Читать книгу Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused - Mark Twain - Страница 19

See oligi Tomi suur saladus – kavatsus kaasmereröövlitega tagasi koju minna ja omaenese leinajumalateenistusest osa võtta. Nad olid laupäeva õhtul videvikus palgil Missouri kaldale sõudnud ja maabunud viis-kuus miili külast allpool, peaaegu koiduni linna ääres metsas maganud, siis kõrvalisi tänavaid mööda kirikusse hiilinud ja rõdul lagunenud pinkide vahel oma une lõpetanud.

Esmaspäeval hommikusöögilauas olid tädi Polly ja Mary Tomi vastu väga armsad ja väga tähelepanelikud tema soovide suhtes. Kõnelus oli ebatavaliselt elav. Selle kestel ütles tädi Polly:

“Noh, ma ei ütle, et see polnud tore nali, Tom, kõiki peaaegu terve nädal aega mures hoida, et vaid teil, poistel, hästi lõbus oleks, kahju ainult, et sa võisid olla nii kõva südamega ja mind nii väga kannatada lasta. Kui sa said palgiga üle jõe oma leinajumalateenistusele tulla, siis oleksid sa võinud ka tulla ja mulle kuidagi märku anda, et sa ei ole surnud, vaid ainult ära jooksnud.”

“Jah, seda sa oleksid võinud teha küll, Tom,” sõnas Mary, “ja ma usun, et sa oleksid seda ka teinud, kui see oleks sulle pähe tulnud.”

“Kas oleksid, Tom?” küsis tädi Polly, kusjuures tema nägu lõi lootusrikkalt särama. “Ütle, kas sa oleksid seda teinud, kui see oleks sulle pähe tulnud?”

“Ma… tõesti, ma ei tea. See oleks kõik ära rikkunud.”

“Tom, ma arvasin, et sa mind niipalju ikka armastad, ütles tädi Polly kurval toonil, mis tekitas poisis ebamugava tunde. “Ka see oleks juba midagi, kui sa oleksid minust niipalju hoolinud, et oleksid sellele mõelnud, isegi kui sa seda ei teinud.”

“Ei, tädi, see ei tähenda midagi,” ütles Mary Tomi kaitseks. “Tom on juba kord niisugune tuisupea: tal on alati nii kiire, et ta ei mõtle üldse millelegi.”

“Seda halvem. Sid oleks mõelnud. Ja Sid oleks ka tulnud ja seda teinud. Tom, sa mõtled veel järele ühel päeval, kui juba hilja on, ja soovid, et oleksid minust veidi rohkem hoolinud, kui sul seda nii lihtne teha oli.”

“Aga tädi, sa tead, et ma tõesti hoolin sinust,” ütles Tom.

“Teaksin seda paremini, kui sa rohkem sellele vastavalt ka tegutseksid.”

“Soovin nüüd, et ma oleksin sellele mõtelnud,” ütles Tom kahetsevalt, “aga igatahes nägin ma sind unes. See on ka midagi, eks ole?”

“Seda pole küll palju – kass võib ka niipaljukest – kuid parem siiski kui mitte midagi. Mis sa unes nägid?”

“Kolmapäeva öösel ma nägin unes, et sina istusid seal voodi juures, Sid istus puudekasti juures ja Mary tema kõrval.”

“Noh, nii see oligi. Nii me istusime alati. Olen rõõmus, et su unenäod vähemalt niigi palju meie eest hoolitsesid.”

“Ja ma nägin unes, et Joe Harperi ema oli siin.”

“Ta oligi siin! Nägid sa veel midagi?”

“Oh, palju. Kuid nüüd on see nii udune.”

“Katsu meelde tuletada; kas sa ei saa?”

“Mulle tundub, nagu oleks tuul… tuul puhunud ja… ja…”

“Katsu veel meelde tuletada, Tom! Tuul puhus tõesti ja… noh!”

Tom surus üheks ärevaks hetkeks sõrmed vastu laupa ja ütles siis: “Nüüd tuli meelde! Nüüd tuli meelde! Tuul kustutas küünla!”

“Taevas halasta! Edasi, Tom, edasi!”

“Ja mulle tundub, nagu oleksid sina öelnud: “Uks on vist…”“

“Edasi, Tom!”

