Читать книгу Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused - Mark Twain - Страница 17

Pärast lõunat läks kogu salk leetele kilpkonnamune otsima. Nad torkisid ringi kõndides kepiga liiva, ja kui leidsid pehme koha, põlvitasid maha ja hakkasid kätega kaevama. Mõnest august leidsid nad viiskümmend kuni kuuskümmend muna. Need olid täiesti ümmargused ja valged, veidi väiksemad kui kreeka pähklid. Sel õhtul oli neil tore munaroog, samuti reede hommikul. Pärast hommikusööki läksid nad kisades ja hullates randa, ajasid üksteist taga, pildudes järk-järgult riideid seljast, kuni olid alasti, ja jätkasid siis pillerkaaritamist madalas vees liivajoomel, kus tugev voolus neil sageli jalad alt ära viis ja lõbu veelgi suurendas. Aeg-ajalt tulid nad jälle kokku ja hakkasid üksteisele vett näkku pritsima, lähenedes tasapisi piisavalingu eest kõrvalepööratud näoga. Järgnes suur rabelus, kuni tugevam oma naabri vee alla surus, ja siis kadusid kõik vette valgete säärte ja jalgade segadikus ja tõusid uuesti, samal ajal puhudes, puristades, naerdes ning õhku ahmides.

Kui kõik olid täiesti väsinud, joosti veest välja, pikutati kuival kuumal liival ja kaeti end sellega; siis mindi jälle vette ja endine etendus algas otsast peale. Viimaks tuli poistele pähe, et nende nahk on väga sarnane ihuvärvi trikooga; niisiis tõmbasid nad liivale sõõri ja etendasid tsirkust – kolme klouniga, sest keegi polnud nõus seda uhket ametit oma kaaslasele loovutama.

Seejärel tõid nad oma kuulikesed lagedale ja mängisid mitmesuguseid mänge, kuni see meelelahutus igavaks muutus. Siis läksid Joe ja Huck veel kord suplema, kuid Tom ei julgenud, sest ta avastas, et ta oli pükse maha visates oma pahkluu ümbert maha raputanud ka latsutaja mao hammastest kee, ja imestas, et tal polnud vees seni krampe tulnud selle saladusliku nõidusvahendi kaitseta. Ta ei julgenud enne vette minna, kui oli leidnud oma talismani, ja selleks ajaks olid teised poisid väsinud ja tahtsid puhata. Nad läksid ükshaaval laiali, vajusid norgu ja vaatasid igatsevalt üle laia jõe päikesepaistes tukkuva linnakese poole. Tom leidis, et ta oli kirjutanud suure varbaga liivale “Becky”; ta kustutas selle ja vihastas enda peale oma nõrkuse pärast. Kuid ta kirjutas selle siiski uuesti, ei saanud midagi parata. Kustutas jälle ja päästis end kiusatusest sellega, et ajas teised poisid kokku ja ühines nendega.

Kuid Joe meeleolu oli peaaegu päästmatult langenud. Tal oli selline kojuigatsus, et ta suutis seda vaevalt taluda. Pisarad tungisid vägisi silmi. Ka Huck oli kurvameelne. Tom oli rusutud, kuid püüdis seda hoolega varjata. Tal oli saladus, mida ta pidas enneaegseks avaldada, aga kui see mässuline norumeeleolu ikka ei kadunud, siis pidi ta sellega välja tulema. Ta ütles suurt lõbusust teeseldes:

“Poisid, vean kihla, et siin saarel on varemgi mereröövleid olnud. Me uurime saare uuesti läbi. Nad on siia kuhugi varandusi peitnud. Mis te ütlete, kui toome päevavalgele mõne pehkinud kasti täis kulda ja hõbedat, eh?”

Kuid need sõnad tekitasid ainult nõrka vaimustust, mis kustus ühegi vastuseta. Tom katsus paari teise ahvatlusega, kuid ka neil polnud edu. Asi näis lootusetuna. Joe istus sünge näoga ja urgitses kepiga liiva. Viimaks ütles ta:

“Ah, poisid, teeme sellele lõpu. Mina tahan koju minna. See on nii igav.”

“Oh ei, Joe, pikapeale hakkab sulle siin meeldima,” vastas Tom. “Mõtle ainult, kui tore on siin kala püüda.”

“Ma ei hooli kalapüügist. Tahan koju minna.”

“Aga Joe, kusagil mujal pole nii head supluskohta.”

