Читать книгу Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused - Mark Twain - Страница 5

Päike tõusis vaikse maailma kohale, saates oma kiiri nagu õnnistades alla rahulikule külale. Pärast hommikusööki pidas tädi Polly perekondlikku jumalateenistust. See algas palvega, mille alusmüüriks olid tüsedad lademed pühakirjatsitaate, ühendatud algupäraste mõttemõlgutuste õhukese mördikihiga. Selle ehitise tipult esitas ta nagu Siinai mäelt käreda peatüki Moosese käsuseadusest. Siis pani Tom endale nii-öelda vöö vööle ja hakkas salme pähe tuupima. Sid oli oma osa juba mitu päeva tagasi ära õppinud. Tom koondas kogu oma energia viie salmi päheõppimiseks, ja ta valis need mäejutlusest, sest ta ei leidnud kuskilt lühemaid salme.

Poole tunni pärast oli Tomil oma õppetükist ebamäärane üldine kujutlus, kuid mitte ka rohkem, sest tema vaim rändas inimese avaral mõtteväljal ja käed tegelesid tähelepanu segavate meelelahutustega. Mary võttis tema raamatu, et jälgida õppetüki esitamist, ja Tom püüdis läbi udu teed leida.

“Õndsad on ee… ee…”

“Vaimust…”

“Jah – vaimust; õndsad on vaimust… ee… ee…”

“Vaesed…”

“Vaesed; õndsad on vaimust vaesed, sest nemad… nemad…”

“Nende…”

“Sest nende, õndsad on vaimust vaesed, sest nende… päralt on taevariik. Õndsad on need, kes kurvad, sest nemad… nemad…”

“P…”

“Sest nemad… ee…”

“Pe…”

“Sest nemad pe… oh, ma ei tea, mis sõna see on!”

“Peavad!”

“Oh, peavad! Sest nemad peavad… sest nemad peavad… ee… ee… peavad kurvad… ee… ee… õndsad on need, kes peavad… need, kes… ee… need, kes peavad kurvad olema, sest nemad peavad… ee… peavad mida? Miks sa mulle ette ei ütle, Mary? Miks sa tahad niiviisi kiusata?”

“Oh, Tom, sa vaene puupea, ma ei kiusa ju sind. Ma ei tee seda üldse. Sa pead uuesti õppima. Ära heida meelt, Tom, sa saad sellega hakkama. Ja kui sa valmis oled, annan sulle midagi väga ilusat! Ole nüüd hea poiss.”

“Hea küll! Mis see on, Mary? Ütle, mis see on?”

“Pole tähtis, Tom. Sa tead, et kui ma ütlen ilus, siis on see ilus.”

“Kindlasti on, Mary. Hea küll, võtan selle siis uuesti käsile.”

Ja Tom võttiski “selle uuesti käsile”, ja uudishimu ning oodatava tasu kahekordse surve all töötas ta sellise innuga, et saavutas hiilgava tulemuse.

Mary andis talle tuliuue Barlow-noa, mille hind on kaksteist ja pool senti; ja Tomi keha läbis rõõm, mis vapustas teda pealaest jalatallani. Tõsi, nuga ei lõiganud midagi, kuid oli ehtne Barlow, ja see oli kujuteldamatult tähtis, olgugi et see, kust Lääne poisid võtsid mõtte, et selline relv võis kahjuks ka järele tehtud olla, on sügav saladus ja võib saladuseks jäädagi. Tom lõpetas kapi täkkimise uue noaga ja kavatses kirjutuslaua kallale asuda, kui teda kutsuti pühapäevakooli jaoks ümber riietuma.

Mary andis talle plekk-kausiga vett ja tüki seepi ja ta läks õue ning pani kausi väiksele pingile. Siis kastis Tom seebi vette ja pani kõrvale, kääris varrukad üles, valas vee tasakesi maha, astus kööki ja hakkas ukse taga rippuva käterätikuga usinasti nägu pühkima. Kuid Mary võttis käterätiku ära ja ütles:

“Kas sul häbi ei ole, Tom? Sa ei tohi nii paha poiss olla. Vesi ei tee sulle haiget.”

