Читать книгу Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused - Edvard Radzinsky - Страница 13

Kogu meie parteis teadsid ainult Lenin ja veel üks inimene meie võitlusmaleva kangelastegudest. Selleks inimeseks oli partei peamine terrorist Leonid Krassin, parteilise hüüdnimega Nikititš.

Ma mäletan meie esimest kohtumist…

Kõigepealt andis ustav inimene Kobale edasi Lenini sõnumi. Meile tehti ettepanek minna täielikult kellegi „seltsimees Nikititši” käsutusse. Me pidime olema „uhkelt riides” ja ootama teda täpselt kell kaks Erivani väljakul.

Kell kaks läksime kolmekesi kohtumispaika. Kamol oli seljas must tšerkessikuub, minul oli elegantne vestiga ülikond. Koba tuli kulunud pintsakus ja peas totter fess ning seljas veel totram sitsist vene päevasärk. Seletas muiates:

„Polnud midagi „uhket” selga panna, vaese inimese asi.”

Kes Kobat halvasti tundis, võis arvata, et ta tegi seda protestiks. Et uhke Koba ei tahtnud kellelegi alluda, pealegi veel kes teab kellele. Kuid mina teadsin teda hästi. Koba otsustas enne välja selgitada, mis on meie ülesanne. Või… ta juba teadis seda! Ja otsustas vältida otsest osalemist selles. Ta sai alati kõik teada enne teisi.

Meie juurde sõitis uhke vedruvanker, sellest astus maha Krassin, elegantne, orhideega nööpaugus. Ta töötas juhtiva insenerina kuulsas Saksa firmas „Siemens”, kuid see oli tema „katus”.

Krassini tõeline elu käis põranda all. Tal oli kaks kirge: naised ja pommid. Ma arvan, et parteisse astus ta selleks, et leiutada uusi pomme. Tema pommidega tapeti paljud tema tuttavad tsaariametnikud, kes kohtusid temaga ballidel ja vastuvõttudel.