Читать книгу Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused - Mark Twain - Страница 18

Väikeses linnas aga ei olnud sel rahulikul laupäeva pärastlõunal mingit lõbu. Harperid ja tädi Polly perekond riietusid suure kurvastusega ja pisaraterohkelt leinariietesse. Ebatavaline vaikus valitses linnakeses, kuigi see oli tegelikult niigi küllalt vaikne. Elanikud õiendasid oma asju hajameelselt ja kõnelesid vähe, kuid ohkasid sageli. Lastele tundus see puhkepäev koormana. Nende meelelahutustes ei olnud hoogu ja nad loobusid neist vähehaaval.

Becky Thatcher luusis pärast lõunat nukralt tühjas kooliõues, kuid ta ei leidnud sealt midagi lohutavat. Ta kõneles endaga:

“Oh, kui mul kasvõi tema vasest kaminavõrenupp alles oleks! Nüüd aga ei ole mul temast mingit mälestust.” Ja ta surus tagasi väikese nuuksu.

Siis ta seisatas ja ütles endale:

“See oli just siin. Oh, kui see veel kord juhtuks, ma ei ütleks enam nii, ei ütleks seda mingi hinna eest! Kuid nüüd on ta läinud; ma ei näe teda iial, iial, iial enam.”

See mõte viis ta meeleheitele ja ta läks ära, pisarad palgeid mööda alla veeremas. Siis läks mööda salk poisse ja tüdrukuid, Tomi ja Joe mängukaaslasi. Nad seisatasid, vaatasid üle püstaia ja kõnelesid aukartlikul toonil, kuidas Tom oli teinud seda ja seda viimane kord, mil nad teda olid näinud, ja kuidas Joe oli öelnud seda ja teist tühiasja (mis oli täis hirmsat eelaimdust, nagu nad nüüd selgesti taipasid!), ja iga kõneleja näitas täpselt kohta, kus kadunud poisid olid tol korral seisnud, ja lisas midagi taolist: “Ja mina seisin just nii – täpselt niisama nagu praegu, ja nagu oleksid sina tema, nii lähedal olin talle, ja tema naeratas, just niiviisi, ja siis nagu läks minust midagi üle, midagi – noh, õudset, tead; muidugi ei osanud ma siis aimatagi, mis see tähendas, aga nüüd ma saan aru!”

Siis vaieldi selle üle, kes oli surnud poisse kõige viimasena elavaina näinud, ja nii mitmed pretendeerisid sellele kurvale aule, esitades tõendusi, mida tunnistajad enam-vähem kinnitasid. Ja kui jõuti lõplikult otsusele, kes olid lahkunuid viimasena näinud ja nendega viimseid sõnu vahetanud, siis omandasid need õnnelikud mingisuguse pühaliku tähtsuse ja kõik teised vahtisid ning kadestasid neid. Üks vaene poiss, kel polnud mingit muud hiilgust ette tuua, meenutas ilmse uhkusega:

“Aga mina sain kord Tom Sawyeri käest peksa.”

Kuid see aupaiste-taotlus ebaõnnestus. Seda võis öelda suurem osa poisse, mis tegi selle au liiga odavaks. Salk liikus edasi, kadunud kangelasi ikka veel aukartlikult meelde tuletades.

Kui järgmisel hommikul pühapäevakoolis tunnid lõppesid, hakkas tavalise kellahelina asemel kostma hingekella lööke. Oli väga vaikne pühapäev ja leinahelid olid kuidagi kooskõlas looduse mõtliku vaikusega. Linnakese elanikud hakkasid kirikusse kogunema, viivitades hetke eesruumis, et kurva sündmuse üle sosinal mõtteid vahetada. Kuid kirikus polnud mingit sosistamist; ainult riiete leinav kahin segas vaikust, kui naised oma kohtadele läksid. Keegi ei mäletanud, millal väike kirik varem nii täis oli olnud. Viimaks tekkis väike vaheaeg, ootlik vaikus, ja siis astus sisse tädi Polly Sidi ja Mary saatel ja siis Harperi perekond, kõik sügavas leinas. Terve kogudus, ka vana õpetaja, tõusis aupaklikult ja seisis, kuni leinajad olid esimesel pingil istet võtnud. Järgnes uus üldine vaikus, mille sekka aeg-ajalt kostsid summutatud nuuksed, siis laotas õpetaja oma käed laiali ja palvetas. Seejärel lauldi liigutav laul, millele järgnes jutlus teemal “Mina olen ülestõusmine ja elu”.

