Читать книгу Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused - Mark Twain - Страница 11

Kaks poissi lausa lendasid linna poole, hirmust keeletud. Nad vaatasid aeg-ajalt areldi üle õla tagasi, nagu kartes, et neid taga aetakse. Iga känd, mis pimedusest nende teele kerkis, paistis inimese ning vaenlasena ja sundis neid hinge kinni pidama; ja kui nad mõnest väljaspool linna asetsevast majast mööda ruttasid, näis unest äratatud õuekoerte haukumine nende jalgadele lausa tiivad andvat.

“Kui me ainult vana parkalitöökojani jõuaksime, enne kui kokku variseme!” sosistas Tom hingeldamise vahel. “Ma ei pea enam kaua vastu.”

Huckleberry vali ähkimine oli ainsaks vastuseks. Poisid kinnitasid pilgu oma lootuste eesmärgile ja pingutasid jõudu selle saavutamiseks. Nad jõudsid üha lähemale, kuni sööstsid lõpuks avatud uksest sisse ja langesid kaitsvas pimeduses tänutundes ning puruväsinult põrandale. Vähehaaval muutus nende pulss aeglasemaks ja Tom sosistas:

“Huckleberry, mis sa arvad, mis sellest välja tuleb?”

“Kui doktor Robinson sureb, siis tuleb vist poomine.”

“Kas tõesti arvad?”

“Noh, ma tean seda, Tom.”

Tom mõtles veidi ja küsis siis:

“Kes sellest räägib? Meie?”

“Mis juttu sa ajad? Kui siis midagi juhtub ja Indiaani Joe võllast pääseb, siis tapab ta meid varem või hiljem, see on niisama kindel nagu see, et me praegu siin oleme.”

“Just sedasama mõtlesin ka mina, Huck.”

“Kui keegi räägib, las siis Muff Potter teeb seda, kui ta nii loll on. Ta on selleks harilikult küllalt purjus.”

Tom ei vastanud, vaid mõtles edasi. Siis sosistas ta:

“Huck, Muff Potter ei tea seda. Kuidas saab ta rääkida?”

“Kuidas ei tea?”

“Ta sai ju just enne seda hoobi, kui Indiaani Joe seda tegi. Arvad, et ta midagi nägi? Arvad, et ta teadis midagi?”

“Pagana pihta, sulatõsi, Tom!”

“Ja pealegi, kuule – võib-olla see hoop tegi ta vagaseks!”

“Ei, vaevalt küll, Tom. Ta oli purjus, ma nägin seda; ja pealegi on ta alati purjus. Noh, ja kui minu taat täis on, siis võid talle kas või kirikuga pähe virutada, sa ei saaks tal ikkagi hinge välja. Ta ise ütleb seda. Samuti on muidugi ka Muff Potteriga. Aga kui inimene jumala kaine on, siis võiks ehk selline hoop ta tappa; ei tea.”

Pärast järjekordset mõtlikku vaikust ütles Tom:

“Hucky, kas sa oled kindel, et suudad suud pidada?”

“Tom, me peame suu pidama. Sa tead seda. See indiaani kurat uputaks nii sinu kui ka minu niisama rahulikult nagu kaks kassipoega, kui me sellest piiksataksime ja kui ta siis võlla ei tõmmataks. Kuule, Tom, võtame ja vannume teineteisele – seda me peame tegema – vannume, et peame suu.”

“Olen nõus, Huck. Nii on kõige parem. Lööme käed ja vannume, et me…”

“Oh, ei, seda on vähe. See kõlbab ainult väikeste tühiste asjade puhul, eriti tüdrukutega, sest nemad ei pea niikuinii sõna, vaid lobisevad kõik välja, kui vihastavad; kuid niisuguse tähtsa asja puhul tuleb kirjutada. Ja verega.”

Tom kiitis selle mõtte kogu oma olemusega heaks. Selles oli midagi sügavat, tumedat ja aukartustäratavat; kellaaeg, asjaolud ja ümbrus olid sellega kooskõlas. Ta võttis puhta männilaastu, mis lebas maas kuupaistel, otsis taskust tükikese punast kriiti, nihutas end kuuvalgusse ja kritseldas vaevaliselt järgmised read, sealjuures iga tähte maalides, keel tugevasti hammaste vahele surutud:

“Huck Finn ja Tom Sawyer vanuvad et nad peavad suu selle üle ja nad soovivad et nad Langeksid surnult maha oma jälgedesse kui nad iial lobisevad ja Kõduneksid.”

Huckleberry oli täis imetlust Tomi kirjaosavuse ja suurepärase sõnastuse üle. Ta võttis otsekohe kuuehõlmast nööpnõela ja tahtis seda kätte torgata, kuid Tom ütles:

“Oota! Ära tee seda! Nööpnõel on vasest. Tal võib vaserooste peal olla.”

