Читать книгу Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused - Mark Twain - Страница 7

Esmaspäeva hommik leidis Tom Sawyeri õnnetuna. Esmaspäeva hommik leidis ta alati niisugusena, sest siis algas uus nädal aeglast kannatamist koolis. Tom alustas seda päeva tavaliselt sooviga, et vahepealset puhkepäeva poleks olnud, sest see tegi vangistusse ja ahelaisse mineku veel palju vastumeelsemaks.

Tom lebas mõtiskledes. Korraga turgatas talle pälle, et hea oleks haige olla, siis ta võiks koju jääda. See oli nõrk lootus. Ta kompis oma keha läbi. Mingit haigust ei leidunud ja ta uuris uuesti. Seekord arvas ta voolmed leidvat ja hakkas neid lootusrikkalt ergutama. Kuid need nõrgenesid varsti ja kadusid siis hoopis. Ta mõtiskles edasi. Siis äkki avastas ta midagi. Üks tema ülemine hammas oli lahti. See oli õnn. Ta kavatses juba oigama hakata “stardiks”, nagu ta seda nimetas, kuid siis meenus talle, et kui ta selle argumendiga lagedale ilmub, siis tõmbab tädi hamba välja ja see teeb valu. Seepärast otsustas ta hamba esialgu varuks jätta ja edasi otsida. Tükk aega ei leidnud ta midagi, kuid siis tuli talle meelde, et ta oli kuulnud arsti kõnelevat ühest tõvest, mis pani haige kaheks või kolmeks nädalaks voodisse ja ähvardas temalt ühe sõrme röövida. Niisiis tõstis poiss innukalt oma haige varba lina alt välja ja uuris seda. Kuid nüüd ei teadnud ta vajalikke sümptomeid. Asi näis siiski katsetamist väärt olevat ja Tom hakkas agaralt oigama.

Kuid Sid magas rahulikult edasi.

Tom oigas valjemini ja kujutles, et hakkab varbas valu tundma.

Sid ei teinud märkamagi.

Tom juba hingeldas pingutusest. Ta puhkas veidi, ajas end siis puhevile ja tõi kuuldavale rea suurepäraseid oigeid.

Sid norskas edasi. Tom ärritus. Ta ütles: “Sid, Sid!” ja raputas teda. See teguviis mõjus hästi ja Tom hakkas uuesti oigama. Sid haigutas, sirutas end, toetus siis nohinal küünarnukile ja hakkas Tomi vahtima. Tom oigas edasi. Sid ütles:

“Tom! Kuule, Tom!”

Ei mingit vastust.

“Kuule, Tom! Tom! Mis sul on, Tom?” Ja Sid raputas teda ning vaatas talle ärevalt näkku.

“Oh, ära tee, Sid,” oigas Tom. “ära raputa mind.”

“Mis sul siis on, Tom? Ma kutsun tädi.”

“Ei maksa. See läheb võib-olla vähehaaval üle. Ära kutsu kedagi.”

“Aga ma pean! Ära oiga nii, Tom, see on hirmus. Kui kaua see sul juba on?”

“Mitu tundi. Oohh! Ära liiguta niimoodi, Sid. Sa tapad mu.”

“Tom, miks sa mind varem üles ei äratanud? Oh, Tom, ära oiga! See ajab mul kananaha ihule. Tom, mis sinuga siis on?”

“Annan sulle kõik andeks, Sid. (Oie.) Kõik, mis sa mulle kunagi oled teinud. Kui mind enam ei ole…“

“Oh, Tom, sa ei hakka ometi surema? Ära sure, Tom. Oh, ära sure! Võib-olla…”

“Annan kõigile andeks, Sid. (Oie.) Ütle neile seda, Sid. Ja, Sid, anna mu aknaraam ja ühe silmaga kass sellele uuele tüdrukule, kes linna on tulnud, ja ütle talle…”

Kuid Sid oli kahmanud oma riided ja läinud. Tom kannatas nüüd tõsiselt, nii hästi töötas tema kujutlusvõime, ja oiged olid omandanud seetõttu päris loomuliku kõla. Sid tormas trepist alla ja hüüdis:

“Oh, tädi Polly, tule! Tom hakkab surema!”

