Читать книгу Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused - Mark Twain - Страница 16

Mõni minut hiljem oli Tom madalas vees ja kahlas Illinoisi kalda poole. Enne kui vesi vööni ulatus, oli tal pool teed juba seljataga. Nüüd ei võimaldanud vool enam kõndida, niisiis sukeldus ta julgesti, et katta ülejäänud sada jardi ujudes. Ta ujus põiki vastu voolu, ometi kandis see teda allapoole kiiremini, kui ta oli arvanud. Viimaks jõudis ta siiski kalda lähedale ja laskis end voolul edasi viia, kuni leidis madala koha, kus ta välja ronis. Ta pistis käe taskusse, leidis kooretüki alles olevat ja suundus siis nirisevate riietega piki kallast metsa mööda linnakese poole. Veidi enne kella kümmet jõudis ta lagendikule linna serval ja silmas auruparve kõrge kalda ja puude varjus. Kõik oli vaikne vilkuvate tähtede all. Tom laskus tähelepanelikult ümberringi vaadates kaldast alla, libises vette, tegi kolm-neli tõmmet ja ronis lootsikusse, mis täitis päästepaadi ülesandeid praami päras. Tom peitis end pingi alla ja hakkas hingeldades ootama. Nüüd tilises mõrane kell ja kellegi hääl andis käsu “ära sõita”. Paar minutit hiljem kerkis paadi nina kõrgele parve kiiluvees, ja reis oli alanud. Tom rõõmustas oma õnne üle, sest ta teadis, et see oli parve viimane reis sel õhtul. Pika kaheteistkümne või viieteistkümne minuti järel jäid rattad seisma, Tom libises üle paadiserva ja ujus pimeduses kaldale, väljudes veest viiskümmend jardi linnast eemal, kus polnud juhuslike ümberuitajate ohtu. Ta jooksis läbi tühjade kõrvaltänavate ja leidis end varsti tädi õuetara taga. Ta ronis sellest üle, lähenes majakesele ja vaatas sisse elutoa aknast, sest seal põles tuli. Toas istusid tädi Polly, Sid, Mary ja Joe Harperi ema ja kõnelesid omavahel. Nad istusid voodi juures, mis asetses nende ja ukse vahel. Tom läks ukse juurde ja hakkas tasakesi linki tõstma; siis surus ta kergesti uksele ja see andis järele; ta lükkas ettevaatlikult edasi, värisedes iga kord, kui uks kääksatas, kuni arvas, et saab käpuli läbi ronida; siis pistis ta pea sisse ja hakkas ettevaatlikult ronima.

“Miks see küünal niimoodi vilgub?” küsis tädi Polly. Tom kiirendas edasiliikumist. “Uks on vististi lahti, ma arvan. Nojah, muidugi lahti. Nüüd pole imelikel asjadel üldse lõppu. Mine, pane uks kinni, Sid.”

Tom jõudis just õigeks ajaks voodi alla kaduda. Ta lamas ja puhkas veidi aega, siis ronis edasi, kuni võis peaaegu tädi jalga puudutada.

“Aga nagu ma ütlesin,” sõnas tädi Polly, “ta polnud halb poiss, ainult nii-öelda üleannetu. Lihtsalt kergemeelne ja tuisupäine, teate. Tal ei olnud vastutustunnet rohkem kui varsal. Ta ei soovinud iial kellelegi kurja ja ta oli kõige parema südamega poiss, kes kunagi on elanud…” ja ta hakkas nutma.

“Just samasugune oli minu Joe – alati üleannetust täis ja valmis igasugusteks koerustükkideks, aga ta oli nii omakasupüüdmatu ja lahke poiss, nagu üldse võib olla. Ja issanda heldus, kui ainult mõelda, et ma peksin teda selle kreemi pärast – ma olin täiesti unustanud, et viskasin selle ise välja, sest see oli hapuks läinud, ja nüüd ma ei näe teda enam kunagi siin maailmas, ei kunagi, kunagi, kunagi, vaene ülekohtuselt kannatanud poiss!” Ja missis Harper nuuksus nii, nagu oleks tema süda lõhkemas.

