Читать книгу Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused - Mark Twain - Страница 4

Tom ilmus tädi Polly ette, kes istus avatud akna all mugavas tagatoas, mis oli ühtlasi magamistuba, söögituba ja raamatukogu. Mahe suveõhk, segamatu vaikus, lillelõhn ja mesilaste uinutav sumin olid avaldanud oma mõju, ja tädi Polly tukkus oma kudumistöö kohal, sest tal polnud mingit seltsilist peale kassi, ja seegi magas tema süles. Prillid olid kindluse mõttes üles hallidele juustele lükatud. Ta oli arvanud, et Tom on muidugi ammu putket teinud, ja oli seepärast üllatunud, kui poiss end nii kartmatult jälle tema meelevalla alla andis. Tom küsis:

“Kas ma tohin nüüd mängima minna, tädi?”

“Mis, juba? Kui palju sa ära tegid?”

“Kõik on tehtud, tädi.”

“Tom, ära valeta mulle. Ma ei salli seda.

“Ei valeta, tädi, kõik on valmis.”

Tädi Pollyl oli vähe usku sellisesse tõendusse. Ta läks ise välja vaatama; ja ta oleks rahul olnud, kui kakskümmend protsenti Tomi kinnitusest oleks tõele vastanud. Kui ta aga leidis, et terve plank oli mitte ainult värvitud, vaid hoolikalt kolmekordse värvikorraga kaetud ja isegi plangu alla maapinnale valge triip tõmmatud, siis oli tema imestus peaaegu kirjeldamatu. Ta ütles:

“Ma ei oleks seda kunagi uskunud! Seda peab ausalt tunnistama: sa saad tööga hakkama, kui sa ainult tahad, Tom.” Kuid siis kahandas ta kiitust, lisades: “Aga ma pean ütlema, seda juhtub küll väga harva, et sa tahad. Hüva, mine siis ja mängi, kuid vaata, et sa õigel ajal tagasi tuled, muidu saad naha peale.”

Tädi Polly oli nii vaimustatud Tomi hiilgavast saavutusest, et ta poisi sahvrisse viis, eriti ilusa õuna valis ja selle talle andis moraalijutluse saatel sellest, millise täiendava väärtuse ja maitse omandab ausa pingutusega teenitud tasu. Ja sellal, kui ta lõpetas sobiva pühakirjasõnaga, õngitses Tom endale ühe koogi. Siis lippas ta välja ja silmas Sidi, kes hakkas parajasti üles minema välistrepist, mis viis tagumistesse ruumidesse teisel korrusel. Mullakamakad olid käepärast, ja silmapilkselt oli õhk neid täis. Neid vuhises nagu rahet Sidi ümber, ja enne kui tädi Polly jõudis üllatusest toibuda ning appi tõtata, oli kuus või seitse mätast märki tabanud, Tom aga üle plangu kadunud. Värav oli küll olemas, kuid Tomil polnud harilikult kunagi aega seda kasutada. Tema süda oli nüüd rahul, sest Sidile oli kätte makstud selle eest, et ta tädi tähelepanu oli mustale niidile juhtinud ja temale, Tomile, häda kaela saatnud.

Tom läks majade ümbert ringi ja jõudis välja porisele kõrvaltänavale tädi lehmalauda taga. Nüüd oli ta väljaspool tabamis- ja karistusohtu ning seadis sammud väljaku poole, kus poiste kaks “sõjaväge” pidid täna lahingut lööma, nagu oli kokku lepitud. Tom oli ühe armee kindral, tema südamesõber Joe Harper teise. Need kaks suurt komandöri ei pidanud endale seisusekohaseks isiklikult võitlusest osa võtta – see sobis rohkem väiksematele vendadele –, vaid nad istusid koos kõrgendikul ja juhtisid lahinguoperatsioone adjutantide kaudu antud käskude teel. Tomi armee saavutas pikaajalise ja ägeda lahingu järel hiilgava võidu. Siis loeti surnud üle, vahetati vangid, lepiti kokku järgmise kokkupõrke tingimuste suhtes ja määrati kindlaks vajaliku lahingu päev, mispeale armeed rivistusid ja minema marssisid, kuna Tom üksi kodu poole pöördus.

Möödudes majast, kus elas Jeff Thatcher, nägi ta aias üht võõrast tütarlast, veetlevat väikest sinisilmset olendit heledate, kahte pikka palmikusse punutud juustega, valge suvekleit seljas ja tikitud püksikesed jalas. Äsjakroonitud kangelane langes ühegi pauguta. Endine lemmik Amy Lawrence kadus ta südamest ega jätnud endast isegi mälestust järele. Tom oli arvanud, et armastab teda hullupööra; ta oli pidanud oma kirge jumaldamiseks, ja ennäe! see oli ainult vilets kaduv kiindumus. Ta oli kuude kaupa Amyt võita püüdnud ja alles nädal tagasi oli tüdruk talle oma poolehoidu tunnistanud; ta oli olnud kõige õnnelikum ja uhkem poiss maailmas ainult seitse lühikest päeva, ja nüüd, ainsa hetkega, oli Amy tema südamest läinud nagu juhuslik võõras, kelle külaskäik on lõppenud.

