud. Ma sain aru: täna ööbib ta jälle väikeses söögitoas.

Kuid mul oli vaja alata.

Kõik, mis juhtus Lähisuvilas sellel ööl, jätan ma vahele.