“Las ma mõtlen natuke – ainult natuke. Oh jah, sa ütlesid, et uks on vististi lahti.”

“Nii tõesti nagu ma siin istun, seda ma ütlesin. Kas ei öelnud, Mary? Räägi edasi!”

“Ja siis… ja siis… noh, ma ei ole kindel, aga ma justkui mäletan, et sa käskisid Sidil minna ja ja…”

“Noh? Noh? Mis ma käskisin tal teha, Tom? Mis ma tal käskisin teha?”

“Sa käskisid… sa… Oh, sa käskisid tal selle kinni panna!”

“Issanda heldus! Ma ei ole oma elupäevil niisugust asja kuulnud! Öeldagu veel, et unenäod ei tähenda midagi. Sereny Harper peab kuulma seda veel enne, kui ma ühe tunni vanemaks saan. Tulgu ta siis veel lagedale oma lobaga ebausust. Räägi edasi, Tom!”

“Oh, nüüd mäletan ma kõike selgesti. Siis sa ütlesid, et ma ei olnud halb poiss, ainult kergemeelne ja tuisupäine ja mitte vastutusvõimelisem kui… kui arvan, et see oli vist varss või midagi niisugust.”

“Nii see oli! Helde jumal! Edasi, Tom!”

“Ja siis sa hakkasid nutma.”

“Seda ma tegin. Seda ma tegin. Ja mitte esimest korda. Ja siis?”

“Siis hakkas missis Harper nutma ja ütles, et Joe olevat täpselt samasugune olnud, ja ta kahetses, et oli peksnud teda kreemi pärast, mille ta oli ise ära visanud…”

“Tom! Sul oli vaim peal! See oli prohvetlik ennustus… vaat mis see oli! Helde taevas! Räägi edasi, Tom!”

“Siis ütles Sid… ta ütles…”

“Ei usu, et ma midagi ütlesin,” täheldas Sid.

“Jah, sa ütlesid, Sid,” tähendas Mary.

“Pidage suu ja laske Tomil rääkida! Mis ta ütles,Tom?”

“Ta ütles… arvan, ta ütles, et loodetavasti on mu seal parem, kuhu ma olen läinud, aga kui ma oleksin mõnikord mõistlikum olnud…”

“No vaata, kas kuuled nüüd? Need olid just tema sõnad!”

“Ja sina käskisid tal õige karmilt vait olla.”

“Tegin seda tõesti! Siin pidi üks ingel olema. Siin kusagil oli üks ingel!”

“Ja missis Harper rääkis sulle, kuidas Joe oli teda pistongiga ehmatanud, ja sina rääkisid Peetrist ja valuvaigistist…”

“Tõsi, nii tõesti kui ma elan!”

“Ja siis oli palju juttu jõe traalimisest meie otsimisel ja leinajumalateenistusest pühapäeval, ja siis te missis Harperiga kaelustasite teineteist ning nutsite ja ta läks ära.”

“See oli just nii! See oli just nii, nii tõesti kui ma siin istun. Tom, sa ei oleks võinud seda ka siis täpsemalt jutustada, kui sa oleksid seda pealt näinud! Ja mis siis sai? Edasi, Tom.”

“Siis sa palvetasid minu eest – nägin sind ja kuulsin iga sinu sõna. Ja siis sa heitsid magama ja mul oli sinust nii kahju, et võtsin ja kirjutasin sükomoorikoorele: “Me ei ole surnud – oleme ainult mereröövliteks hakanud,” ja panin selle lauale küünla kõrvale. Ja sul oli nii hea nägu, kui sa seal magasid, et ma kummardusin ja sind huultele suudlesin.”

“Kas tõesti, Tom? Tegid sa seda tõesti? Annan sulle kõik andeks selle eest!” Ja tädi Polly kaisutas Tomi nii tormiliselt, et see tundis end kõige süüdlasema kelmina.

“See oli ju väga kena, kuigi see oli ainult – unenägu,” ütles Sid endale kuuldavalt.

