Читать книгу Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused - Mark Twain - Страница 3

Laupäeva hommik oli kätte jõudnud ja kogu suvine maailm oli särav, värske ja täis elurõõmu. Igas südames helises laul, ja kui süda oli noor, siis tungis helin huultele. Igas näos oli rõõmu ja igas sammus kergust. Akaatsiad õitsesid ja õite lõhn täitis õhku.

Cardiffi küngas, külatagune kõrgustik, haljendas taimedest ja oli küllalt kaugel, et paista igatsetud maana – unelev, rahuküllane, meelitav.

Tom ilmus kõnniteele lubjavärviämbri ja pikavarrelise pintsliga. Ta silmitses planku, ja loodusest kadus rõõm ning sügav kurbus asus tema hinge. Kolmkümmend jardi üheksa jala kõrgust planku! Elu tundus Tomile tühjana ja olemasolu lausa koormana. Ohates kastis ta pintsli värvi sisse ja tõmbas sellega mööda ülemist lauda. Ta kordas seda operatsiooni, tõmbas veel korra, võrdles tühist värvitud riba kaugeleulatuva värvimata plangupinnaga ja istus löödult tünni otsa. Väravast tuli Jim, plekkämber käes, kareldes ja “Buffalo neidusid” lauldes. Linnakaevult vee toomine oli Tomi meelest alati vastik töö olnud, kuid nüüd ei tundunud see talle enam nii. Talle meenus, et kaevul oli ikka seltskonda. Valged, mulatid ja neegripoisid ning – tüdrukud ootasid seal alati oma järge, puhkasid, vahetasid mänguasju, tülitsesid, lõid lahingut, tegid nalja. Ja tal tuli veel meelde, et kuigi kaev oli ainult sada viiskümmend sammu eemal, ei jõudnud Jim veeämbriga kunagi enne tundi tagasi; isegi siis pidi keegi talle harilikult järele minema. Tom ütles:

“Kuule, Jim! Ma toon vee ära, kui sa niikaua värvid.”

Jim raputas pead ja ütles:

“Ei saa, massa Tom. Vanaproua ütles, et pean vett tooma minema ja mitte kellegagi aega viitma. Ta arvas juba, et massa Tom hakkab peale käima, et ma tema eest värviksin, ja seepärast käskis ta mul otsekohe minna ja oma töö ära teha – ta lubas ise värvimise järele valvata.”

“Oh, ära pane tähelegi, mis ta ütles, Jim. Niiviisi räägib ta alati. Anna ämber – olen ühe minuti pärast tagasi. Tema ei saa sellest teadagi.”

“Ma ei tohi, massa Tom. Vanaproua lööb mul pea otsast. Tõepoolest.”

“Tema! Ta ei löö kunagi kedagi, koputab ainult sõrmkübaraga pähe, ja kes sellest hoolib, ma tahaksin teada. Ta ähvardab hirmus palju, kuid ähvardamine ei tee haiget – igatahes mitte siis, kui ta ise ei nuta. Jim, annan sulle marmorkuuli. Annan sulle valge kuuli.”

Jim lõi kõhklema.

“Valge kuuli, Jim, ja see on uhke asi.”

“Heldeke, see on imetore asi, ma tean. Aga, massa Tom, ma kardan nii väga vanaprouat.”

“Ja kui sa minu eest värvid, näitan sulle pealekauba oma haiget varvast kah!”

Jim oli ainult inimene – kiusatus oli liiga suur tema jaoks. Ta pani ämbri maha ja võttis valge kuuli. Järgmisel hetkel lidus ta oma ämbri ja kipitava kuklaga tänavast alla, Tom värvis suure hoolega ja tädi Polly lahkus tegevusväljalt, peos tuhvel ja silmis võidurõõm.