“Loodan, et Tomil on seal parem, kus ta nüüd on,” ütles Sid, “aga kui ta oleks mõnes asjas mõistlikum olnud…”

“Sid!” Tom tundis vana daami vihast pilku, kuid ei näinud seda. “Mitte üht sõna minu Tomi vastu, nüüd, kus teda enam pole! Jumal hoolitseb tema eest, ära sina tema pärast muretse, söör. Oh, missis Harper, ma ei tea, kuidas ma temata hakkama saan, ma ei tea, kuidas ma temata hakkama saan! Ta oli mulle nii suureks lohutuseks, kuigi ta mu vana südant piinas.”

“Issand on andnud, issand on võtnud, issanda nimi olgu kiidetud! Aga see on nii raske – oh, see on nii raske! Alles möödunud laupäeval paugutas minu Joe just minu nina all pistongiga ja ma andsin talle niisuguse lopsu, et ta käpuli kukkus. Ma ei teadnud siis aimatagi, kui varsti – oh, kui ta seda veel kord teeks, ma kaisutaksin ja õnnistaksin teda selle eest.”

“Jah, jah, jah, tean väga hästi, mida te tunnete, missis Harper, tean täpselt, mida te tunnete. Alles eile lõunaajal valas mu Tom kassile valuvaigistit suhu ja ma arvasin tõesti, et loom viib terve maja laiali. Ja jumal andku mulle andeks, ma klobisin Tomi pead sõrmkübaraga, vaene poiss, vaene surnud poisike! Aga tema on nüüd kõigist kannatustest pääsenud. Ja viimased sõnad, mis ma temalt kuulsin, olid etteheitvad…”

Kuid see mälestus oli vanale daamile liig, ta varises täiesti kokku. Tom tõmbas ka ise nüüd ninaga, ja rohkem haledusest iseenda kui kellegi teise vastu. Ta kuulis, kuidas Mary nuttis ja aeg-ajalt tema kohta mõne hea sõna ütles. Ta hakkas enesest paremini mõtlema kui kunagi varem. Tädi kurbus liigutas teda siiski niivõrd, et tal tekkis soov voodi alt välja hüpata ja teda rõõmuga üle ujutada, samuti meeldis tema olemusele väga kogu asja lavaline toredus, kuid ta sai endast võitu ja oli vait. Ta kuulas edasi, ja pikapeale selgus talle kõnelusest, et algul oli arvatud neid suplemisel uppunud olevat; siis oli väike parv puudu; seejärel olid mõned poisid rääkinud kadunute tõotusest, et küla varsti “midagi kuuleb”; targad pead olid sellest ja teisest järeldusi tehes otsusele jõudnud, et poisid on parvega plehku pannud ja kerkivad varsti silmapiirile lähemas linnakeses pärivoolu; kuid lõuna paiku oli parv leitud Missouri kaldalt, viis või kuus miili linnast allpool, ja siis oli lootus kadunud; poisid pidid uppunud olema, muidu oleks nälg nad õhtuks koju ajanud, kui mitte varem. Arvati, et laipade otsimine polnud ainult sellepärast tagajärgi andnud, et poisid olid uppunud keset jõge, sest vastasel juhul oleksid nad kui head ujujad kaldale pääsenud. Oli kesknädala õhtu. Kui uppunuid pühapäevaks ei leita, siis tuleb jätta kõik lootused, ja hingepalve kavatseti pidada pühapäeva hommikul. Tomil jooksid judinad üle ihu.