“Suplemine pole midagi väärt; ma ei hooli sellest miskipärast, kui pole kedagi keelamas. Ma mõtlen koju minna.”

“Oh, lollus! Oled sa alles titake! Tahad vist ema näha.”

“Jah, ma tahan ema näha, ja sina tahaksid ka, kui sul oleks ema. Ma ei ole sugugi rohkem tita kui sa ise.” Ja Joe tõmbas ninaga.

“Hea küll, laseme selle viripilli koju ema juurde, eks ole, Huck? Vaene väikseke, või tema tahab ema näha! Las ta siis läheb. Sinule meeldib siin, kas pole, Huck? Meie jääme siia, eks?”

“Ja-h,” venitas Huck igasuguse eluta hääles.

“Ma ei räägi sinuga enam kunagi, niikaua kui elan,” ütles Joe tõustes. “Tead siis nüüd!” Ja ta läks tusaselt kõrvale ning hakkas riietuma.

“Kes sellest hoolib?” ütles Tom. “Keegi ei tahagi seda. Mine koju ja lase end välja naerda. Oled küll tore mereröövel. Meie Huckiga ei ole viripillid. Meie jääme siia, eks ole, Huck? Las ta läheb, kui tahab. Arvan, et saame vahest tematagi hakkama.”

Kuid Tomi süda polnud siiski rahul ja ta vaatas erutatult, kuidas Joe mornilt riietus. Ebamugav oli ka see, et Huck nii igatsevnukralt Joe ettevalmistusi jälgis ja nii pahaendeliselt vaikis. Nüüd hakkas Joe ühegi lahkumissõnata Illinoisi kalda poole kahlama. Tomi südikus langes. Ta vaatas Huckile otsa. Huck ei kannatanud seda pilku välja ja lõi silmad maha. Siis ütles ta:

“Mina tahan ka ära minna, Tom; siin hakkas niikuinii igavaks minema ja nüüd on asi veel hullem. Lähme ka ära, Tom.”

“Mina ei lähe; teie võite kõik minna, kui tahate. Mina jään.”

“Tom, ma lähen siiski.”

“Hästi, lase jalga – kes sind keelab?”

Huck hakkas oma laialipillatud riideid kokku korjama. Ta ütles:

“Tom, ma tahan, et sina ka tuleksid. Mõtle järele. Me ootame sind kaldal.”

“Noh, siis võite seal pagana kaua oodata.”

Huck hakkas kurvalt minema ja Tom vaatas talle järele, südames tungiv soov oma uhkus alla suruda ja kaasa minna. Ta lootis, et poisid peatuvad, kuid nad kahlasid aeglaselt edasi. Tomile tundus äkki, et kõik oli nii tühjaks ja vaikseks muutunud. Ta pidas viimset võitlust oma uhkusega, sööstis siis kaaslastele järele ja karjus:

“Oodake! Oodake! Ma tahan teile midagi öelda!”

Poisid peatusid nüüd ja pöördusid ümber. Kui Tom nende juurde jõudis, hakkas ta oma saladust avaldama. Nad kuulasid algul tusaselt, kuni viimaks aru said, kuhupoole Tom tüüris. Siis tõstsid nad heakskiitvat sõjakisa ja ütlesid, et see on “tore” ja et kui ta seda neile varem oleks öelnud, siis poleks nad minema hakanudki. Tom andis oma vaikimise kohta usutava seletuse, kuid selle tegelikuks põhjuseks oli olnud kartus, et isegi see saladus ei suuda neid enam kaua tema juures hoida, ja seepärast oli ta kavatsenud selle viimase meelitusvahendina varuks jätta.

Poisid tulid rõõmsalt tagasi ja jätkasid hoogsalt oma meelelahutusi, lobisedes seejuures kogu aeg Tomi hämmastavast plaanist ning imetledes selle geniaalsust. Pärast maitsvat lõunasööki, mis koosnes munast ja kalast, kuulutas Tom, et ta tahab nüüd suitsetama õppida. Joe haaras sellest ideest kinni ja ütles, et ka tema tahab proovida. Niisiis valmistas Huck piibud ja täitis need. Algajad polnud varem muud suitsetanud kui viinamarjaväätidest tehtud sigareid, mis keele kibedaks tegid ja mida igatahes mehiseks ei peetud. Nüüd sirutasid nad end pikali, toetusid küünarnukkidele ja hakkasid ettevaatlikult, nõrga usaldusega popsutama. Suitsul oli vastik maitse ja nad läkastasid veidi, kuid Tom ütles:

“Oh, see on ju nii lihtne! Oleksin ma seda teadnud, siis oleksin selle ammu ära õppinud.”