Jutluse kestel maalis vaimulik nii kauneid pilte kadunud poiste meeldivusest, veetlevast iseloomust ja haruldasest andekusest, et iga kohalviibija temaga mõttes nõustus ja südametunnistuspiina tundis meenutades, et oli nende vooruste suhtes varem alati kangekaelselt pime olnud ja vaestes poistes nii südilt ainult vigu ning puudusi näinud. Pastor jutustas lahkunute elust ka nii mõnegi liigutava lookese, mis valgustasid nende meeldivat, suuremeelset iseloomu, ja inimesed taipasid nüüd selgesti, kui õilsad ja ilusad olid need vahejuhtumid, ning meenutasid kurvastusega, et tollal, kui need aset leidsid, olid need tundunud lihtsalt ulakustena, mis lausa piitsa väärisid. Kogudust valdas pateetilise kõne jätkudes üha rohkem liigutus, kuni lõpuks kogu rahvahulk kokku varises ja nutvate leinajatega ühise meeleheitlikult nuuksuva koori moodustas, kuna jutlustaja ka ise oma tunnetele voli andis ning kantslis nutma hakkas.

Nüüd tekkis rõdul kahin, mida aga keegi ei märganud. Hetk hiljem kääksus kiriku uks; pastor tõstis pisarais silmad taskurätikust ja seisis nagu naelutatult! Algul järgnes üks, siis teine silmapaar pastori pilgule, ja siis tõusis terve kogudus justkui ühe aje mõjul ja vahtis, kuidas kolm surnud poissi mööda vahekäiku lähemale marssisid. Tom kõige ees, tema järel Joe ja siis Huck, kes lotendavais kaltsudes areldi teistele järele hiilis. Nad olid tühjas rõdusopis peidus olnud ja omaenda matusekõnet kuulanud!

Tädi Polly, Mary ja Harperid langesid taasleituile kaela, lämmatasid neid suudlustega ja pomisesid tänusõnu, kuna vaene Huck seisis kohmetult ja piinlikkust tundes, teadmata täpselt, mida teha või kuhu end peita nii paljude vaenulike silmade eest. Ta kõhkles ja tahtis siis minema hiilida, kuid Tom haaras temast kinni ja ütles:

“Tädi Polly, see pole õiglane. Keegi peab ka Hucki nähes rõõmu tundma.”

“Ja tunneb kah! Olen rõõmus, et näen teda, vaest emata poissi!” Ja see hellus ning tähelepanu, millega tädi Polly Hucki üle puistas, tegid viimase veel kohmetumaks, kui ta oli enne. Äkki hüüdis pastor nii valju häälega kui suutis:

“Võta nüüd issandat, vägevat kuningat, kiita” – laulgem! Ja laulgem kogu südamest!”

Ja nad laulsid. Vana kiituslaul paisus ning tõusis võidutseva hooga, ja sellal, kui see pani kõikuma sarikad, vaatas mereröövel Tom Sawyer kadetsevat noorust enda ümber ja tunnistas oma südames, et see oli kõige uhkem hetk tema elus. Kui “ninapidi veetud” kogudus kirikust välja vooris, ütlesid inimesed, et nad on peaaegu valmis laskma end jälle narriks teha, et kuulda veel kord rahvast niiviisi seda vana kiituslaulu laulmas.

Tom sai sel päeval rohkem mükse ja suudlusi (vastavalt tädi Polly vahelduvale tujule) kui varem terve aasta jooksul; ja ta teadis vaevalt, kummad neist väljendasid rohkem tänutunnet jumala ja armastust tema enda vastu.