Tomil oli veidi piinlik. Pesukauss täideti uuesti, ja seekord seisis Tom selle ees pisut aega julgust kogudes, tõmbas siis sügavalt hinge ja alustas. Kui ta varsti kööki astus, mõlemad silmad kinni, ja kobades käterätikut otsis, tilkus tema näolt ausa tõendusena seebist vett. Ent kui ta käterätiku tagant jälle nähtavale ilmus, ei saanud temaga siiski veel rahule jääda, sest puhas ala lõppes maskitaoliselt lõua ja põskede juures; teispool seda joont oli must niisutamata pind, mis laius eest alla ja kõrvale ümber kaela. Mary võttis ta nüüd käsile, ja kui ta valmis sai, võis Tomi täitsameheks ja vennaks pidada: ta oli ühtlase nahavärviga ja tema tihedad juuksed olid korralikult kammitud, lühikesed kiharad jätsid meeldiva, sümmeetrilise üldmulje. (Salaja püüdis Tom suure töö ja vaevaga oma kiharaid siluda ja litsus juuksed tugevasti vastu pead, sest tema arvates olid lokid naiselikud ning tema omad täitsid ta elu kibedusega.) Siis tõi Mary välja ta ülikonna, mida kahe aasta jooksul oli kasutatud ainult pühapäeviti. Seda ülikonda nimetati lihtsalt tema “teisteks riieteks” – niisiis teame nüüd ka Tomi garderoobi suurust. Tüdruk seadis ta korda, kui ta oli riietunud: nööpis tema korraliku pintsaku kurguni kinni, keeras laia särgikrae õlgadele, puhastas teda harjaga ja kroonis kirju õlgkübaraga. Tom nägi nüüd välja äärmiselt korralik ja kohmetu, ja ta tundiski end nii ebamugavalt, nagu ta välja nägi, sest kogu tema riietuses oli midagi kitsendavat ja puhast, mis temas tuska tekitas. Ta lootis, et Mary unustab kingad, kuid ka see lootus läks tühja: Mary võidis neid põhjalikult rasvaga, nagu see oli kombeks, ja tõi nad talle kätte. Tom kaotas kannatuse ja ütles, et teda sunnitakse alati seda tegema, mida ta ei taha teha. Kuid Mary vastas keelitavalt:

“Palun, Tom, ole hea poiss.”

Niisiis tõmbas Tom urisedes kingad jalga. Mary oli peagi valmis, ja kolm last läksid pühapäevakooli, kohta, mida Tom kõigest hingest vihkas, Sid ja Mary aga armastasid.

Pühapäevakoolis olid tunnid kella üheksast poole üheteistkümneni ja siis jumalateenistus. Kaks last jäid alati vabatahtlikult jutlust kuulama ja kolmas jäi ka alati – mõjuvamatel põhjustel. Kiriku kõrgete seljatugedega kõvad pingid mahutasid umbes kolmsada inimest; hoone oli väike ja lihtne, torni aset täitis mingi männilaudadest kast. Tom jäi uksel paar sammu maha ja kõnetas üht pühapäevariietes seltsilist:

“Kuule, Bill, kas sul on kollane pilet?”

“Jah.”

“Mis sa tahad selle eest?”

“Mis sa annad?”

“Tüki lagritsat ja õngekonksu.”

“Näita.”