Kuid Tomi energial ei olnud pikka püsi. Ta hakkas mõtlema, missuguseid lõbustusi ta oli selleks päevaks kavatsenud, ja tema mured mitmekordistusid. Varsti mööduvad siit vabad poisid kergejalgselt igasugu põnevatele käikudele ja heidavad tema kulul palju nalja sellepärast, et ta peab töötama – juba see mõte põletas Tomi nagu tuli. Ta kraamis välja oma maise vara ja silmitses seda – mänguasjad, kuulikesed, igasugune rämps. Sellest piisas võib-olla tasuks mõne töövahetuse eest, kuid seda oli vähe isegi pooletunnise täieliku vabaduse ostmiseks. Niisiis pani Tom oma varanatukese taskusse tagasi ja loobus mõttest poisse ära osta. Sel süngel ja lootusetul hetkel tuli talle äkki hea mõte, lausa inspiratsioon. Ta võttis pintsli ja hakkas rahulikult töötama. Varsti ilmus nähtavale Ben Rogers, just see poiss, kelle pilget ta oli kartnud. Beni kõnnak oli hüplev ning tantsisklev – selge tõendus, et tema süda oli kerge ja ootused roosilised. Ta sõi õuna ja laskis aeg-ajalt kuuldavale pika meloodilise huilge, millele järgnes sügavatooniline pimm-põmm, pimm-põmm, sest ta kujutas endast aurikut. Lähemale jõudes vähendas ta kiirust, astus keset tänavat, kallutas end tugevasti paremale poole ja pöördus raskelt, kogu pidulikkuse ja tseremoniaalsusega, sest ta oli “Suur Missouri” ja pidi üheksa jalga sügaval vees istuma. Ta oli ühtaegu laev, kapten ja masintelegraaf, niisiis pidi ta ennast kujutama omaenda tormitekil käske andmas ja neid täitmas.

“Stopp, söör! Ting-a-ling-ling.” Laev jäi peaaegu seisma ja pöördus aegamisi kõnnitee poole. “Tagasikäik! Ting-a-ling-ling!” Käsivarred tõmbusid sirgeks ja laskusid jäigalt külgi mööda alla. “Tagasi tüürpoordi! Ting-a-ling-ling! Tšuu! Tšuu-uu-tšuu!” Parem käsi tegi vahepeal suuri sõõre, sest see kujutas endast suurt laevaratast. “Tagasi pakpoordi! Ting-a-ling-ling! Tšuu-tš-tšuu-tšuu!” Vasak käsi hakkas sõõre tegema.

“Stopp, tüürpoord! Ting-a-ling-ling! Stopp, pakpoord! Edasi tüürpoordi! Stopp! Aeglaselt keerata! Trill-trill-trill! Tšuu-uu-uu! Raaköis välja! Kähku! Noh – välja köiega, mis te seal teete? Heitke silmus selle kännu otsa! Nüüd silla juurde – las käia! Masinad seisma, söör! Ting-a-ling-ling! Št! Ššt! Št!” (Sügavust mõõtes.)

Tom jätkas värvimist, pööramata aurikule vähimatki tähelepanu. Ben vahtis hetke ja ütles siis:

“Hei! Sa oled ankrusse pandud, mis?” Ei mingit vastust. Tom vaatles oma viimast pintslitõmmet kunstniku pilguga; siis veel üks kerge tõmme, ja ta uuris uuesti tagajärge. Ben astus tema kõrvale. Tomi suu jooksis vett õuna järele, kuid ta ei katkestanud tööd.

Ben ütles:

“Halloo, vanapoiss, pandi tööle või?”

“Ah, sina oled, Ben! Ma ei pannud tähelegi.”

“Kuule, ma lähen ujuma. Kas sa ei tahaks tulla? Aga sa teed muidugi parema meelega tööd, eks ole? No muidugi!”

Tom silmitses viivu poissi ja küsis:

“Mida sa nimetad tööks?”

“Noh, kas see ei ole siis töö?”

Tom hakkas uuesti värvima ja mainis hooletult:

“Võib-olla on, võib-olla ei ole. Tean ainult, et see on Tom Sawyerile meeltmööda.”

“Oh, mine nüüd, sa ei taha ometi öelda, et see sulle meeldib?”

Pintsel liikus edasi.

“Meeldib? Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima. Seda ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku värvida.”

See näitas asja hoopis uues valguses. Ben jättis õunasöömise. Tom tõmbas oma pintslit suurejooneliselt edasi-tagasi, astus sammu tahapoole, et tulemust vaadelda, parandas pisut siit ja sealt ja silmitses hindavalt. Ben jälgis iga ta liigutust, tema huvi kasvas järjest, töö hakkas talle ikka enam meeldima. Viimaks ütles ta:

“Kuule, Tom, las ma värvin ka natuke.”

