Читать книгу Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused - Mark Twain - Страница 13

Üks põhjusi, miks Tomi mõtted tema salamurelt kõrvale olid kaldunud, oli see, et ta oli leidnud midagi uut ja kaalukat, mille vastu huvi tunda. Becky Thatcher ei käinud enam koolis. Tom oli võidelnud mõne päeva oma uhkusega ja katsunud tüdruku peale vilistada, kuid ei suutnud. Ta leidis end sageli õhtuti tema isa maja ümber luusimas ja tundis end väga õnnetuna. Becky oli haige. Kui ta äkki sureb! See oli piinav mõte. Tom ei tundnud enam huvi ei sõja ega isegi mereröövlite vastu. Elu oli kaotanud igasuguse võlu, järele oli jäänud vaid õudus. Ta pani oma veeretamisvõru ja palli kõrvale, need ei valmistanud talle enam mingit rõõmu. Tädi oli mures; ta hakkas proovima poisi peal igasugu ravimeid. Ta oli üks neid inimesi, kes usuvad sõgedalt kõiki patenteeritud ravimeid ja uusi tervise- ning ravimeetodeid. Ta oli neis asjus põline katsetaja. Kui sel alal ilmus midagi uut, siis oli ta otsekohe õhinal seda proovimas; mitte iseenda kallal, sest ta ei olnud kunagi haige, vaid mõne teise peal, kes juhtus käepärast olema. Ta oli kõigi “Tervise” nime all ilmuvate perioodiliste trükitoodete ja frenoloogiliste8 pettuste tellija, ja see pühalik võhiklus, millest need ajakirjad kubisesid, oli vesi tema veskile. Kõik see loba, mida nad sisaldasid õhupuhastuse kohta ja kuidas magama minna ja kuidas tõusta, mida süüa ja mida juua, kui palju liikuda, millises meeleolus end hoida ja millist riietust kanda, oli tema jaoks evangeelium, ja ta ei märganud kunagi, et tema käesoleva kuu terviseajakirjad tavaliselt kõik eelnenud kuu nõuanded ümber lükkasid. Ta oli lihtsameelne ning aus ja seepärast oli teda kerge petta. Ta korjas kokku oma šarlataansed ajakirjad ja arstimid ja – metafoorselt öeldes – ratsutas niiviisi surmaga relvastatult oma valgel hobusel, põrgu tema kannul. Kuid ta ise ei kahelnud kunagi selles, et ta oli kannatavatele naabritele maskeeritud terviseingel ja Gileadi palsam.

Sel ajal oli veega ravimine veel uudne ja Tomi halb tervislik seisund oli tädile ootamatu õnnejuhtum. Ta viis poisi igal hommikul päikesetõusu ajal puukuuri ja ujutas ta üle külma veega; seejärel hõõrus ta teda käterätiga, mis oli kare nagu viil, ja tõi ta niiviisi jälle meelemärkusele; siis mässis ta poisi märja lina sisse ja pani tekkide alla, kus ta pidi lamama niikaua, kuni ta oma hinge puhtaks higistas ja “selle kollased plekid läbi pooride välja tulid”, nagu Tom ütles.

Kuid kõigest sellest hoolimata muutus poiss ikka kurvameelsemaks, kahvatumaks ja rusutumaks. Tädi võttis abiks kuumad vannid, dušid ja uhtumised. Poiss jäi endiselt süngeks nagu surnuvanker. Tädi lisas vesiravile kerge kaerajahudieedi ja rakuplaastrid. Ta arvestas poisi vastuvõtuvõimet nagu kruusi mahtu ja täitis ta iga päev šarlataansete kõikeravivate ravimitega.