“Mina samuti,” tähendas Joe. “See pole ju midagi.”

“Jah,” ütles Tom, “olen sageli vaadanud inimesi suitsetamas ja mõelnud: “Kui mina ka oskaksin!” Kuid ma ei arvanud kunagi, et selle ära õpin. Just nii see oli, eks ole, Huck? Sa oled ju kuulnud mind nõnda rääkimas, kas pole, Huck? Las Huck ütleb, kas olen.”

“Jah, mitukümmend korda,” vastas Huck.

“Muidugi,” ütles Tom, “oh, sada korda. Ükskord seal all tapamaja juures. Kas sa mäletad, Huck? Bob Tanner oli seal ja Johnny Miller ja Jeff Thatcher, kui ma seda ütlesin. Kas sa mäletad seda, Huck?”

“Jah, mäletan küll,” vastas Huck. “See oli päev pärast seda, kui kaotasin ühe valge kuulikese, ei, see oli päev enne seda!”

“Nojah, mida ma ütlesin,” sõnas Tom. “Huck mäletab seda.”

“Usun, et võiksin päev otsa piipu suitsetada,” ütles Joe. “Minul ei pane see südant pööritama.”

“Minul ka mitte,” ütles Tom, “mina võiksin terve päev suitsetada, aga ma vean kihla, et Jeff Thatcher ei võiks.”

“Jeff Thatcher! Oh, tema oleks paari mahvi järel pikali. Las katsub korra, küll siis näeb!”

“Kindlasti oleks pikali, ja Johnny Miller – tahaksin näha Johnny Millerit kordki proovimas.”

“Oh, mina kah,” ütles Joe. “Vean kihla, et Johnny Miller ei saaks sellega hakkama. Üksainus väike mahv, ja ta oleks valmis.”

“Päris kindel, Joe. Kuule, tahaksin, et poisid meid praegu näeksid.”

“Mina kah!”

“Kuulge, poisid, ärge rääkige sellest midagi, ja kord, kui nad kõik koos on, astun ma sinu juurde ja ütlen: “Joe, kas sul piip on kaasas? Tahaksin suitsu teha!” Ja sina vastad kuidagi hooletult, nagu poleks see midagi erilist: “Jah. Mul on mu vana piip kaasas ja üks teine ka, aga mu tubakas pole kõige parem.” Ja mina ütlen: “Oh, pole viga, kui ta on ainult küllalt kange.” Ja siis sa võtad piibud välja ja me paneme nad üsna rahulikult põlema, las nad siis vaatavad.”

“Oi, see oleks tore, Tom; kahju, et seda praegu ei saa teha!”

“Jah, kahju! Ja kui me ütleme, et õppisime seda siis, kui mereröövlid olime – kuidas nad siis alles soovivad, et oleksid meiega kaasas olnud!”

“Oh, võin kihla vedada, et soovivad!”

Nii arenes jutt edasi. Kuid siis hakkas see lonkama ja muutus katkendlikuks. Pausid tihenesid: sülitamine sagenes imestusväärselt. Iga poorike poiste suukoopas muutus purskkaevuks; nad jõudsid vaevu küllalt kiiresti keelealust keldrit tühjendada, et üleujutust vältida, osa vedelikku voolas kõigist pingutustest hoolimata kõrist alla ja iga kord järgnesid sellele öögatused. Mõlemad poisid olid nüüd kahvatud ja viletsa olemisega. Joe piip pudenes jõuetute sõrmede vahelt maha. Tomi oma järgnes sellele. Mõlemad purskkaevud töötasid metsiku hooga ja mõlemad pumbad tühjendasid kõigest jõust suukoobast. Joe ütles nõrga häälega:

“Ma olen kaotanud oma noa. Arvan, et pean seda otsima minema.”

Tom lausus värisevail huulil ja vaevaliselt sõnu välja öeldes: “Tulen appi otsima. Sina mine seda teed ja mina vaatan sealt allika ümbrusest. Ei, sul ei maksa tulla, Huck, küllap leiame isegi.”