Tom jumaldas seda uut inglit vargse pilguga, kuni nägi, et see on teda märganud. Siis teeskles ta, nagu poleks tal aimugi tüdruku sealolekust, ja hakkas igasuguseid mõttetuid poisikeselikke tempe demonstreerima, et tüdrukus imetlust äratada. Ta jätkas seda veidrat tembutamist tükk aega, kuni ta keset üht ohtlikku võimlemisetendust pilgu aeda heitis ja nägi, et väike tüdruk pöördus maja poole. Tom astus aia juurde ja nõjatus nukralt selle vastu, lootes, et teine veel viivitab. Tüdruk seisatas hetke trepil ja liikus siis ukse poole. Tom ohkas sügavalt, kui tüdruk jala lävele pani, kuid siis lõi tema nägu särama, sest enne kui tüdruk majja kadus, viskas ta ühe aedkannikese üle aia. Poiss jooksis kohale ja peatus paari jala kaugusel õiest, tõstis käe varjuks silmade ette ja hakkas piki tänavat alla vaatama, nagu oleks ta seal midagi huvitavat avastanud. Siis võttis ta maast õlekõrre ja katsus seda, pea kuklas, ninal tasakaalus hoida; sealjuures ühele ja teisele poole liikudes lähenes ta vähehaaval kannikesele; lõpuks peatus tema paljas jalg õiel, painduvad varbad haarasid sellest kinni ja ta keksles oma aardega minema ning kadus nurga taha. Kuid ainult hetkeks, seniks, kuni ta jõudis õie oma kuue hõlma alla kinnitada, südame, võib-olla ka kõhu lähedale, sest tema teadmised anatoomiast ei olnud eriti kõvad ja väga täpne polnud ta samuti.

Nüüd tuli ta tagasi ja jäi aia äärde kuni videvikuni, demonstreerides endistviisi oma kunsttükke. Kuid tüdruk ei näidanud end enam, kuigi Tom lohutas end veidi lootusega, et ta on mõne akna ligi ja näeb tema lugupidamisavaldusi. Viimaks läks ta vastumeelselt koju, vaene pea nägemustest pungil.

Kogu õhtusöögi kestel oli ta nii heas tujus, et tädi imestas, “mis sellele lapsele sisse on läinud”. Ta sai Sidi loopimise pärast tublisti tõrelda, kuid ei paistnud sellest põrmugi hoolivat. Ta katsus otse tädi nina all suhkrut näpata, sai selle eest vastu sõrmi ja ütles:

“Tädi, Sidi sa ei löö, kui tema suhkrut võtab.”

“Sid ei piina inimest ka niiviisi, nagu sina seda teed. Sina oleksid alatasa suhkru kallal, kui ma valvel ei oleks.”

Varsti astus tädi Polly kööki ja Sid, õnnelik oma puutumatuses, sirutas käe suhkrutoosi järele võidurõõmuga, mis oli Tomile peaaegu talumatu. Kuid Sidi sõrmed vääratasid ja toos kukkus ning purunes. Tom oli ülimas vaimustuses, sellises vaimustuses, et ta taltsutas isegi oma keelt ja vaikis. Ta tõotas endale, et ta ei lausu sõnagi, isegi siis mitte, kui tädi sisse tuleb, vaid istub täiesti vaikselt, kuni tädi küsib, kes selle pahanduse tegi; siis ta ütleb, ja maailmas ei või olla midagi magusamat kui näha, kuidas see pailapse võrdkuju nahutada saab. Ta oli nii tulvil juubeldust, et suutis end vaevu talitseda, kui vana daam tagasi tuli ja kildude ees seisatas, heites vihavälke üle prillide. Tom ütles endale: “Nüüd läheb lahti!” Ja järgmisel hetkel oli ta siruli põrandal! Vägev käsi tõusis uueks löögiks, kui Tom hüüdis:

“Pea ometi, miks sa mind lööd? Sid tegi selle katki!”

Tädi Polly peatus kohmetuses ja Tom ootas lohutavat kahetsust. Ent kui tädi jälle sõnad suhu sai, ütles ta ainult:

“Mh! Noh, sulle ei olnud see lops kah ülearu. Sina tegid minu äraolekul kindlasti mõne teiste jultunud tembu.”