Tom oli muutunud selle aja peale tagakiusamise suhtes ükskõikseks. See nähtus täitis vana daami südame masendusega. See ükskõiksus tuli iga hinna eest hävitada. Ta kuulis sellal esmakordselt valuvaigistist. Otsekohe tellis ta seda hea hulga. Ta maitses seda ja tema süda täitus tänutundest. See oli lihtsalt tuli vedelal kujul. Ta jättis vesiravi ja kõik muu ning rajas oma lootuse valuvaigistile. Ta andis seda Tomile teelusikatäie ja jälgis suurima ärevusega tagajärge. Tema mure haihtus otsekohe ja hing oli jälle rahul, sest “ükskõiksus” oli hävitatud. Poiss ei oleks võinud ka siis tormilisemat ja elavamat huvi osutada, kui talle oleks tuli alla tehtud.

Tom tundis, et on aeg ärgata. Selline elu võis oma hävinud seisundis ju küllalt romantiline olla, kuid viimasel ajal oli selles liiga vähe tundeid ja liiga palju segavat mitmekesisust. Niisiis sepitses ta mitmesuguseid plaane enda päästmiseks ja otsustas lõpuks teeselda, et valuvaigisti meeldib talle. Ta nõudis seda nii sageli, et muutus lausa tüütavaks, ja tädi käskis tal lõpuks seda ise võtta ning teda rahule jätta. Kui tegemist oleks olnud Sidiga, siis poleks mingid kahtlused tädi rõõmu seganud, aga et see oli Tom, siis jälgis ta salaja rohupudelit. Ta leidis, et ravim tõesti kahaneb, kuid talle ei tulnud mõttessegi, et poiss ravib sellega pragu elutoa põrandas.

Ühel päeval, kui Tom kavatses praole parajasti jälle annuse rohtu anda, tuli tädi kollane kass nurru lüües, silmitses ahnelt teelusikat ja ilmutas soovi sellest maitsta. Tom ütles:

“Ära luni, kui sa seda ei taha, Peeter.”

Kuid Peeter andis mõista, et ta tahab.

“Parem mõtle järele.”

Peeter jäi oma otsuse juurde.

“Sa tahtsid seda, ja ma annan sulle, sest ma ei ole kade; aga kui sa leiad, et see sulle ei maitse, siis ära süüdista selles kedagi peale iseenda.”

Peeter oli päri, niisiis avas Tom tema suu ja valas sinna valuvaigistit. Peeter hüppas paari jala kõrgusele õhku, tõstis siis sõjakisa ja hakkas tuba mööda ringi tormama, põrgates vastu mööblit, ajades lillepotid ümber ja tekitades üldist segadust. Seejärel tõusis ta tagumistele jalgadele ja kargles ringi meeletus rõõmus, pea tahapoole käänatud ja valju häälega oma vaigistamatut õnne kuulutades. Siis kihutas ta jälle toas ringi, külvates oma teele segadust ja hävitust. Tädi Polly astus sisse just parajal ajal, et näha, kuidas ta veel paar kahekordset kukerpalli laskis ja siis vägeva lõpphurraaga läbi avatud akna purjetas, viies kaasa viimased lillepotid. Vana daam seisis imestusest kivinenult ja piilus üle prillide; Tom lebas põrandal ja ähvardas naerust lämbuda.

“Tom, pagana pihta, mis sel kassil ometi viga on?”

“Mina ei tea, tädi,” ähkis poiss.

“Ma pole niisugust asja enne näinud. Mis teda niimoodi kargama pani?”

“Tõesti ma ei tea, tädi Polly. Kassid kargavad ikka nii, kui neil on hea tuju.”

“Või nii?” Tädi toonis oli midagi, mis Tomi murelikuks tegi.

“Jah. See tähendab, ma arvan nii.”

“Sa arvad?”

“Jah.”

Vana daam kummardus ja Tom jälgis teda kartliku huviga. Liiga hilja taipas ta tädi mõttekäiku. Voodieesriide alt paistis reetliku teelusika vars. Tädi Polly võttis lusika ja näitas seda Tomile. Poiss võpatas ning langetas pilgu. Tädi Polly sakutas teda tavalisel viisil kõrvust ja andis talle sõrmkübaraga paar kõlavat vopsu vastu lagipead.