Niisiis istus Huck uuesti maha ja ootas terve tunni. Sus hakkas tal igav ja ta läks oma kaaslasi otsima. Nad olid teineteisest eemal metsas, mõlemad väga kahvatud, mõlemad peaaegu unehõlmas. Kuid mõningad asitõendid teatasid talle, et kui neil oli midagi viga olnud, siis olid nad nüüd sellest vabanenud. Sel õhtul ei olnud nad söögiajal eriti jutukad; nad olid kuidagi tagasihoidlikud; ja kui Huck pärast sööki piipu tegi ja ka neile pakkus, ütlesid nad ära. Nad ei tundvat end kõige paremini – vististi olevat nad lõunaajal midagi söönud, mida nad seedida ei suutnud.

Joe ärkas kesköö paiku ja hõikas poisse. Õhus oli midagi rusuvat, mis näis halba ennustavat. Poisid istusid üksteise ligi ja otsisid tulelt sõbralikku seltsi, kuigi liikumatu õhu tuim elutu palavus oli lämmatav. Nad istusid vaikselt, kuulatasid ning ootasid. Väljaspool tulekuma oli kõik sügava pimeduse hõlmas. Korraga sähvatas värisev helk, mis valgustas hetkeks ebamääraselt lehestikku ja kustus siis. Järgnesid teised, veidi heledamad sähvatused. Siis jälle üks. Siis läbis puuoksi nõrk oie, poisid tundsid oma palgeil kerget tuuleõhku ja võpatasid, kujutledes, et öövaim oli mööda läinud. Jälle vaikus. Äkki muutis ebamaine välgatus öö päevaks, näidates üksikult ning selgesti iga väikest rohuliblet, mis kasvas nende jalge ees. Ta valgustas ka kolme valget ehmunud nägu. Tugev kõuekärgatus veeres raksatades üle taevalaotuse ja kadus sünge mürinaga kauguses. Vilu tuulepuhang pani sahisema kõik lehed ja puistas tuha helvestena tuleaseme ümber laiali. Uus ere välgatus valgustas metsa ja sellele järgnes otsekohe kärgatus, mis näis purustavat puude ladvad otse poiste peade kohal. Nad surusid end sellele järgnenud pilkases pimeduses hirmunult üksteise vastu. Mõned suured vihmapiisad langesid krabinal lehtedele.

“Ruttu, poisid, lähme telki!” hüüdis Tom.

Nad kargasid üles ja komberdasid pimeduses üle juurte ning läbi vääntaimede igaüks ise suunas. Raevukas tormi-iil mühises läbi puude, pannes oma teel kõik vinguma. Üks pimestav välgusähvatus järgnes teisele, üks kõrvulukustav kõuekärgatus teisele. Ja nüüd hakkas vihma voolama nagu oavarrest ja tõusev torm kihutas seda laiade ojadena mööda maapinda. Poisid hüüdsid üksteist, kuid tuulekohin ja kõuekärgatused matsid nende hääled enda alla. Lõpuks jõudsid nad siiski üksteise järel telgi varju, lõdisedes külmast ja hirmust ning nõrisedes veest, kuid seltsiliste olemasolu hädas oli iseenesest juba midagi, mille eest võis tänulik olla. Nad ei saanud omavahel kõnelda, sest vana puri plaksus nii metsikult, isegi kui muu müra oleks neil kõnelda lasknud. Torm aina tugevnes, ja viimaks rebis puri end kinnituste küljest lahti ja läks iilingus lennates minema. Poisid haarasid üksteisel kätest ja jooksid komistades ning muhke saades suure tamme varju jõe kaldal. Nüüd oli lahing täies hoos. Taevas leegitsevate lakkamatute välgusähvatuste all paistis kõik teravas ja varjudeta selguses; painduvad puud, voogav jõgi, lainetel õõtsuvad valged vahutordid ja kõrged järsakud teisel pool jõge vilksatasid läbi ruttavate pilverüngaste ja viltu langeva vihmaloori. Iga natukese aja pärast alistus mõni hiigelpuu võitluses ja langes raginal nooremate puude vahele. Raugematu kõuemürin prahvatas nüüd kõrvulukustavate kärgatustega, mis olid järsud, teravad ja kirjeldamatult kohutavad. Torm saavutas haripunkti ühes võrratus jõupingutuses, mis näis tahtvat saarekest tükkideks rebida, teda ära põletada, puulatvadeni vette uputada, minema puhuda ja iga elavat olendit kurdiks teha – seda kõike ühel ja samal hetkel. See oli koduta noortele pöörane öö väljas viibimiseks.