Tom näitas. Asjad kiideti heaks ja vahetasid omanikku. Siis kauples Tom paari valge kuuli eest veel kolm punast piletit ja mõne pisiasja eest paar sinist. Ta varitses ka teisi poisse, kui need tulid, ja jätkas kümme või viisteist minutit igat värvi piletite ostmist. Siis astus ta kirikusse koos puhaste ja sumisevate poiste ja tüdrukute salgaga, sammus oma istekohale ja alustas tüli esimese ettejuhtuva poisiga. Õpetaja, tõsine vanem mees, segas end vahele; kui ta siis selja keeras, tutistas Tom järgmises pingis istuvat poissi, oli aga oma raamatusse süvenenud, kui poiss ümber pöördus. Siis torkas ta teist poissi nõelaga, et kuulda, kuidas see “ai!” ütleb, ja sai jälle õpetajalt noomida. Kogu Tomi klass oli justkui ühe vitsaga löödud: rahutu, kärarikas ja tülikas. Kui neil tuli vastata, siis ei teadnud keegi oma salme hästi ja kogu aeg pidid teised ette ütlema. Siiski rühiti kuidagi läbi, ja igaüks sai oma tasu väikeste siniste piletite näol, millele olid trükitud pühakirjasõnad; iga kahe päheõpitud salmi eest sai ühe sinise pileti. Kümme sinist piletit võrdusid ühe punasega ja need võis selle vastu vahetada; kümme punast piletit võrdusid ühe kollasega; kümne kollase pileti eest andis inspektor õpilasele väga lihtsas köites Piibli (mis maksis tol heal ajal nelikümmend senti). Kui paljudel minu lugejaist jätkuks usinust ja püsivust kahe tuhande salmi päheõppimiseks isegi Doré Piibli eest? Ometi oli Mary sel viisil kaks Piiblit omandanud; see oli kaheaastase kannatliku töö vili. Ja üks saksa päritolu poiss oli saanud neli või viis Piiblit. Kord ütles ta peast kolm tuhat salmi vahetpidamata, kuid see pingutus oli liiga suur tema vaimsetele võimetele ja sellest päevast peale ei olnud ta idioodist palju parem – tõsine õnnetus koolile, sest pidulikel juhtudel, külaliste ees, oli inspektor alati selle poisi välja kutsunud ja lasknud tal (nagu Tom ütles) “laiutada”. Ainult vanemad õpilased suutsid oma pileteid hoida ja niikaua selle igava töö juures püsida, kuni nad Piibli said. Seepärast oli selle autasu andmine harukordne ja tähelepanuväärne sündmus; edukas õpilane oli sel päeval nii tähtis ja silmapaistev, et iga teise õpilase rinnas lõi leegitsema uus auahnuselõke, mis kestis sageli paar nädalat. Võib-olla polnud Tomi vaimne kõht iial tõsiselt selle autasu järele isu tundnud, kuid kahtlemata oli ta kogu oma olemusega juba ammu ihaldanud au ja hiilgust, mis sellega kaasas käis.

Määratud ajal tõusis inspektor kantsli ees püsti, käes suletud lauluraamat, mille vahele oli pistetud esimene sõrm, ja nõudis tähelepanu. Kui pühapäevakooli inspektor oma tavalist väikest kõnet peab, siis on lauluraamat tema käes niisama vajalik nagu vältimatu noodileht laulja käes, kes seisab kontserdilaval esiplaanil ja laulab soolot, kuigi jääb saladuseks, mispärast see vajalik on, sest niihästi lauluraamatut kui noodilehte ei kasuta vaene kannataja kunagi. Inspektor oli kõhn kolmekümne viie aastane mees punaka kitsehabeme ja lühikeste punakate juustega. Ta kandis kõva püstkraed, mille ülemine serv ulatus peaaegu kõrvuni ja mille teravad nurgad kooldusid ettepoole samal kõrgusel suunurkadega – see oli tara, mis sundis teda otse ette vaatama ja kogu kehaga pöörduma, kui oli vaja kõrvale vaadata. Lõug toetus lopsakale kaelasidemele, mis oli pikk ja lai nagu pangatäht ja mille otstes olid narmad. Saapaninad olid viimase moe järgi järsult ülespidi käänatud nagu suusaotsad – kannatuse ja vaeva vili, mille noormehed saavutasid, istudes tundide kaupa vastu seina surutud varvastega. Mister Walters oli välimuselt väga tõsine ja väga siira ning ausa südamega. Ta austas nii väga pühasid asju ja kohti ja eraldas neid nii väga ilmalikest asjadest, et tema pühapäevakooli-hääl oli omandanud talle endale märkamatult iselaadse intonatsiooni, mis argipäeviti puudus. Ta alustas järgmiselt:

“Nüüd, lapsed, soovin ma, et istuksite nii sirgesti ja kenasti, kui suudate, ja pühendaksite mulle paar minutit kogu oma tähelepanu. Nii juba läheb. Nii peavad head väikesed poisid ja tüdrukud ikka istuma. Näen, et üks väike tüdruk vaatab aknast välja; kardan, ta arvab vist, et ma olen seal kusagil väljas, võib-olla puu otsas, ja pean linnukestele kõnet. (Heakskiitev naerukahin.) Tahan teile öelda, kui hea meel on mul näha nii palju rõõmsaid puhtaid näokesi sellises kohas nagu siin, kuhu olete kogunenud õppima, kuidas õiglased ja head olla.”

Ja nii edasi ja nii edasi. Pole mõtet kogu kõnet kirja panna. See oli selline kõne, mis ei muutu ja on seega tuttav meile kõigile.

Viimast kolmandikku kõnest segasid taasalanud võitlused ja muud meelelahutused teatud pahade poiste hulgas, samuti nihelemine ja sosistamine, mis levisid üle terve ruumi, uhtudes isegi niisuguste eraldatud ja kindlate kaljude aluseid, nagu Sid ja Mary. Kuid siis lakkas äkki mister Waltersi hääle vaibumisega igasugune müra, ja kõne lõpp võeti vastu vaikse tänupuhanguga.

Palju sosistamist oli põhjustanud üsna haruldane sündmus – külaliste sisenemine. Seal olid advokaat Thatcher, keda saatsid väga nõrk ja elatanud rauk; uhke tüse keskealine mees terashallide juustega ja väärikas daam, kes oli kahtlemata viimase naine. Daamil oli käekõrval laps. Tom oli olnud rahutu, täis erutust, tuska ja isegi südametunnistuse piina: ta ei suutnud Amy Lawrence'ile silma vaadata, tema hella pilku taluda. Aga kui ta nägi seda väikest uustulnukat, hakkas tema hing kohe õndsusest leegitsema. Järgmisel hetkel “näitas” ta end kõigest väest: togis ja karvustas poisse, tegi grimasse, ühesõnaga – kasutas iga võtet, mis võis üht tüdrukut kütkestada ja tema heakskiitu teenida. Tema juubeldust segas ainult üks tume täpp: mälestus tema alandusest selle ingli aias, kuid selle jälje liivas uhtusid varsti minema õnnelained, mis sealt nüüd üle voogasid.

Külalised juhatati kõige kõrgematele aukohtadele, ja niipea kui mister Walters oli oma kõne lõpetanud, esitles ta neid koolile. Selgus, et keskealine mees oli äärmiselt tähtis isik, ei keegi muu kui maakonnakohtunik, kõige kõrgem olend, keda need lapsed olid kunagi näinud. Neid huvitas, millisest materjalist see mees oli tehtud, ja nad soovisid teda möirgamas kuulda ning samas kartsid, et ta seda teeb. Ta tuli Constantinople'ist, mis oli kaksteist miili eemal, niisiis oli ta reisinud ja maailma näinud, needsamad silmad olid näinud maakonna kohtuhoonet, millel öeldi olevat plekk-katus. Aukartusest, mida need mõtisklused sisendasid, andsid tunnistust paljuütlev vaikus ja vahtivate silmade read. See oli suur kohtunik Thatcher, nende oma advokaadi vend. Jeff Thatcher läks otsekohe ettepoole, et näidata oma lähedust suure mehega ja lasta tervel koolil end kadestada. Tema hingele oleks olnud muusika teiste sosistamist kuulda.