“Ole vait, Sid! Inimene teeb unes just sedasama, mida ta teeks ärkvel olles. Siin on üks suur milumi9 õun, mille ma sinu jaoks hoidsin, Tom, kui sind veel peaks leitama. Ja nüüd minge kooli. Olen tänulik heldele jumalale, meie kõikide isale, et sain su tagasi. Tema on kannatlik ja armuline nende vastu, kes temasse usuvad ja tema sõna kuulavad, kuigi taevas teab, et mina seda ei vääri. Aga kui ainult need, kes seda väärt on, tema õnnistuse osaliseks saaksid ja kui tema käsi ainult neid raskustest üle aitaks, siis oleks vähe neid, kes siin maailmas naerataksid või tema rahuriiki pääseksid, kui algab pikk öö. Minge nüüd, Sid, Mary ja Tom, tehke, et te kaote, olete mind küllalt kaua tülitanud.”

Lapsed läksid kooli ja vana daam tõttas missis Harperi juurde, et võita tema realismi Tomi imelise unenäoga. Sid pidas paremaks mitte väljendada mõtet, mis mõlkus tal peas kodunt lahkumisel. See mõte oli: “Kaunis kahtlane… nii pikk unenägu ja mitte ainsatki eksitust!”

Milliseks kangelaseks oli Tom nüüd saanud! Ta ei käinud enam hüpeldes ega kepseldes, vaid liikus väärikal, uhkel sammul, nagu see sobis mereröövlile, kes teab, et kõigi pilgud on temale pööratud. Ja nii see ka oli: Tom püüdis küll teeselda, nagu ei näeks ta neid pilke ega kuuleks neid märkusi, mis teda saatsid, kuid need olid talle nagu söök ja jook. Väiksemad poisid käisid tema kannul, olles uhked, et neid tema seltsis nähti ja et ta neil seda lubas, justkui oleks ta trummilööja rongkäigu eesotsas või elevant linna saabuvas loomaaias. Tema enda suurused poisid teesklesid, nagu ei teakski nad, et ta oli ära olnud, kuid neid näris siiski kadedus. Nad oleksid andnud kõik tema tõmmu, päikesest pruunistunud naha ja särava kuulsuse eest; ja Tom ei oleks kumbagi loovutanud isegi tsirkuse vastu.

Koolis pöörasid lapsed temale ja Joele nii palju tähelepanu ja nende silmist paistis nii paljuütlev imetlus, et kaks kangelast peagi talumatult upsakaks muutusid. Nad hakkasid näljastele kuulajatele oma seiklusi jutustama, kuid ainult hakkasid, sest sellistel asjadel ei saanudki lõppu olla nende kujutlusvõime juures, mis varustas neid nii rikkalikult materjaliga. Ja kui nad lõpuks veel oma piibud lagedale tõid ja muretult popsutades ringi kõndisid, olid nad oma hiilguse tipul.

Tom otsustas, et ta saab nüüd ilma Becky Thatcherita hakkama. Kuulsusest piisas. Ta kavatses elada kuulsusele. Nüüd, kus ta väljapaistev oli, soovis ehk Becky temaga ära leppida. Hästi, las soovib – küllap näeb siis, et tema, Tom, võib niisama ükskõikne olla nagu mõned teised inimesed. Nüüd saabuski Becky. Tom tegi, nagu ei näeks ta teda. Ta läks kõrvale, liitus ühe poiste ja tüdrukute salgaga ja hakkas juttu ajama. Varsti märkas ta, et Becky õhetava näoga ja sädelevate silmadega edasi-tagasi jooksis, teeseldes, nagu ajaks ta kaasõpilasi taga, ja kilkavalt naeris, kui ta mõne neist kinni püüdis. Kuid ta märkas ka, et tüdruk tabas nad alati just tema läheduses ja et ta heitis seejuures teadliku pilgu tema suunas. See rahuldas täielikult Tomi pahelist edevust ja selle asemel et teda võita, õhutas teda veel rohkem nina püsti tõstma ning veel hoolikamalt varjama, et ta tüdruku sealviibimisest teadlik oli. Viimaks loobus Becky tembutamisest ja kõndis kõheldes ringi, ohates paar korda ja vaadates vargsi, igatsevalt Tomi poole. Siis pani ta tähele, et Tom kõneles Amy Lawrence'iga rohkem kui kellegi teisega. Ta tundis teravat pistet südames ja muutus otsekohe rahutuks ning murelikuks. Ta tahtis ära minna, kuid tema jalad olid reetlikud ja kandsid ta selle asemel Tomi salga juurde. Ta kõnetas teeseldud elavusega üht tüdrukut, kes seisis peaaegu Tomi kõrval:

“Ah, Mary Austin, sa paha tüdruk, miks sa pühapäevakooli ei tulnud?”

