Читать книгу Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused - Mark Twain - Страница 21

Tädi Polly käitumises, kui ta suudles Tomi, oli midagi, mis poisi halva tuju minema pühkis ning ta jälle muretuks ning õnnelikuks tegi. Teel kooli oli tal õnn kohata Becky Thatcherit Aasa tänava alguses. Meeleolu määras alati Tomi teguviisi. Hetkegi kõhklemata jooksis ta tüdruku juurde ja ütles:

“Olin täna väga alatu, Becky, ja mul on nii kahju. Ma ei tee enam kunagi, kunagi niiviisi, niikaua kui ma elan. Palun, lepime ära, eks?”

Tüdruk seisatas ja vaatas talle põlglikult näkku:

“Oleksin teile tänulik, kui te iseenesega tegemist teeksite, mister Thomas Sawyer. Ma ei kõnele kunagi enam teiega.”

Ta viskas pea selga ja läks edasi. Tom oli nii jahmunud, et ta ei taibanud isegi öelda “kel sest kahju on, preili Ninatark?”, kuni paras aeg selle ütlemiseks oli möödas. Niisiis ei öelnud ta midagi. Kuid maruvihane oli ta siiski. Ta astus tusaselt kooliõue, soovides, et Becky oleks poiss, ja kujutledes, kuidas ta teda siis nüpeldaks. Samal hetkel sattus ta Beckyga kokku ja heitis talle möödudes terava märkuse. Tüdruk paiskas talle samasuguse tagasi ja vihane lahkuminek oli täielik.

Becky jõudis oma ägedas meelepahas suurivaevu tundide alguse ära oodata, nii läbematult soovis ta näha Tomi peksasaamist rikutud õigekirjaõpiku eest. Kui tal oligi olnud kavatsus Alfred Temple'it välja anda, siis oli Tomi solvav märkus selle mõtte täielikult tema peast peletanud.

Vaene tüdruk, ta ei teadnud, kui lähedal ta ise oli hädale! Kooliõpetaja, mister Dobbins, oli rahuldamata auahnusega keskikka jõudnud. Tema suurimaks sooviks oli doktoriks saada, kuid vaesus oli otsustanud, et temast ei pea saama midagi kõrgemat kui külakooliõpetaja. Iga päev võttis ta oma lauasahtlist salapärase raamatu ja süvenes sellesse vahetevahel, kui klassil polnud õppetükke üles ütelda. Ta hoidis seda raamatut luku taga. Koolis ei olnud ühtegi poisijõmpsikat, kes poleks igatsenud sellesse pilku heita, kuid seda juhust ei tulnud kunagi. Igal poisil ja tüdrukul oli selle raamatu sisu kohta oma teooria, kuid ükski teooria ei sarnanenud teisega, ja polnud mingit võimalust selles asjas tõeni jõuda. Möödudes nüüd õpetaja lauast, mis asetses ukse lähedal, märkas Becky, et sahtlil oli võti ees.

See oli väärtuslik hetk. Becky vaatas ümberringi, leidis end üksi olevat, ja järgmisel hetkel oli raamat tal käes. Pealkiri, mingisuguse professori “Anatoomia”, ei öelnud talle midagi, niisiis hakkas ta raamatut lehitsema. Ta sattus kohe nägusale eeslehele – värvilisele pildile alasti inimkehast. Sel hetkel langes vari leheküljele: Tom Sawyer astus uksest sisse ja silmas pilti. Becky kahmas raamatu, et seda kinni lüüa, ja käristas seejuures õnnetuseks pildiga lehekülje keskpaigani pooleks. Ta viskas köite sahtlisse, keeras selle lukku ja purskas häbi ning viha pärast nutma.

“Tom Sawyer, sa oled nii alatu, kui ainult olla võib: sa hiilid teisele järele ja vaatad, mida ta vaatab.”

“Kuidas võisin mina teada, et sa midagi vaatad?”

“Sul peaks häbi olema, Tom Sawyer; sa tead, et sa minu peale kaebad, ja oh, mis pean ma tegema, mis pean ma tegema! Ma saan peksa, ja ma pole veel kunagi koolis peksa saanud.”

Siis põrutas ta oma väikese jalaga vastu maad ja ütles:

“Ole pealegi nii alatu, kui tahad. Mina tean ka midagi, mis juhtub. Oota aga, küll sa näed! Alatu, alatu, alatu!” Ja ta sööstis uue nutuhooga klassist välja.

Tom seisis paigal, täiesti hämmeldunud sellest kallaletungist. Siis ütles ta endale:

“Küll võib üks tüdruk loll olla. Ei ole kunagi koolis peksa saanud! Päh, mis loeb peks! Niisugused need tüdrukud on – õrna naha ja ara südamega. Noh, mina muidugi ei lähe vanale Dobbinsile selle lollikese peale kaebama, sest temaga saab arveid õiendada ka teisel teel, mis ei ole nii alatu, aga mis sellest kasu on? Vana Dobbins küsib, kes tema raamatu katki rebis. Keegi ei vasta. Siis teeb ta nii, nagu alati: küsib esiteks ühelt, seejärel teiselt, ja kui ta õige tüdrukuni jõuab, siis teab ta seda ilma ütlematagi. Tüdrukute näod reedavad neid alati. Neil pole mingit selgroogu. Ta saab peksa. Jah, Becky Thatcher on pigis, sellest pole mingit pääsu.” Tom mõtiskles selle üle viivu ja lisas siis: “Siiski, hea küll! Ta soovis mind näha samasuguses kimbatuses – las higistab nüüd ise!”