“Surema?”

“Jah. Ära enam oota, tule ruttu!”

“Lorijutt! Ma ei usu seda!”

Kuid ta jooksis siiski üles, Sid ja Mary kannul. Ja isegi tema nägu muutus kahvatuks ning huuled värisesid. Voodi ette jõudes hingeldas ta:

“Kuule, Tom! Tom, mis sul viga on?”

“Oh, tädi, ma…”

“Mis sul viga on – kust sul valutab, laps?”

“Oh, tädi, mu haige varvas on kärbunud!”

Vana daam vajus toolile ja naeris, siis nuttis, siis tegi mõlemat korraga. See toibutas teda ja ta ütles:

“Tom, kuidas sa mind ehmatasid! Nüüd jäta see lollus ja kobi voodist välja.”

Oiged lakkasid ja valu kadus varbast. Poiss tundis end pisut rumalalt ja ütles:

“Tädi Polly, see näis ära tulevat ja tegi hirmsat valu. Ma ei pannud hammast enam tähelegi.”

“Hammas, tõesti! Mis su hambaga siis on?”

“Üks hammas on lahti ja valutab päris pööraselt.”

“No jäta juba, ära hakka jälle oigama. Tee suu lahti. Jah, üks hammas liigub tõesti, aga sellepärast ei hakka sa veel surema. Mary, too mulle siidiniiti ja üks tuline tukk köögist.”

Tom ütles:

“Oh palun, tädi, ära tõmba seda hammast välja, ta ei valutagi enam. Ma ei kõssa ka, kui ta veel valutab. Pai tädi, ära tõmba, ma ei tahagi koolist koju jääda.”

“Ah ei tahagi, tõesti? Niisiis oli kõik see jant sellepärast, et sa lootsid koju jääda ja kalale minna? Tom, Tom, ma armastan sind nii väga ja sina püüad igatpidi oma üleannetustega minu vana südant murda.”

Selle aja peale olid hambaraviriistad kohale toodud. Vana daam kinnitas siidiniidi ühe otsa silmusena Tomi hamba ümber ja sidus teise otsa voodiposti külge. Siis haaras ta tulise tuki ja torkas sellega poisile peaaegu näkku. Hammas kõlkus äkki voodiposti küljes.

Kuid kõik kannatused leiavad hüvitust. Kui Tom pärast hommikusööki kooli läks, kadestas teda iga poiss, keda ta kohtas, sest tühi koht ülemises hambareas võimaldas tal uuel ning imetlusväärsel moel sülitada. Tema ümber kogunes terve kari poisse, kes sellest demonstratsioonist huvitatud olid. Üks, kes oli endale sõrme lõiganud ja siiani imetluse ning austuse keskpunktis olnud, leidis end nüüd äkki jüngriteta ning aupaistest paljaks pöetuna. Tema süda oli raske ja ta mainis põlastusega, mida ta ise küll ei tundnud, et see pole midagi – niiviisi sülitada nagu Tom Sawyer. Kuid üks teine poiss ütles seepeale: “Hapud viinamarjad!” ja esimene eemaldus troonilt tõugatud kangelasena.

Veidi aja pärast kohtas Tom juhuslikult linnakese noort paariat Huckleberry Finni, kohaliku joomari poega. Kõik linnakese emad vihkasid ja kartsid Huckleberryt kõigest hingest, sest ta oli laisk, korratu, lihtlabane ja halb poiss – ja kõik nende lapsed imetlesid teda, tundsid lõbu tema keelatud seltskonnast ning soovisid temaga sarnaneda. Tom oli teiste korralike poistega selle poolest ühel pulgal, et ta Huckleberryt tema hiilgava väljatõugatu seisundi pärast kadestas ja et tal kõvasti keelatud oli temaga mängida. Sellepärast mängis ta Huckleberryga iga kord, kui juhus avanes. Huckleberry kandis alati täiskasvanute äravisatud riideid ja need lipendasid ning rippusid pidevalt räbalais tema ümber. Tema kaabu oli määratusuur vare poolkuukujulise auguga servas; kuub, kui ta seda üldse kandis, ulatus peaaegu kandadeni ja selle tagumised nööbid olid tükk maad allpool selga; pükse hoidis ülal ainult üks traksiharu; püksitagumik rippus kotina alla ega sisaldanud midagi; narmendavad sääred, kui nad polnud üles keeratud, lohisesid poris.