Missis Harper soovis nuuksudes head ööd ja valmistus minema. Ühise meeleliigutuse mõjul langesid kaks leinavat naist teineteisele kaela ja kergendasid oma südant pisaratega. Siis lahkuti. Tädi Polly oli Sidile ja Maryle head ööd soovides palju õrnem kui tavaliselt. Sid nohises veidi, Mary aga väljus kibedasti nuttes. Tädi Polly langes põlvili ja palvetas Tomi eest nii liigutavalt, nii hardasti ja niisuguse piiritu armastusega sõnades ja vanas värisevas hääles, et Tom ujus pisarais ammu enne seda, kui ta oli lõpetanud.

Ta pidi veel tükk aega paigal olema pärast seda, kui tädi oli sängi läinud, sest vana daami rinnast tõusid aeg-ajalt valusad hüüatused ja ta keeras rahutult ühelt küljelt teisele. Kuid lõpuks jäi ta vagusi, ainult oigas veel veidi unes. Nüüd puges poiss tasakesi voodi alt välja, tõusis pikkamisi püsti ja vaatles magajat, varjates käega küünlavalgust. Tema süda oli tulvil kaastunnet vanakese vastu.

Ta võttis taskust sükomoorikoore ja pani küünla kõrvale. Kuid siis tuli talle midagi meelde ja ta viivitas mõtlikult. Nüüd selgines tema nägu, nagu oleks ta õnneliku lahenduse leidnud; ta pani koore kähku tagasi tasku, kummardus ning suudles närtsinud huuli ja hiilis siis kohe vargsi välja, sulgedes ukse enda järel.

Ta läks kõrvalist teed mööda tagasi praami peatuskohale, ei leidnud seal kedagi liikvel olevat ja astus julgesti parvele, teades, et seal pole kedagi peale valvuri, kes puges alati kohe põhku ja magas nagu nott. Siis päästis ta paadi lahti, lipsas sinna sisse ja hakkas ettevaatlikult vastuvoolu sõudma. Umbes miili kaugusel külast juhtis ta paadi põiki üle jõe, töötades tublisti aerudega. Ta jõudis täpselt maabumiskohale teisel kaldal, sest see töö oli talle tuttav. Tal oli tungiv tahtmine paati kaaperdada, sest seda võis laevaks ja seega mereröövli seaduspäraseks saagiks pidada, kuid ta teadis, et seda hakatakse hoolikalt otsima ja et see võib lõppeda nende avastamisega. Seepärast astus ta kaldale ja sammus metsa. Siin istus ta maha ja puhkas tükk aega, võideldes aeg-ajalt pealetikkuva unega, ja jätkas siis väsinult teekonda laagri poole. Öö lähenes lõpule. Kui ta saare kohale jõudis, oli päev juba koitnud. Ta puhkas jälle, kuni päike oli üsna kõrgel ja kuldas oma hiilgusega suurt jõge, siis sukeldus ta vette. Veidi hiljem peatus ta veest nõretades laagri sissekäigul ja kuulis Joe'd ütlevat:

“Ei, Tom on ustav poiss, Huck, ja tuleb tagasi. Ta ei jookse ära. Ta teab, et see oleks autu tegu mereröövli seisukohalt, ja Tom on liiga uhke niisuguseks asjaks. Tal on midagi teoksil. Huvitav, mis nimelt.”

“Igatahes need asjad on meie, eks ole?”

“Peaaegu, kuid mitte veel praegu, Huck. Kirjas on öeldud, et nad on meie, kui ta hommikusöögiks tagasi ei ole.”

“Aga ta on!” hüüdis Tom toreda dramaatilise efektiga, astudes tähtsalt laagriplatsile. Rikkalik hommikueine sealihast ja kalast oli varsti valmis, ja kui poisid selle kallale asusid, jutustas (ja ilustas) Tom neile oma seiklusi. See oli edev ja hooplev kangelaste seltskond, kui jutustus lõpule jõudis. Siis puges Tom varjulisse kohta, et lõunani magada, kuna teised mereröövlid valmistusid kalastamiseks ja ümbruse uurimiseks.