“Ma olin seal – kas sa ei näinud mind?”

“Ei! Kas sa tõesti olid? Kus sa istusid?”

“Olin miss Petersi klassis, nagu alati. Ma nägin sind.”

“Nägid? Naljakas, et ma sind ei näinud. Tahtsin rääkida sinuga väljasõidust.”

“Oh kui tore! Kes selle korraldab?”

“Mamma lubas minu jaoks korraldada.”

“Kui kena! Loodan, et ta lubab ka mul kaasa tulla.”

“Lubab küll. Lõbusõit korraldatakse minule. Ta kutsub kõik, keda ma tahan, ja ma tahan sind.”

“See on nii kena. Millal see on?”

“Varsti. Võib-olla koolivaheajal.”

“Oi kui tore! Kas sa kutsud kõik poisid ja tüdrukud?

“Jah, igaühe, kes on mu sõber – või tahab olla,” ja Becky heitis põgusa pilgu Tomile, kes rääkis parajasti Amy Lawrence’ile hirmsast tormist saarel ja kuidas pikne oli suure sükomooripuu “puha pilpaiks” purustanud, kuna tema “seisis kolme sammu kaugusel”.

“Oh, kas mina ka tohin tulla?” küsis Gracie Miller.

“Jah.”

“Ja mina?” küsis Sally Rogers.

“Jah.”

“Ja mina ka?” päris Susy Harper. “Ja Joe?”

“Jah.”

Ja nii edasi rõõmsa käteplaksutuse saatel, kuni terve salk oli palunud kutset peale Tomi ja Amy. Siis pöördus Tom külmalt kõrvale, ikka veel jutustades, ja viis Amy kaasa. Becky huuled värisesid ja ta silmadesse tungisid pisarad; ta varjas neid tunnuseid sunnitud lõbususega ja lobises edasi, kuid väljasõit ja samuti kõik muu oli nüüd veetluse kaotanud. Ta lahkus salga juurest esimesel võimalusel, puges peitu ja – nagu õrnem sugu ütleb – “nuttis end tühjaks”. Siis istus ta mornilt, solvatud uhkusega, kuni kell helises. Seepeale tõusis ta püsti, silmis kättemaksuiha, raputas juuksepalmikud selja taha ja ütles endale, et nüüd ta teab, mis teeb.

Vahepeal jätkas Tom oma flirti Amyga rõõmutsevas rahulolus iseendaga. Ta kõndis ringi Beckyt otsides, et teda selle etendusega piinata. Viimaks silmas ta tüdrukut, kuid nüüd äkki langes Tomi meeleolu-baromeeter. Becky istus mõnusalt väikesel pingil koolimaja taga ja vaatas Alfred Temple'iga pildiraamatut; ja nii süvenenud olid nad sellesse ja nende pead nii lähestikku raamatu kohal, et nad ei paistnud märkavat midagi muud maailmas. Armukadedus pani Tomi soontes vere keema. Ta hakkas iseennast vihkama, et polnud kasutanud juhust, mida Becky oli pakkunud leppimiseks. Ta nimetas end lolliks ja kõigeks muuks, mis talle parajasti meelde tuli. Ta oleks võinud tusa pärast nutta. Amy jätkas õnnelikult lobisemist, kui nad edasi jalutasid, sest tema süda laulis, kuid Tomi keel oli kaotanud liikumisvõime. Ta ei kuulnud üldse, mida Amy rääkis, ja kui tüdruk aeg-ajalt ootavalt peatus, suutis ta vaid kohmakalt nõusoleva vastuse kogelda, mis oli sageli täiesti ebakohane. Ta tüüris ikka ja jälle koolimaja taha, et kõrvetada oma silmamune vihatava vaatepildiga. Ta ei võinud sinna midagi parata. Ja see tegi ta otse hulluks, kui ta nägi või arvas nägevat, et Becky ei märganud üldse tema olemasolu elavate riigis. Kuid Becky nägi teda siiski; ja ta teadis ka, et võidab lahingu, ning oli rõõmus, nähes Tomi kannatamas, nagu tema oli kannatanud. Amy õnnelik vadistamine muutus talumatuks. Tom andis mõista, et tal on midagi teha, et seda peab tegema ja aeg kaob. Asjata! Türduk siristas edasi. Tom mõtles: “Oh, pagan võtaks, kas ma ei saa temast kunagi lahti?” Viimaks kuulutas ta, et ta peab oma asjad ära õiendama. Amy ütles lihtsameelselt, et ta ootab pärast tunde, ja Tom ruttas minema, vihates teda selle lubaduse pärast.

