Читать книгу Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused - Mark Twain - Страница 10

Tom ja Sid saadeti sel õhtul nagu harilikult kell pool kümme magama. Nad lugesid oma palved ja Sid uinus varsti. Tom lebas ärkvel ja ootas rahutu kannatamatusega. Kui talle tundus, et päev peaks hakkama juba koitma, kuulis ta kella kümme löövat! See ajas meeleheitele. Ta oleks viselnud ja vähernud, nagu tema närvid nõudsid, kuid ta kartis, et võib äratada sellega Sidi. Niisiis lebas ta vagusi ja vahtis pimedusse. Kõik oli kohutavalt vaikne. Vähehaaval hakkasid sellest vaikusest eralduma tasased, vaevukuuldavad hääled. Kellatiksumine hakkas endast märku andma. Vanad aampalgid hakkasid salapäraselt praksuma. Trepiastmed nagisesid tasakesi. Nähtavasti olid vaimud liikvel. Tädi Polly toast kuuldus korrapärane tasane norin. Ja nüüd algas kilgi tüütu sirtsumine, kelle asukohta ühegi inimese leidlikkus ei oska kindlaks määrata. Siis ajas toonesepa jube tiksutamine seinas voodipeatsi kohal Tomile judinad peale – see tähendas, et kellegi elupäevad olid loetud. Siis tõusis öisesse õhku kauge koera ulgumine, millele vastas nõrgem ulgumine veel kaugemalt. Tom oli ahastuses. Viimaks ei kahelnud ta enam, et aeg oli seisma jäänud ja alanud igavik; ta vajus kõigest hoolimata poolunne; kell lõi üksteist, kuid ta ei kuulnud seda. Ja siis kostis äkki kõige kurblikum näugumine, segunedes Tomi ebamäärase unenäoga. Akna avamine naabruses häiris tema und. Hüüe “Kõtt, kurivaim!” ja tühja pudeli klirin vastu tädi kuuri seina tõid ta täiesti ärkvele. Hetk hiljem oli ta riides ja aknast väljas, ronimas neljakäpukil veranda katust mööda. Ta näugus oma teekonnal paar korda ettevaatlikult. Siis hüppas ta kuuri katusele ja sealt maha. Huckleberry Finn oli kohal koos oma kärvanud kassiga. Poisid asusid teele ja kadusid pimedusse. Poole tunni möödudes kõndisid nad juba kalmistu pikas rohus.

See oli lääne tüüpi vanamoeline kalmistu. Ta asetses künkal, umbes poolteist miili linnast eemal, ja teda piiras logisev puuaed, mis oli kohati sissepoole, kohati väljapoole längus, kuid ei seisnud kusagil püsti. Hein ja umbrohi lokkasid üle kogu kalmistu. Kõik vanad hauad olid sisse vajunud. Polnud ühtegi hauakivi; ümmarguse otsaga, ussidest puretud mälestustahvlid olid kallakil haudade kohal, otsides asjatult tuge. Neile oli kord kirjutatud “Pühendatud selle ja selle mälestusele”, kuid enamikul neist polnud seda enam näha, isegi kui seal valge oleks olnud. Tasane tuul oigas puuokstes ja Tom kartis, et need võivad olla surnute hinged, kes kaebavad rahurikkumise pärast. Poisid kõnelesid vähe ja ainult sosinal, sest aeg, koht ja valitsev pühalikkus ning vaikus mõjusid neile rõhuvalt. Nad leidsid värske mullakünka, mida olid otsinud, ja seadsid end sisse kolme jalaka varjus, mis kasvasid kobaras paari sammu kaugusel hauast.

Nad ootasid omaarust kaua aega vaikides. Öökulli kauge huikamine oli ainus hääl, mis segas surmavaikust. Tomi mõtted muutusid rusuvaks. Ta pidi jutu üles võtma. Niisiis ütles ta sosinal: “Hucky, kas sa usud, et surnutele meie siinolek meeldib?”

Huckleberry sosistas:

“Tahaksin seda ise ka teada. Siin on kuidagi kole pühalik, kas pole?”

“On tõepoolest.”

Järgnes kaunis pikk vaikus, mille kestel poisid endamisi seda küsimust arutasid. Siis sosistas Tom:

“Kuule, Hucky, mis sa arvad, kas Hoss Williams kuuleb meie juttu?”

“Muidugi kuuleb. Vähemalt tema vaim kuuleb.”

Viivu pärast ütles Tom:

“Oleksin pidanud mister Williams ütlema. Kuid ma ei mõelnud midagi halba. Kõik nimetavad teda Hossiks.”

“Surnud ei saa ju liiga nõudlikud olla ses suhtes, kuidas nendest räägitakse, Tom.”

See mõjus pidurdavalt ja kõnelus soikus jälle. Korraga haaras Tom kaaslase käsivarre ja ütles:

“Tšš!”