“Mis vaserooste?”

“See on mürk. Vaat mis see on. Eks sa neela seda kord natuke alla, küll siis näed.”

Tom harutas ühe oma nõela küljest niidi lahti ning kumbki poiss torkas nõelaga oma pöidlasse ja pigistas tilga verd välja.

Mitme pigistuse järel sai Tom oma nimetähed valmis, kusjuures sulena kasutas ta oma väikest sõrme.

Siis näitas ta Huckleberryle, kuidas H ja F kirjutatakse, ja vanne oli täielik. Nad matsid laastu jubeda tseremoonia ja nõiasõnadega seina äärde, mis pidi tähendama, et nende keeli siduvad köidikud olid luku taha pandud ja võti ära visatud.

Üks kogu ronis vargsi sisse ühest august lagunenud hoone teises otsas, kuid nad ei märganud seda.

“Tom,” sosistas Huckleberry, “kas see hoiab meid igavesti rääkimast – alati?”

“Muidugi hoiab. Ükskõik mis juhtub, me peame vait olema. Muidu langeksime surnult maha – kas sa siis ei tea?”

“Jah, arvan, et nii see vist on.”

Nad sosistasid veel veidi aega. Korraga hakkas üks koer väljas kaeblikult ulguma – umbes kümne jala kaugusel nendest. Poisid haarasid heitunult teineteisest kinni.

“Kumba meist ta mõtleb?” ähkis Huckleberry.

“Ei tea. Piilu läbi prao. Ruttu!”

“Ei, sina, Tom!”

“Ma ei saa – ma ei julge, Huck!”

“Palun, Tom. Kuule, juba jälle!”

“Oh, issand, tänan sind!” sosistas Tom. “Tunnen seda häält. See on Bull Harbison6.”

“Oh, kui hea! Ütlen sulle, Tom, olin surmahirmus. Oleksin võinud ükskõik mille peale kihla vedada, et see on hulkuv koer.”

Koer ulgus jälle. Poiste südamed vajusid uuesti saapasäärde.

“Oh, heldus! See ei ole Bull Harbison!” sosistas Huckleberry. “Vaata, Tom!”

Tomalistushirmustvõbisedesjapanisilmapraojuurde.Temasosin oli vaevalt kuuldav, kui ta ütles: “Oh, Huck, see on hulkuv koer!”

“Ruttu, Tom, ruttu! Kelle peale ta ulub?”

“Küllap vist meie mõlema peale, Huck – oleme ju koos.”

“Oh, Tom, usun, et oleme kadunud hinged. Arvan, et pole mingit kahtlust, kuhu mina lähen. Olen nii halb olnud.”

“Tont võtaks! See tuleb sellest, et tehakse poppi ja kõike muud, mida keelatakse teha. Oleksin võinud hea poiss olla, nagu Sid, kui oleksin katsunud – kuid ei, muidugi mitte. Aga kui ma seekord veel pääsen, siis ma ei puudu enam kunagi pühapäevakoolist!”

Ja Tom hakkas ninaga tõmbama.

“Sina halb!” Ja Huckleberry hakkas samuti ninaga tõmbama. “Pagana pihta, Tom Sawyer, sa oled lihtsalt kullatükk minu kõrval. Oh, issand, issand, issand, kui ma ainult pooltki seda oleksin, mis sina.”

Tom võpatas ja sosistas:

“Vaata, Hucky, vaata! Ta on seljaga meie poole!”

Hucky vaatas rõõmsa südamega.

“Tõepoolest, pagan võtaks! Kas varem ka?”

“Jah. Kuid mina, loll, ei mõelnud sellele. Oh, see on tore, tead. Aga keda ta nüüd võiks silmas pidada?”

Ulgumine katkes. Tom teritas kõrvu.

“Tšš! Mis see on?” sosistas ta.

“Kõlab nagu… nagu sea röhkimine. Ei – keegi norskab, Tom.”

“Tõesti? Kus kohas, Huck?”

“Arvan, et seal teises otsas. Igatahes kõlab nii. Taat magas seal vahel sigade seltsis, aga taevas hoidku, kui tema norskab, siis liiguvad kõik asjad. Pealegi ei usu ma, et ta veel kunagi siia linna tuleks.”

Poistes ärkas uuesti seiklusvaim.

“Huck, kas sa julged kaasa tulla, kui mina ees lähen?”

“Pole suuremat lusti, Tom. Kui see on äkki Indiaani Joe!”