“Vaata teda, Jim! Ta läheb sinna. Vaata ometi! Ta kavatseb talle kätt anda; nüüd surub ta tema kätt. Pagana pihta, kas sa ei sooviks Jeff olla?”

Mister Walters hakkas end “näitama” igasugu ametlike askelduste ja toimetustega, andes käske, tehes otsuseid, jagades juhtnööre siin-seal ja igal pool, kus võimaluse leidis. Raamatukoguhoidja “näitas end” sellega, et jooksis kaenlatäie raamatutega sinna-tänna ja tekitas rohkesti segadust, millest putukväiksed võimud lõbu tunnevad. Noored naisõpetajad “näitasid end”, kummardudes leebelt õpilaste kohale, kes olid äsja kõrvakiilu saanud, tõstes kenasti hoiatava sõrme halbade väikeste poiste poole ja silitades hellalt heade poiste päid. Noored meesõpetajad “näitasid end” kergete noomituste ja teiste väikeste autoriteediväljendustega ning hoolika korrapidamisega. Ja enamik õpetajaid nii mees- kui naissoost leidsid tegevust raamatukogu kallal kantsli juures; ja see oli toiming, mida tuli sooritada ikka paar või kolm korda (seejuures väga pahasena näides). Väikesed tüdrukud “näitasid end” mitmel viisil ja väikesed poisid “näitasid end” sellise agarusega, et õhk oli paks paberkuulidest ja kemplusmüdinast. Ja kõige selle kohal istus suur mees, naeratades majesteetlikult, kohtuniklikult kogu majale, ja soojendas end omaenda suuruse päikeses, sest ka tema “näitas end”. Puudus ainult üks asi, mis oleks mister Waltersi vaimustuse täiuslikuks muutnud, ja nimelt võimalus Piiblit autasuks anda ning üht imelast näidata. Mitmel õpilasel olid mõned kollased piletid, kuid kellelgi polnud neid vajalikul määral, nagu ta oli parimate õpilaste hulgas järele pärides kindlaks teinud.

Ta oleks andnud ükskõik mida, et too saksa poiss oleks jälle terve mõistuse juures kohal olnud. Ja nüüd, hetkel, kus igasugune lootus oli kadunud, astus ette Tom Sawyer üheksa kollase, üheksa punase ja kümne sinise piletiga ning nõudis Piiblit. See oli välk selgest taevast. Walters polnud sellest allikast lähema kümne aasta jooksul sooviavaldust oodanud. Kuid möödapääsu polnud: siin olid garanteeritud tšekid ja neil oli oma nimiväärtus. Seepärast paigutati Tom kõrgemale kohale, kohtuniku ja teiste äravalitute juurde, ja peakorter teatas suurest uudisest. See oli viimase kümne aasta kõige põrutavam üllatus; sensatsioon oli nii suur, et see tõstis uue kangelase kohtunikuga samale pulgale ja koolil oli ühe ime asemel vahtida kaks. Kõiki poisse näris kadedus, kuid kõige kibedamat piina kannatasid need, kes liiga hilja taipasid, et nad ise olid soodustanud selle vihatud hiilguse saavutamist, müües piletid Tomile selle varanduse eest, mille ta oli värvimiseesõiguse müügiga kokku kuhjanud. Nad põlastasid iseend, et olid lasknud end salakavalal rebasel haneks püüda.