Tom kaalutles; kavatses juba nõustuda, kuid muutis siis meelt: “Ei, ei, arvan, et see ei lähe, Ben. Saad aru, tädi Polly on väga nõudlik selle aia suhtes – just siin, tänava pool. Kui see oleks õuepoolne plank, siis ei oleks ei mul ega ka tädil midagi selle vastu. Aga sellele plangule paneb ta suurt rõhku, see tuleb väga hoolikalt teha. Arvan, et tuhande, võib-olla ka paari tuhande poisi hulgas ei leidu ühtegi, kes oskaks teha seda nii, nagu vaja.”

“Jah? Kas tõesti? Oi, kuule, lase mind ainult proovida, ainult natuke. Mina sinu asemel küll laseksin, Tom.”

“Ben, lubaksin hea meelega, indiaani ausõna, aga tädi Polly – jah, Jim tahtis seda teha, kuid tädi ei lasknud. Sid tahtis, ta ei lasknud ka Sidi. Näed nüüd, missuguses pigis ma olen! Kui sa hakkaksid seda planku värvima ja midagi läheks viltu…”

“Oh, lollus; olen hästi ettevaatlik. Las ma nüüd proovin. Kuule, ma annan sulle oma õuna südame.”

“Noh, hea küll. Ei, Ben, see ei lähe siiski. Kardan…”

“Annan sulle terve õuna!”

Tom loovutas pintsli tõrksa ilme, kuid rõõmsa südamega. Ja sel ajal kui äsjane aurik “Suur Missouri” töötas ja päikese käes higistas, istus tagasitõmbunud kunstnik sealsamas kõrval tünni otsas, kõlgutas jalgu, mugis õuna ja sepitses plaani teiste lihtsameelsete püüdmiseks. Neist polnud puudust – iga natukese aja pärast juhtus poisse mööda minema; nad tulid pilkama, kuid jäid värvima. Selleks ajaks, kui Beni isu täis sai, oli Tom järjekorra heas korras oleva paberlohe eest Billy Fisherile kaubelnud; ja kui viimasel küllalt sai, ostis Johnny Miller eesõiguse kärvanud roti ja nööri eest, millega seda võis vibutada; ja nii edasi ja nii edasi, tund tunni järel. Ja kui saabus pärastlõuna, ujus Tom, hommikune vaene vilets poiss, sõna tõsises mõttes külluses. Tal oli peale eelmainitud esemete kaksteist marmorkuuli, üks poolik parmupill, tükike sinist pudeliklaasi, millest võis läbi vaadata, lõngapool, võti, mis ühtki lukku ei avanud, tükk kriiti, klaasist karahvinikork, üks tinasõdur, paar konnapoega, kuus paukkompvekki, ühe silmaga kassipoeg, vasest ukselink, koera kaelarihm – aga ilma koerata; noapea, neli apelsinikoore tükki ja lagunenud aknaraam. Ta oli veetnud aega väga lõbusasti ja jõude suures seltskonnas ja plank oli kolm korda üle värvitud! Kui värv poleks otsa lõppenud, siis oleks ta kõik poisid linnakeses pankrotti viinud.

Tom pidi endale tunnistama, et maailm ei olegi lõpuks nii tühine. Ta oli enesele teadmata avastanud tähtsa seaduse inimese tegevuses, ja nimelt: et panna meest või poissi mõnda asja ihaldama, on vaid vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha. Kui Tom oleks olnud suur ja tark filosoof, nagu seda on selle raamatu kirjutaja, siis oleks ta taibanud, et töö on see, mida inimene on kohustatud tegema, ja lõbu see, mida ta ei ole kohustatud tegema. Ja see oleks aidanud tal aru saada, miks kunstlillede valmistamine või sõtkeveski ümberajamine on töö, aga keegli veeretamine või Mont Blanci otsa ronimine on ainult lõbu. Inglismaal on rikkaid džentelmene, kes juhivad neljahobusetõlda kakskümmend või kolmkümmend miili päevas suvisel ajal, sest see eesõigustatud lõbu maksab neil ränka raha, aga kui neile selle eest tasu pakutaks, siis muutuks see tööks ja nad loobuksid sellest.