Huckleberry tuli ja läks, millal soovis. Ilusa ilmaga magas ta majatreppidel, halva ilmaga tühjades vaatides; tal polnud vaja kooli ega kirikusse minna, kedagi peremeheks nimetada või kellegi sõna kuulata: ta võis kalastama ja ujuma minna, millal ja kus ta soovis, ja jääda nii kauaks, kui talle meeldis; keegi ei keelanud tal kakelda; ta võis õhtuti nii kaua üleval olla kui heaks arvas; ta oli alati esimene poiss, kes käis kevadel paljajalu ja viimane, kes sügisel jalatsid tarvitusele võttis; tal polnud kunagi vaja end pesta ega puhtaid riideid selga panna; ta oskas suurepäraselt vanduda.

Ühesõnaga, sel poisil oli kõik, mis elu väärtuslikuks teeb. Nii mõtles iga vaevatud, kammitsetud, korralik poiss St. Petersburgis. Tom hõikas seda romantilist heidikut:

“Ahoi, Huckleberry!”

“Ahoi, eks tule vaata, kuidas see sulle meeldib.”

“Mis sul seal on?”

“Kärvanud kass.”

“Las ma vaatan, Huck. Heldus, ta on päris kange. Kust sa ta said?”

“Ostsin ühelt poisilt.”

“Mis sa maksid?”

“Andsin ühe sinise pileti ja põie, mille sain tapamajast.”

“Kust sa sinise pileti said?”

“Ostsin kaks nädalat tagasi Ben Rogersilt võruveeretamiskepi eest.”

“Kuule, Huck, milleks saab kärvanud kassi kasutada?”

“Milleks? Soolatüügaste ravimiseks.”

“Tõesti? Tean selleks midagi paremat.”

“Vean kihla, et sa ei tea. Mis see on?”

“Noh, mäda kännu vesi.”

“Mäda kännu vesi! Mina ei annaks lõngaotsagi selle eest.”

“Ei annaks? Oled sa seda kunagi proovinud?”

“Ei ole. Aga Bob Tanner on.”

“Kes sulle seda rääkis?”

“Noh, tema rääkis Jeff Thatcherile ja Jeff rääkis Johnny Bakerile ja Johnny rääkis Jim Hollisele ja Jim rääkis Ben Rogersile ja Ben rääkis ühele neegrile ja see neeger rääkis minule. Nii oligi!”

“See ei tähenda veel midagi. Nad kõik valetavad. Vähemalt kõik peale neegri, teda ma ei tunne. Kuid ma pole veel näinud neegrit, kes ei valetaks. Lollus puha! Ütle nüüd mulle, kuidas Bob Tanner seda tegi, Huck.”

“Noh, ta pistis käe mäda kännu sisse, kus oli vihmavett.”

“Päeva-ajal?”

“Muidugi.”

“Näoga kännu poole?”

“Jah. Vähemalt ma arvan nii.”

“Ütles ta seejuures midagi?”

“Ei usu, et ütles; ma ei tea.”

“Ahaa! Räägi jah soolatüügaste ravimisest kännuveega nii tobedal moel! Nii pole sellest muidugi mingit abi. Sa pead minema üksi keset metsa, kus tead veega kännu olevat, ja just keskööl seisad seljaga kännu poole, pistad käe vette ja ütled:

ja siis astud ruttu, silmad kinni, üksteist sammu eemale, keerad end kolm korda ringi ja lähed koju, ilma et kellegagi räägiksid. Sest kui sa räägid, siis kaob nõidus.”

“Jah, see kõlab küll usutavalt; aga Bob Tanner ei teinud nii.”

“Ei, söör, võid kihla vedada, et ta ei teinud; sest temal on siin linnas kõige rohkem soolatüükaid; ja tal poleks ühtegi, kui ta teaks, kuidas kännuveega ümber käia. Mina olen niiviisi oma kätelt kaotanud tuhandeid soolatüükaid, Huck. Mängin nii palju konnadega, et mul on alati palju tüükaid. Mõnikord hävitan neid oaga.”