Autasu anti Tomile kätte nii suure tundeküllusega, nagu inspektor suutis antud olukorras esile manada, kuid õige hoog nagu puudus, sest instinkt ütles vaesele mehele, et siin on mingi saladus, mis võib-olla ei kannata hästi päevavalgust. See oli ju lihtsalt pöörane, et see poiss oli kogunud oma varasalve kaks tuhat salmi pühakirjatarkust – juba üks tosin oleks kahtlemata tema võimed ületanud. Amy Lawrence oli uhke ning õnnelik ja püüdis teha kõik, et Tom näeks seda tema näost; kuid Tom ei vaadanud tema poolegi. Amy imestas, muutus pisut rahutuks; siis tekkis temas tume kahtlus ja kadus, kuid tõusis jälle. Amy valvas; üks vargne pilk ütles talle kõik, ja siis lõhkes tema süda, ta oli armukade ning vihane, vallandusid pisarad ja ta vihkas kõiki, ilmselgelt kõige rohkem Tomi.

Tomi esitleti kohtunikule, kuid tema keelepaelad olid kinni, ta suutis vaevalt hingata, süda värises – osalt selle mehe määratu tähtsuse pärast, kuid peamiselt sellepärast, et ta oli tüdruku isa. Ta oleks meeleldi maha heitnud ja tema ees roomanud, kui oleks pime olnud. Kohtunik pani käe Tomi pea peale, nimetas teda tubliks väikeseks meheks ja päris, mis tema nimi on. Poiss kogeles, ähkis ja sai lõpuks sõna suust.

“Tom.”

“Oh, ei, mitte Tom, vaid –”

“Thomas.”

“Jah, nii on õige. Arvasin, et võib-olla on veel midagi. Väga hea. Aga sul on ju vist veel ka teine nimi ja sa ütled mulle selle, eks ole?”

“Ütle džentelmenile oma teine nimi, Thomas,” õpetas Walters, “ja ütle “söör”. Sa ei tohi viisakaid kombeid unustada.”

“Thomas Sawyer – söör.”

“Nii! Hea poiss! Tubli poiss. Tubli, mehine väikemees. Kaks tuhat salmi on suur hulk – väga, väga suur hulk. Ja sa ei kahetse kunagi, et oled neid õppides vaeva näinud, sest teadmised on rohkem väärt kui miski muu maailmas; need ongi, mis teevad inimese kuulsaks ja heaks. Sinust endast saab ükskord suur ja hea mees, Thomas, ja siis sa vaatad tagasi ja ütled: “Selle kõige eest võlgnen ma tänu oma poisikesepõlve väärtuslikele pühapäevakooli eelistele; selle kõige eest võlgnen tänu oma kallitele õpetajatele, kes õpetasid mind õppima; selle kõige eest võlgnen tänu heale inspektorile, kes julgustas mind ja valvas minu järele ja andis mulle ilusa Piibli, toreda, uhke Piibli, mille võin alatiseks endale jätta; selle kõige eest võlgnen tänu õigele kasvatusele!” Seda sa ütled, Thomas; ja sa ei vahetaks neid kahte tuhandet salmi siis mingi varanduse vastu – ei, tõesti ei vahetaks. Ja nüüd, kui sul midagi selle vastu ei ole, ütled ehk mulle ja sellele daamile midagi, mis sa oled õppinud – ei, tean, et sul ei ole midagi selle vastu, sest me oleme uhked väikeste poiste peale, kes õpivad. Kindlasti tead sa kõigi kaheteistkümne apostli nimesid. Kas sa ei nimetaks mulle kaht esimest?”

Tom oli seni lolli näoga kuuenööpi keerutanud. Nüüd ta punastas ja vaatas maha. Mister Waltersi süda läks külmaks. Ta ütles endale: “Pole võimalik, et see poiss oskaks vastata ka kõige lihtsamale küsimusele – miks kohtunik teda ometi küsis?” Kuid ta tundis endal kohustust öelda: “Vasta härrale, Thomas, ära karda.”

Tom vaikis endiselt.

“Olen kindel, et sa mulle ikka ütled,” sõnas daam. “Kahe esimese apostli nimed olid…”

“Taavet ja Koljat!”

Tõmbame halastuse pärast eesriide selle stseeni lõpu ette.