Kuid lõpuks oli lahing läbi, väed taandusid järjest nõrgenevate ähvarduste ja urinatega, ja rahu oli jälle maa peal. Poisid läksid üsna kartlikult tagasi laagrisse, kuid seal leidsid nad siiski midagi, mille eest võis tänulik olla: vana sükomooripuu, nende magamisasemete vari, oli nüüd purustatud, piksest hävitatud, ja nemad polnud katastroofi ajal selle all olnud.

Kõik oli laagris läbimärg, ka laagrituli oli kustunud, sest noortele omase hoolimatusega polnud poisid vihma vastu mingeid ettevaatusabinõusid tarvitusele võtnud. See pani neid jahmatama, sest nad olid läbi ligunenud ja külmetasid. Nad hädaldasid tublisti, kuid siis avastasid, et tuli oli sööbinud nii sügavale suure palgi alla, mille varju ta oli tehtud (sinna, kus palk oli kõrgemal maapinnast, jättes enda alla tühja koha), et ta oli umbes kämbla laiuselt vihmast puutumata jäänud. Nad töötasid kannatlikult, ja lõpuks läks neil teiste palkide alt korjatud pilbaste ja koore abil korda tuli jälle lõkkele puhuda. Siis kuhjasid nad sellele kuivanud oksi peale, kuni tekkis loitev tuleriit, ja olid jälle rõõmsad. Nad kuivatasid oma keedetud sealiha ja korraldasid pidusöömingu, misjärel istusid tule juures ja arutasid ning ülistasid oma kesköist seiklust hommikuni, sest ümberringi polnud ühtki kuiva kohta magamiseks.

Kui päike hakkas oma kiiri alla poiste peale saatma, muutusid nad uniseks, läksid jõe äärde liivaseljandikule ja heitsid magama. Põletav päike ajas nad pikapeale jalule ja nad asusid mornilt hommikueinet valmistama. Pärast sööki tundsid nad end roidunute ning kangetena ja neis tärkas jälle väike kojuigatsus. Tom märkas selle tunnuseid ja püüdis mereröövleid lõbustada, niipalju kui suutis. Kuid need ei hoolinud ei kuulikestest, ei tsirkusest, ei suplemisest ega millestki muust. Ta meenutas neile veetlevat saladust ja manas sellega esile ühe rõõmukiire. Selle kestel jõudis ta neis uue plaani vastu huvi äratada. See uus plaan oli mereröövli elukutse ajutiseks kõrvale heita ja vahelduseks indiaanlasteks hakata. See idee meeldis kõigile. Ei läinud kaua, kui nad olid juba alasti ning pealaest jalatallani musta mudaga vöödiliseks võõbatud nagu sebrad, kõik mõistagi pealikud, ja tormasid läbi metsa inglaste asundust ründama.

Pikapeale eraldusid nad kolme vaenulikku suguharusse, sööstsid oma peidukohtadest hirmsa sõjakisaga üksteise kallale ja tapsid ning skalpeerisid üksteist tuhandete kaupa. See oli verine päev ja järelikult ka rahuldav.

Õhtusöögi ajaks kogunesid nad laagriplatsile, näljased ja õnnelikud. Kuid nüüd kerkis üles raskus: vaenulikud indiaanlased ei võinud sõbralikult koos leiba murda, kui enne polnud rahu tehtud, ja see oli lihtsalt võimatu rahupiipu suitsetamata. Ühestki muust protseduurist polnud nad kunagi kuulnud. Kaks metslast soovisid peaaegu, et nad oleksid mereröövliks jäänud. Kuid teist teed ei olnud, niisiis nõudsid nad piipu – nii rõõmsa näoga kui suutsid – ja tõmbasid sellest järgemööda nagu kord ja kohus oma mahvi.

Ja ennäe! Nad rõõmustasid, et olid hakanud metslasteks, sest nad olid sellega midagi võitnud: nad leidsid, et võisid nüüd veidi suitsetada, ilma et oleksid pidanud kadunud nuga otsima minema; nad ei jäänud enam nii haigeks, et oleksid tõsist vaeva tundnud. Muidugi ei jätnud nad seda paljutõotavat algust püüdlikkuse puuduse tõttu edasi arendamata. Ei, nad harjutasid pärast õhtusööki ettevaatlikult ning päris heade tagajärgedega ja veetsid niiviisi võidurõõmsa õhtu. Nad olid oma uue saavutuse üle uhkemad ja õnnelikumad, kui nad oleksid olnud kuue indiaani suguharu skalpeerimise ja nülgimise üle. Jätame nad suitsetama, lobisema ja hooplema, sest meil ei ole neid praegu enam vaja.