“Jah, uba on hea. Mina olen ka neid oaga ära võtnud.”

“Ah oled? Kuidas sina seda teed?”

“Võtad oa ja teed ta pooleks, lõikad siis soolatüügast, nii et sellest verd tuleb, teed ühe oapoole veriseks, kaevad augu ja matad selle oapoole vanakuu ajal keskööl ristteel maha, teise poole aga põletad ära. See oatükk, millele verd peale pandi, hakkab tõmbama ja tõmbama, püüdes teist poolt enda juurde tõmmata, ja aitab nii verel soolatüügast ära tõmmata, ja see tulebki varsti ära.”

“Jah, just nii, Huck, just nii seda tehakse. Aga veel parem on, kui matmise ajal öelda: “Uba maha, tüügas ära! Ära tule mind enam piinama!” Nii teeb Joe Harper, ja tema on peaaegu Coonville'is ära käinud ja igal pool mujal. Aga ütle, kuidas sa neid kärvanud kassiga ravid?”

“Noh, võtad kassi ja lähed enne keskööd surnuaeda, kohta, kuhu on maetud mõni kuri inimene. Ja kui siis kesköö kätte jõuab, tuleb sinna kurat, võib-olla ka kaks või kolm, aga sa ei näe neid, võid kuulda ainult midagi tuuletaolist või kuulda neid kõnelemas; ja kui nad seda surnut hakkavad ära viima, virutad sa oma kassi neile järele ja ütled: “Kurat korjuse järel, kass kuradi järel, soolatüükad kassi järel, mina olen teist lahti!” See kaotab viimse kui tüüka.”

“Kõlab usutavalt. Oled sa seda kunagi proovinud, Huck?”

“Ei ole, aga vanaema Hopkins rääkis mulle.”

“Siis peaks see õige olema, sest räägitakse, et ta on nõid.”

“Räägitakse! Ma tean, et ta on nõid, Tom. Ta nõidus taadi ära. Taat ise ütleb seda. Ta tulnud ühel päeval sealt mööda ja näinud, et eit nõiub teda. Siis võtnud ta kivi, ja kui eit poleks kõrvale põiganud, oleks ta teda tabanud. Noh, ja samal ööl veeres ta purjus peaga ühe kuuri pealt alla, kus ta magas, ja murdis käeluu.”

“Kui hirmus! Kuidas ta teadis, et eit teda nõiub?”

“Issand, taat saab sellest otsekohe aru. Ta ütleb, et kui sulle üksisilmi otsa vahitakse, siis see inimene nõiub sind, pealegi, kui ta seejuures pomiseb. Sest kui ta pomiseb, siis loeb ta tagurpidi Issameiet.”

“Ütle, Huck, millal sa tahad kassiga proovida?”

“Täna öösel. Arvan, et nad tulevad täna öösel vana Hoss Williamsi järele.”

“Aga ta maeti ju laupäeval. Kas nad teda juba laupäeva öösel ära ei viinud?”

“Mis lollust sa nüüd räägid? Kuidas said nad enne keskööd nõiduda? Ja siis algas ju pühapäev. Ei usu, et kuradid pühapäeviti palju ringi hulguvad.”

“Sellele ma ei mõelnud. Jah, muidugi. Kas sa lubad mul kaasa tulla?”

“Loomulikult – kui sa ei karda.”

“Kardan! Mitte sinnapoolegi. Kas sa näud?”

“Jah, ja sina näu vastu, kui saad. Viimane kord lasksid sa mind niikaua näuguda, et vana Hays viskas mind kiviga ja ütles: “Pagana kassinäru!” Seepeale virutasin talle tellise aknasse – aga ära sa räägi.”

“Ei räägi. Ma ei saanud tol ööl näuguda, sest tädi valvas mind; kuid seekord ma näun. Kuule, Huck, mis see sul on?”

“Ei midagi, ainult puuk.”

“Kust sa ta said?”

“Metsast.”

“Mis sa tahad ta eest?”

“Ma ei tea. Ma ei taha teda müüa.”

“Hea küll. See on niikuinii väga pisike puuk.”

“Oh, igaüks võib puuki maha teha, kui see tema oma ei ole. Mina olen selle puugiga väga rahul. Ta on minu jaoks hea küllalt.”