Siis hakkas teda südametunnistus piinama ja ta soovis midagi head ning hella öelda; kuid ta arvas, et seda oleks võetud tunnistusena, et ta oli ülekohtune olnud, ja seda ei lubanud distsipliin. Niisiis oli ta vait ja jätkas mureliku südamega oma toimetusi. Tom mossitas nurgas ja paisutas mõttes oma häda. Ta teadis, et oma südames oli tädi tema ees põlvili, ja see teadmine pakkus talle mõru rahuldust. Ta otsustas, et ei anna mingit märku, ei pane midagi tähele. Ta tundis, et talle langeb läbi pisarateloori aegajalt igatsev pilk, kuid ta ei teinud sellest väljagi. Ta kujutles end haigena, suremas, ja tädi kummardumas tema kohale, anudes ainsatki andestavat sõna, kuid tema pöörab näo seina poole ja sureb seda ütlemata. Ah, mida tädi siis tunneks? Ja ta kujutles end jõe äärest koju toodavat surnuna, kiharad kõik märjad, vaesed käekesed igaveseks liikumatud, valutav süda rahu leidnud. Kuidas tädi end tema peale heidab, kuidas tema pisarad ojana voolavad ja huuled jumalat paluvad, et see talle tagasi annaks tema poisi, ja ta ei tee talle iial, iial enam ülekohut! Kuid tema, Tom, lebab seal külmana, kahvatuna ja liikumatuna – vaene väike kannataja, kelle mured on lõppenud. Nende unistuste paatos erutas nii väga Tomi tundeid, et ta pidi korduvalt neelatama – miski pitsitas kurgus; ja ta silmad ujusid vees, mis voolas pilgutamisel alla ja tilkus nina otsast maha. Ja nii tore oli see oma murede hellitamine, et ta ei oleks võinud taluda, kui mingi ilmalik lõbu või närvidele käiv rõõm oleks seda seganud; see oli liiga püha säärase kokkupuute jaoks. Ja kui siis täditütar Mary tantsiskledes sisse tuli, täis ülekeevat rõõmu, et pärast pikka nädalast külaskäiku maal jälle kodu nägi, tõusis Tom ja läks pilvises sünguses välja ühest uksest, kuna Mary tõi laulu ning päikesepaiste sisse teisest. Ta hulkus ringi, hoidudes eemale poiste tavalistest koosviibimiskohtadest, ja otsis üksildasi paiku, mis vastasid tema meeleolule. Palkidest parv jões meelitas teda, ja ta istus selle kaugemale servale ning silmitses sünget laia veepinda, soovides, et ta võiks uppuda äkki ja teadvuseta, ilma et tarvitseks läbi teha looduse poolt määratud ebamugavat rutiini. Siis meenus talle tema õis. Ta võttis selle välja, närtsinud ja muljutud õiekese, ja see suurendas võimsalt tema kurblikku õndsustunnet. Ta mõtles, kas see tüdruk tunneks talle kaasa, kui ta teaks. Kas ta nutaks ja sooviks, et tal oleks õigus käed tema kaela ümber panna ja teda lohutada? Või pöörduks ta külmalt kõrvale nagu muu tühi maailm? See kujutlus valmistas nii meeldivat kannatust, et ta selle mõttes ikka ja jälle uuesti läbi elas, üha uues ja erinevas valguses, kuni oli selle lõimelõngadeni ära kulutanud. Viimaks tõusis ta ohates ja sammus pimedusse. Kella poole kümne või kümne paiku jõudis ta tühjale tänavale, kus elas tema jumaldatud tundmatu. Ta peatus viivu; ükski hääl ei ulatunud tema kuulatavasse kõrva, ainult maja teisel korrusel langes ähmane küünlavalgus ühe akna kardinale. Kas pühapaik oli seal? Ta ronis üle aia ja puges vargsi läbi põõsaste selle akna alla. Kaua ja liigutatult vaatas ta selle poole üles; siis heitis ta akna alla selili maha, käed risti rinnal, oma armetut närbunud õiekest hoides. Ta tahtis nii väga surra – väljas, külmas maailmas, ühegi varjuta tema kodutu pea kohal; ükski sõbralik käsi ei pühi surmahigi ta laubalt, ükski armastav nägu ei kummardu kaastundlikult tema kohale, kui suur surmaheitlus algab. Ja nii näeb teda tüdruk, kui ta vaatab välja rõõmsasse hommikusse – ja oh, kas valab ta ainsatki pisarat tema vaesele elutule kehale, kas ta rinnast tõuseb ühtki tasast ohet, kui ta näeb, et rõõmus noor elu on nii julmalt hävitatud, nii enneaegselt maha niidetud?

Aken avanes, teenija ebakõlaline hääl rüvetas pühalikku rahu ja veejuga ujutas üle maaslamava märtri maised jäänused!

Lämbuv kangelane kargas kergendava turtsatusega jalule; miski lendas summutatud sajatuse saatel vihisedes läbi õhu, järgnes puruneva klaasi klirin ja üks väike ähmane kogu vilksas üle aia ning sööstis pimedusse.

Veidi hiljem, kui Tom magamaminekuks lahtiriietatult küünlajupi valgel oma märgi riideid silmitses, ärkas Sid; ent kui tal oligi mingi tume kavatsus vihjeid teha, siis otsustas ta ümber ja pidas suu, sest Tomi silmis oli midagi ähvardavat. Tom puges voodisse, ilma et oleks end enam palvetamisega vaevanud, ja Sid jättis selle tegematajätmise meelde.