“Noh, söör, miks sa tahtsid seda vaest tumma looma niiviisi piinata?”

“Tegin seda kaastundest, sest tal ei ole ju tädi.”

“Ei ole tädi? Sina tobu! Mis see asjasse puutub?”

“Väga palju. Sest kui tal oleks tädi, siis oleks see ise teda seestpoolt kõrvetanud. Ta oleks tema sisikonna niisama tundetult ära kõrvetanud, nagu oleks ta inimene olnud!”

Tädi Polly tundis äkki pistet südames. See näitas asja uues valguses; mis oli julmus kassi vastu, võis olla julmus ka poisi vastu. Ta muutus leebemaks, tal oli kahju. Tema silmad läksid veidi niiskeks ja ta pani käe Tomi pea peale ning ütles leebelt:

“Ma tahtsin kõige paremat, Tom. Ja Tom, see tegi sulle head.”

Tom vaatas üles tädi näkku vaevumärgatava kelmusega ja vastas:

“Tean, et sa tahtsid kõige paremat, tädike, ja seda tahtsin ka mina Peetriga. See tegi talle head. Ma ei ole kunagi näinud teda nii kenasti ringi…”

“Oh, käi minema, Tom, enne kui sa mind jälle välja vihastad. Ja katsu, kas sa saad kordki hea poiss olla, ja rohtu ei pea sa ka enam võtma.”

Tom jõudis varakult koolimajja. Oli tähele pandud, et see kummaline asi juhtus viimasel ajal iga päev. Ja nagu viimasel ajal tavaliselt, nii konutas ta ka täna õuevärava juures, selle asemel et kaasõpilastega mängida. Ta ütles, et on haige, ja ta näiski haigena. Ta püüdis teeselda, nagu vaataks ta igale poole, ainult mitte sinna, kuhu ta tegelikult vaatas – tänavale. Nüüd ilmus Jeff Thatcher nähtavale ja Tomi nägu selgines; ta vaatas veel viivu ja pöördus siis kurvalt kõrvale. Kui Jeff Thatcher pärale jõudis, kõnetas Tom teda ja juhtis jutu ettevaatlikult nii, et see pakkus soodsaid võimalusi Beckyt mainida, kuid see mõtlematu poiss ei hakanud õnge. Tom valvas ja valvas, elavnedes lootusrikkalt iga kord, kui mõni lehviv kleidike silmapiirile kerkis, ja vihates selle omanikku, niipea kui selgus, et see ei ole oodatav. Viimaks ei ilmunud enam ühtegi kleidikest ja Tom vajus lootusetult norgu, läks tühja klassi, istus pingile ja oli valmis kannatama. Siis sisenes väravast veel üks kleit ja Tomi süda tegi suure hüppe. Järgmisel hetkel oli ta väljas ja müras nagu indiaanlane: kisas, naeris, ajas poisse taga, hüppas elu ning käsi-jalgu kaalule pannes üle aia, laskis hundiratast, seisis pea peal – tegi kõiki vägitükke, mida oskas välja mõelda, ja jälgis seejuures kogu aeg vargsi, kas Becky Thatcher seda tähele paneb. Kuid tüdruk ei olnud nähtavasti sellest kõigest üldse teadlik; ta ei vaadanud sinnapoolegi. Kas oli see võimalik, et Becky ei märganud tema sealolekut? Ta viis oma tegevusvälja tüdruku vahetusse lähedusse, ligines sõjakisaga, haaras ühe poisi mütsi ja viskas koolimaja katusele, tormas läbi poistesalga, paisates nad igale poole laiali, ja kukkus ise siruli otse Becky jalge ette, tedagi peaaegu pikali viies. Seepeale pöördus tüdruk ümber, nina püsti, ja Tom kuulis teda ütlevat: “Mhmm! Mõned inimesed arvavad, et nad on hirmus toredad – alatasa kenitlevad!”

Tomi palged hakkasid õhetama. Ta tõusis maast ja hiilis rusutult ning löödult minema.