“Ah, puuke on palju. Ma võiksin saada neid tuhandeid, kui tahaksin.”

“Miks sa siis ei taha? Sest sa tead väga hästi, et sa ei saa. See on õige varajane puuk; esimene, keda ma sel aastal olen näinud.”

“Kuule, Huck, ma annan sulle oma hamba tema eest.”

“Näita.”

Tom võttis taskust tüki paberit ja harutas selle lahti.

Huckleberry vaatles hammast ihaldavalt. Kiusatus oli liiga suur. Lõpuks küsis ta:

“Kas ta on ehtne?”

Tom tõstis huule ja näitas tühja kohta.

“Noh, hea küll, kaup on koos,” ütles Huckleberry.

Tom sulges puugi pistongikarpi, mis veel hiljuti oli olnud näpitssitika vanglaks, ja poisid lahkusid teineteisest, tundes end kumbki rikkamana kui enne.

Jõudnud väikese omaette seisva koolimajani, astus Tom kärmesti sisse, nagu keegi, kes on kõige ausamalt rutanud. Ta riputas kübara varna ja istus asjaliku agarusega oma kohale. Suurel pilbaspõhjaga tugitoolil trooniv õpetaja tukkus, suigutatud ühetoonilisest õppimissuminast. Tomi tulek äratas ta.

“Thomas Sawyer!”

Tom teadis, et tema täisnime nimetamine tähendas halba.

“Söör!”

“Tule siia. Noh, söör, miks sa jälle hiljaks jäid nagu harilikult?”

Tom kavatses juba vales väljapääsu otsida, kui silmas äkki kaht pikka kollast juuksepalmikut alla rippuvat selga mööda, mille ta armastuse elektrilisel mõjul ära tundis. Ja selle olendi kõrval oli klassis ainus vaba koht tüdrukute poolel. Ta ütles otsekohe:

“Jäin Huckleberry Finniga juttu ajama!”

Õpetaja pulss jäi seisma ja ta jõllitas abitult. Õppimissumin lakkas; õpilased imestasid, kas see hulljulge poiss on aru kaotanud. Õpetaja küsis:

“Sina – mida sa tegid?”

“Jäin Huckleberry Finniga juttu ajama.”

Neist sõnadest ei võidud valesti aru saada.

“Thomas Sawyer, see on kõige hämmastavam ülestunnistus, mida ma olen iial kuulnud; joonlaud on liiga väike karistus selle häbematuse eest. Võta kuub ära.”

Õpetaja käsi töötas, kuni väsis ja vitsakimp oli oluliselt kahanenud. Siis järgnes käsk:

“Nüüd, söör, mine istu tüdrukute hulka! Ja olgu see sulle hoiatuseks.”

Klassis tekkinud naerukahin näis poisi kohmetuks tegevat, kuid tegelikult olid selles rohkem süüdi pöörane aukartus tundmatu ebajumala ees ja kartlik rõõm oma hea õnne üle. Ta istus männipingi servale ja tüdruk tõmbus pead selga visates temast järsult eemale. Klassis müksati üksteist, pilgutati silmi ja sosistati, kuid Tom istus vaikselt, käed pikal madalal laual, ja näis raamatut uurivat. Vähehaaval pöördus tähelepanu temalt kõrvale ja klassiruumi sumbunud õhku täitis peagi jälle tavaline sumin. Nüüd hakkas poiss tüdrukule vargseid pilke heitma. Tüdruk märkas seda, kirtsutas nina ja keeras hetkeks pea kõrvale. Kui ta ettevaatlikult näo tagasi pööras, lebas tema ees üks virsik. Ta lükkas selle ära; Tom pani tasakesi tagasi; ta lükkas selle uuesti kõrvale, kuid vähem vaenulikult, Tom pani virsiku kannatlikult jälle endisele kohale ja siis jättis tüdruk selle sinna. Tom kritseldas oma tahvlile: “Palun võta – mul on veel.” Tüdruk heitis pilgu kirjutatule, kuid ei andnud mingit märku. Nüüd hakkas poiss midagi tahvlile joonistama, varjates oma tööd vasaku käega. Veidi aega ei teinud tüdruk sellest väljagi, kuid siis hakkas tema inimlik uudishimu avalduma vaevumärgatavate tunnusmärkide kaudu. Poiss töötas näiliselt midagi märkamata edasi. Tüdruk tegi ebamäärase katse vaadata, kuid poiss ei reetnud millegagi, et ta sellest teadlik oli. Lõpuks andis tüdruk alla ja sosistas kõhklevalt:

“Las ma vaatan.”