“Oleks see mõni teine poiss!” mõtles Tom hambaid kiristades. “Iga teine poiss linnas, ainult mitte see Saint Louisi ninatark, kes arvab, et ta käib nii peenelt riides ja on aristokraatia. Oh, pole viga. Ma kolkisin sind esimesel päeval, mil sa siia linna tulid, mu härra, ja ma kolgin sind veelgi! Oota ainult, kuni ma su kätte saan! Siis võtan ja…”

Ja ta hakkas kujuteldavat poissi kolkima – tagus rusikatega õhku, muljus ja peksis jalgadega. “Noh, said nüüd, kas said? Sa ütled “aitab”, jah? No hea küll, olgu see sulle õpetuseks!”

Nii lõppes kujuteldav kolkimine Tomi rahuloluga.

Keskpäeval põgenes ta koju. Tema südametunnistus ei suutnud enam välja kannatada Amy täielikku õnne ja tema armukadedus ei suutnud taluda teist hingepiina. Becky jätkas Alfrediga piltide vaatamist, aga kui minutid möödusid ja ühtki kannatavat Tomi nähtavale ei ilmunud, hakkas tema võidurõõm tuhmuma ja huvi piltide vastu kadus. Järgnesid tõsidus ja hajameelsus ja siis kurvameelsus. Paar korda teritas ta kõrvu, kuuldes samme, kuid see oli asjatu lootus: Tom ei tulnud. Lõpuks oli ta täiesti õnnetu ja kahetses, et oli niikaugele läinud. Kui vaene Alfred märkas, et ta teda teadmata põhjusel kaotama hakkas, ja alatasa hüüdis: “Oh, siin on tore pilt! Vaata seda!”, kaotas tüdruk viimaks kannatuse ja ütles: “Oh, ära tüüta mind! Ma ei hooli neist!”, puhkes nutma, tõusis ja sammus minema. Alfred järgnes talle ja püüdis teda lohutada, kuid ta ütles:

“Mine ära ja jäta mind rahule. Ma vihkan sind!”

Poiss peatus, imestades, mis ta võis teinud olla, sest tüdruk oli öelnud, et ta tahab kogu lõunavaheaja pilte vaadata. Becky sammus nuttes edasi. Siis läks Alfred mõtlikult tühja koolimajja. Ta tundis end alandatuna ja oli vihane. Tõtt polnud raske aimata: tüdruk oli kasutanud teda lihtsalt oma huvides, et lahutada oma vimma Tom Sawyeri vastu. Alfred ei vihanud Tomi seepärast sugugi vähem, kui ta sellele mõttele tuli. Ta soovis, et saaks selle poisi kuidagi kimbatusse saata, ise seejuures palju riskimata. Tema pilk langes Tomi õigekirjaõpikule. Siin oli soodne juhus. Ta avas rõõmuga raamatu pärastlõunase ülesande kohalt ja valas leheküljele tinti.

Becky, kes vaatas parajasti tema selja taga aknast sisse, nägi seda ja läks endast märku andmata edasi. Ta seadis nüüd sammud kodu poole kavatsusega Tom üles otsida ja talle asjast teatada. Tom oleks tänulik ja nende muredel oleks lõpp. Kuid enne kui ta poolele teele jõudis, muutis ta meelt. Mõte Tomi käitumisest, kui ta oma väljasõidust kõneles, tuli tagasi ja täitis teda põletava häbiga. Ta otsustas Tomi rikutud õigekirja-õpiku pärast peksta lasta ja teda pealekauba veel igavesti vihata.