Tom vabises. Kuid siis kasvas kiusatus jälle suureks ja poisid otsustasid riskida, tingimusel, et nad annavad jalgadele valu, kui norin lakkab. Niisiis hiilisid nad teineteise kannul kikivarvul ruumi teise otsa. Kui nad olid jõudnud umbes viie sammu kaugusele norskajast, astus Tom kuivanud oksale ja see murdus terava praksatusega. Mees ägas, liigutas end veidi, ja kuuvalgus langes tema näole. See oli Muff Potter. Poiste südamed olid seisatanud ja kehad samuti, kui mees end liigutas, kuid nüüd kadus nende hirm. Nad pugesid kikivarvul läbi lagunenud laudseina välja ja peatusid veidi kaugemal, et lahkumise eel paar sõna vahetada. Pikk kaeblik ulgumine tõusis jälle öisesse õhku. Poisid pöördusid ja nägid koera mõne jala kaugusel sellest kohast, kus lamas Potter; koer oli näoga Potteri poole ja tema nina osutas taevasse.

“Oh, heldus, see on tema!” hüüdsid mõlemad poisid nagu ühest suust.

“Kuule, Tom, räägitakse, et üks hulkuv koer olevat tulnud ja ulunud kesköö paiku Johnny Milleri maja juures, umbes kaks nädalat tagasi; ja samal õhtul olevat ka öösorr seal posti otsas istunud ja kisanud; ja seal pole veel keegi surnud.”

“Jah, ma tean seda. Ja usun, et keegi ei ole surnud. Aga kas ei kukkunud Gracie Miller just järgmisel laupäeval köögis tulle ega põletanud end hirmsasti ära?”

“Jah, aga ta ei ole surnud. Ta on koguni paranemas.”

“Olgu, elame-näeme. Ta on niisama kindlasti kadunud, nagu Muff Potter on surmale määratud. Seda räägivad neegrid, ja nemad teavad niisuguseid asju kõige paremini, Huck.”

Siis lahkusid nad mõtteid mõlgutades.

Öö oli juba peaaegu möödas, kui Tom oma magamistoa aknast sisse puges. Ta riietus ülima ettevaatusega lahti ja jäi magama, õnnitledes ennast, et keegi tema kõrvalhüppest ei teadnud. Tal ei olnud aimugi, et tasakesi nahisev Sid oli ärkvel, ja seda juba tund aega.

Kui Tom ärkas, oli Sid juba riietunud ja läinud. Valguses ja õhus oli kuidagi hiline tunne. Tom oli hämmeldunud. Miks polnud teda nagu harilikult hüütud, kiusatud, kuni ta jalad alla sai? See mõte täitis teda halva aimusega. Viie minutiga oli ta riides ja all, tundes end haige ja unisena. Perekond istus veel lauas, kuid oli hommikueine lõpetanud. Polnud ühtki etteheidet, kuid kõigi silmad vaatasid kõrvale; oli vaikne ja kuidagi pühalik, mis tekitas süüdlase südames külmatunde. Ta istus lauda ja püüdis näida lõbusana, aga see oli vaevaline töö; ta ei saanud vastuseks ainsatki naeratust. Tom jäi vait ja laskis oma südame saapasäärde vajuda.

Pärast sööki viis tädi ta kõrvale ja Tom muutus peaaegu rõõmsaks lootuses, et ta saab keretäie. Kuid seda ei tulnud. Tädi nuttis ja küsis, kuidas ta võib niisugune olla ja tema vanale südamele valu teha. Lõpuks käskis ta Tomil samal viisil jätkata, ennast hävitada ning tema hallid juuksed murega hauda saata, sest polevat enam mõtet teda parandada püüda. See oli hullem kui tuhat keretäit ja Tomi hing oli nüüd haigem kui tema ihu. Ta nuttis, palus andestust, lubas ikka ja jälle end parandada ja sai siis loa minna. Kuid ta tundis, et oli saavutanud ainult pooliku andeksandmise ja jalule seadnud vaid nõrga usalduse.

Ta lahkus tädi juurest liiga õnnetuna selleks, et soovida isegi Sidile kätte maksta, niisiis oli viimase kiire põgenemine õuevärava kaudu ülearune. Ta läks kooli sünge ning kurvana ja võttis oma nahatäie koos Joe Harperiga eelmise päeva popitegemise eest vastu inimese ilmega, kel on suuremad mured ja kes on täiesti tuim selliste pisiasjade vastu. Siis istus ta oma kohale, pani küünarnukid lauale, toetas lõua kätele ja vahtis seina kivise pilguga täis kannatust, mis on jõudnud viimse piirini ega saa enam süveneda. Tema küünarnukk surus mingi kõva eseme vastu. Tüki aja pärast muutis ta aeglaselt ja kurvalt asendit ning võttis ohates selle eseme kätte. See oli paberis. Ta harutas paberi lahti. Pikk, veniv, sügav ohe, ja tema süda lõhkes. See oli tema vaskne kaminavõrenupp! Viimane koormale lisatud sulg murdis kaameli selgroo.