Tom paljastas osa koledast karikatuurist kahe katuseviiluga majast, mille korstnast tõusis korgitserikujuline suits. Tüdruku huvi selle töö vastu hakkas tõusma ja ta unustas kõik muu. Kui joonistus oli valmis, vaatas ta seda viivu ja sosistas siis:

“Kena; tee üks mees kah.”

Kunstnik maalis eesõue mehe, kes sarnanes kraanaga. Ta oleks võinud majast üle astuda. Kuid tüdruk ei olnud ülemäära kriitiline; ta oli koletisega rahul ja sosistas:

“See on ilus mees. Joonista nüüd mind tulemas.”

Tomjoonistasliivakella, selleotsatäiskuu, lisasõlekõrretaolisedkäedjalad ja varustas harali sõrmed tohutu lehvikuga. Tüdruk ütles:

“Kui kena, ma tahan ka joonistada osata.”

“See on lihtne,” sosistas Tom vastu. “Ma õpetan sind.”

“Oh, tõesti? Millal?”

“Keskpäeval. Kas sa lähed koju lõunale?”

“Ma jään siia, kui sina jääd.”

“Hästi, tehtud. Mis su nimi on?”

“Becky Thatcher. Ja sinul? Oh, ma tean. Thomas Sawyer.”

“See on mu nimi, kui ma kolki saan. Kui ma hea poiss olen, siis olen Tom. Sina hüüa mind Tomiks, eks ole?”

“Jah.”

Nüüd hakkas Tom midagi tahvlile kritseldama, varjates seda tüdruku eest. Seekord ei olnud aga tüdruk enam tagasihoidlik. Ta palus näha.

“Oh, see pole midagi,” ütles Tom.

“On küll.”

“Ei ole; sa ei taha seda näha.”

“Tahan, tõesti tahan. Palun, näita mulle.”

“Sa räägid edasi.”

“Ei räägi – tõesti, tõesti ja veelkord tõesti ei räägi.”

“Sa ei räägi kellelegi? Niikaua kui elad?”

“Ei, ma ei räägi kunagi kellelegi. Näita nüüd.”

“Oh, sa ei taha näha!”

“Kui sa minuga niiviisi ümber käid, siis vaatan ise, Tom…” ja tüdruk pani oma väikese käe Tomi käele. Tekkis väike võitlus; Tom teeskles tõsist vastupanu, kuid laskis oma käe vähehaaval kõrvale tõrjuda, kuni nähtavale ilmusid sõnad: “Ma armastan sind.”

“Oh sa paharet!” Ja tüdruk andis Tomi käele terava laksu, kuid punastas ja näis siiski head meelt tundvat. Just sel tähtsal hetkel tundis poiss, kuidas saatuslikud sõrmed tasakesi tema kõrvast kinni võtsid ja teda ülespoole tõmbasid. Niiviisi talutati ta läbi klassi ja paigutati tema oma pinki kogu kooli naerukihina pipardatud tule all. Siis seisis Õpetaja mõne hirmsa hetke tema kõrval ja liikus lõpuks sõna lausumata oma trooni poole. Aga kuigi Tomi kõrv kipitas, tema süda hõiskas.

Kui klass rahunes, tegi Tom ausa katse õppida, kuid tema sees valitses liiga suur segadus. Lugemistunnis ei pidanud ta järge ja ajas kõik segi, maateaduse tunnis muutis järved mägedeks, mäed jõgedeks ja jõed mandriteks, nii et maailma loomise eelne kaos oli jälle käes, õigekirjutuse tunnis ei saanud ta hakkama rea kõige lihtsamate sõnadega, ja ta lõpetas püstiseismisega ning pidi ära andma tinamedali, mida ta mitu kuud oli uhkeldades kandnud.