“Mis on, Tom?” Ja poisid surusid end põksuva südamega teineteise vastu.

“Tšš! Jälle! Kas sa ei kuulnud?”

“Ma…”

“Noh! Nüüd sa kuuled!”

“Issand, Tom, nad tulevad! Nad tulevad tõesti. Mis me teeme?”

“Ei tea. Arvad, et nad näevad meid?”

“Oh, Tom, nad näevad pimedas niisama hästi nagu kassid. Poleks ma parem tulnud!”

“Oh, ära karda. Ma ei usu, et nad meid tülitavad. Me ei tee ju midagi halba. Kui oleme täitsa tasa, siis võib-olla nad ei märkagi meid.”

“Ma püüan, Tom, kuid – issand, ma värisen üleni.”

“Kuula!”

Poisid kummardusid ettepoole ja hingasid vaevalt. Tasane häältesumin kostis kalmistu kaugemast otsast.

“Vaata! Näe, seal!” sosistas Tom. “Mis see on?”

“See on põrgutuli. Oh, Tom, see on kole.”

Ebamäärased kogud lähenesid läbi pimeduse, kõigutades vanamoelist plekklaternat, mis heitis maapinnale loendamatu hulga väikesi valgustäppe. Siis sosistas Huckleberry võbisedes:

“Need on kuradid, see on kindel. Kolm tükki! Issake, Tom, me oleme kadunud! Kas sa oskad palvetada?”

“Ma katsun, aga ära karda. Nad ei tee meile midagi. “Nüüd lähen mina magama, teen…”“

“Tšš!”

“Mis on, Huck?”

“Need on inimesed! Igatahes üks neist. See on vana Muff Potteri hääl.”

“Ei või olla – kas tõesti?”

“Vean kihla, et on. Ära end liiguta. Ta pole nii terane, et ta meid märkaks. Purjus vist, nagu harilikult – neetud päevavaras!”

“Hea küll, ma olen vagusi. Nüüd nad seisavad, otsivad. Ei leia. Tulevad jälle. Nüüd nad arutavad ägedalt. Jälle rahulikud. Jälle ägedad. Hästi ägedad. Nad on seekord tublisti võtnud. Kuule, Huck, ma tunnen teise mehe häält, see on Indiaani Joe.”

“See ta on – neetud segavereline! Parema meelega sooviksin, et need kuradid oleksid. Mis nad kavatsevad siin teha?”

Sosin vaibus nüüd täiesti, sest kolm meest olid hauani jõudnud ja seisid mõne jala kaugusel poiste peidupaigast.

“Siin see on,” ütles kolmas hääl; ja selle omanik tõstis laterna, mis valgustas nüüd noore doktor Robinsoni nägu. Potter ja Indiaani Joe tassisid kanderaami, millel olid köis ja paar labidat. Nad viskasid oma koorma maha ja hakkasid hauda lahti kaevama. Arst pani laterna haua peatsisse ja tuli siis ning istus jalaka alla, toetudes seljaga vastu puud. Ta oli nii ligidal, et poisid oleksid võinud teda puudutada.

“Rutake, mehed!” ütles ta tasa. “Kuu võib iga silmapilk välja tulla.”

Mehed urisesid midagi vastuseks ja jätkasid kaevamist. Mõni aeg polnud kuulda midagi muud kui labidate kriginat, mis pildusid mulda ja liiva hauast välja. See oli väga ühetooniline. Viimaks lõi labidas kõmatades vastu puusärki ja paari minuti pärast olid mehed selle maapinnale vinnanud. Nad kangutasid labidaga kaane lahti, tõstsid laiba välja ja viskasid mütsatades maha. Kuu ujus pilvede tagant välja ja valgustas kahvatut nägu. Kanderaam seati valmis, laip asetati sinna peale, kaeti vaibaga ja seoti köiega raami külge.4 Potter võttis suure taskunoa, lõikas ripneva köieotsa ära ja ütles:

“Nüüd on see neetud töö tehtud, kondisaagija! Laduge veel viis välja või ta jääb siia.”

“Õige jutt!” tähendas Indiaani Joe.

“No kuulge, mis see siis tähendab?” küsis arst. “Te nõudsite oma tasu ette ja ma maksin teile.”

“Jah, ja te olete veel rohkemgi teinud,” ütles Indiaani Joe, lähenedes arstile, kes oli püsti tõusnud. “Viis aastat tagasi te kihutasite mu ühel õhtul oma isa köögist välja, kui tulin süüa paluma, ja ütlesite, et ma ei ole ausa mõttega sinna tulnud. Ja kui ma siis vandusin, et maksan teile kas või saja aasta pärast selle eest kätte, laskis teie isa mu kui hulguse vangi panna. Kas te arvasite, et ma olen selle unustanud? Indiaanlase veri ei voola mu soontes asjata. Nüüd olete mul käes ja nüüd õiendame oma arved!”

Nende sõnade juures ähvardas ta arsti rusikaga näkku. Arst tõstis äkki käe ja lõi lurjuse pikali. Potter laskis noa langeda ja hüüdis:

“Kuulge, kuidas te tohite mu semu lüüa!” Järgmisel hetkel oli ta arstist kinni haaranud ja mõlemad rabelesid kõigest jõust, trampides rohtu ja kiskudes oma kandadega mulda üles. Indiaani Joe kargas jalule, silmad vihast leekimas, kahmas Potteri noa ja hiilis nagu kass küürutades võitlejate ümber, otsides soodsat juhust. Äkki rebis arst end lahti, haaras raske mälestustahvli Williamsi haua peatsist ja virutas sellega Potteri jalust maha. Seda hetke kasutas segavereline ja torkas noa käepidemeni noormehele rinda. Arst vaarus ja kukkus pooleldi Potteri peale, ujutades ta üle verega, ja samal hetkel varjasid pilved jubeda vaatepildi ning kaks hirmunud poissi ruttasid pimedusse.

Kui kuu uuesti välja tuli, seisis Indiaani Joe kahe kogu juures ja vaatles neid. Arst pomises midagi arusaamatut, hingas paar korda sügavalt ja jäi vait. Mestiits5 urises:

“Arve on õiendatud, pagan sind võtaks.”

Siis röövis ta laiba paljaks, pani seejärel saatusliku noa Potteri paremasse kätte ja istus kaaneta puusärgile. Kolm, neli, viis minutit möödusid, siis hakkas Potter end liigutama ja oigama. Tema käsi sulgus noa ümber, ta tõstis selle, vaatas ja viskas jubedusvärinaga maha. Siis ajas ta end istukile, lükates korjuse kõrvale, vahtis esiteks seda ja heitis siis segase pilgu ümberringi. Tema silmad kohtusid Joe omadega.

“Issand, mis siin juhtus, Joe?” küsis ta.

“Räbal lugu,” vastas Joe end liigutamata. “Miks sa seda tegid?”

“Mina? Mina pole midagi teinud!”

“Kuule, niisuguse jutuga ei jõua sa kaugele.”

Potter värises ja muutus kahvatuks.

“Arvasin, et olen kaineks saanud. Ma ei oleks pidanud täna õhtul jooma. Aga mul on pea ikka veel kirju – hullemini kui siia tulles. Kõik on udune; ei mäleta peaaegu midagi. Ütle mulle, Joe – ausalt, vanapoiss, – kas mina tegin seda? Ma ei kavatsenud seda; vannun oma hinge ja au juures, ei kavatsenud. Räägi mulle, kuidas see juhtus, Joe. Oh, see on hirmus! Ja ta oli nii noor ja andekas.”

“Noh, te olite käsitsi koos, tema andis sulle mälestustahvliga ja sina kukkusid maha. Ja siis ajasid sa end vaarudes ja tuigerdades üles, haarasid noa ja torkasid talle parajasti kerre, kui ta sulle teise hirmsa hoobi andis; ja siin sa siis lamasid oimetuna nagu puutomp seniajani.”

“Oh, ma ei teadnud, mis ma tegin. Tõesti, surgu ma siinsamas, kui teadsin. See on kõik viski ja erutuse süü, ma arvan. Ma ei ole kunagi elus nuga tarvitanud, Joe. Olen kakelnud, kuid mitte kunagi noaga. Kõik võivad seda tunnistada. Joe, ära räägi kellelegi! Ütle, et sa ei räägi, Joe, ole hea mees. Olen sind alati hoidnud, Joe, ja sinu eest ka välja astunud. Kas sa ei mäleta? Sa ei räägi, eks ole, Joe?” Ja vaene mees langes põlvili tuima mõrvari ette, pannes paluvalt käed kokku.

“Jah, sa oled alati minu vastu aus ja õiglane olnud, Muff Potter, ja ma ei jäta sind hädas maha. Nii, see on öeldud nii ausalt, nagu üks mees võib öelda.”

“Oh, Joe, sa oled ingel. Õnnistan sind selle eest niikaua kui elan.” Ja Potter hakkas nutma.

“Tule nüüd, aitab juba. Praegu pole aeg töinata. Sina mine seda teed ja mina lähen seda. Hakka nüüd liikuma, ja ära jäta jälgi maha.”

Potter hakkas sörkides minema, kuid tema samm muutus varsti jooksuks. Segavereline seisis ja vaatas talle järele, pomisedes:

“Kui ta on hoobist nii uimane ja rummist nii segane, nagu näis olevat, siis ei tule tal nuga meelde enne, kui ta on nii kaugel, et ei julge sellele üksi enam niisugusesse kohta järele tulla – argpüks!”

Kaks või kolm minutit hiljem olid mõrvatud mees, vaibaga kaetud laip, kaaneta kirst ja avatud haud ainult kuu valve all. Ka vaikus oli jälle täielik.